Kas vajame hoolivust või kainet mõistust?

Kaine mõistus pole veel kadunud ei Euroopast ega Eestist.
Palju on meie kõrval inimesi, kes küllalt hästi aduvad Euroopa hädasid ja nende tegelikke põhjusi.

Olgu põhjusteks siis 50.-60. aastate vihastest ühiskonnamuutjatest hangunud tavade murdjad, noorsotsialistid-revolutsionäärid või toonased protestivad progressiivse õppiva noorsoo esindajad, kes tänapäevaks võimu juurde pääsenuna Euroopat püüdlikult sotsiaaldemokraatia teel juhtides on suutnud selle kontinendi ühiskondlik-poliitilise ja majandusliku keskkonna viia selgelt allakäigu rajale. Pole saladust, et juured istuvad siin marksismis.

Või eelnimetatute kiiluvees riiklike sotsiaalprojekte ellu viivad poliitikud, kes nn eurodemokraatia nime all purustavad püüdlikult kõike neid nähtusi, mis iseloomustasid kunagist stabiilsusest unistanud "head vana Euroopat".

Ei saa tähelepanu alt siin välja jätta nn arenenud demokraatlikesse ühiskonnakoraldusse viimaste aastakümnetega punutud tugevaid seoseid - s.o. riigi ja kohalike valitsemisorganite kokkuleppeid pankadega, milliste eesmärkideks oli valitsevate poliitikute võimu juures hoidmine. Teostus see läbi vastastikuse toetuse, käenduse ja abi, kus ühelt poolt õhutati tarbimise kasvu, mis pankasid toitis ning teiselt poolt toetus see pankadest lähtuvaltele rahavoogudele poliitikute ja parteide poliitprogrammide toetuseks, mis märkimisväärses osas (peale poliitikute põhjatute taskute) suunati nn "hoolivusse" e. üha kasvavatesse sotsiaa-projektidesse, toetusprogrammidesse ning poliitikute populistlike lubaduste toitmisse. Eeltoodu omakorda kohustas riike abistama ja kaitsma pankasid kui oma lepingupartnereid. Kuhu selline hoolivus ja sotsiaalsus on viinud selle nn demokraatliku ja kunagise nii eesrindliku Euroopa, seda on näha viimastel aastatel lahvatanud ja tänaseks päevaks kroonilise tavapärasuse saavutanud nn eurokriisist. Et seda ka sotsialismi kriisiks nimetatakse, on üsna loomulik.


Iseküsimuseks on see, kas need kainelt mõtlevad inimesed ka poliitika juurde pääsevad, tahavad minna või lubatakse.

Muide, paljud mõtlevad inimesed on korduvalt avaldanud arvamust, et tegemist pole kriisiga vaid majanduse püsiva olekuga ehk sellega, millega peab nüüd harjuma. Meie viimaste aastakümnete poliitiliste otsuste viljad on loonud meile uue oleviku - sellega tuleb edaspidi leppida kui tavapärasega.

Lisada võib juurde veel vaid hämmastava nüriduse, millega korrutatakse üha uuesti ja uuesti avastust, et Euroopa vananeb, tööjõudu ei ole, makse peab tõstma ja Aasia jõuab majandusega meist ette, et Koreast tuleb parem kaup, Hong-Kongis elatakse meist paremini ning me peame veelgi ning veelgi ning veelgi hoolivamad olema.

Pisut meenutab see kõik seda mõttetust, kuidas peale nn Aafrika vabanemise ajastut möödunud aastasaja keskel, kui sealsetest kolooniatest said iseseisvad riigid, hakati Aafrikasse raha pumpama. Osaliselt lõpmatu süütunde pärast, et oleme aafriklasi koloniaalperioodil hirmsalt kurnanud, osaliselt seetõttu, et see on hoolivuse näitamine ja osaliselt seetõttu (mida väga ei promota), et sealt ikka oma kulda, karda, pärleid jms tooret saada.

Ja kui nüüd mõtleks pisut sellel teemal edasi, et see sama Aafrika, mida me meeletute abirahadega 60-70 aastat järjest aidanud oleme, unustamata ka neid meeletuid töötunde ja abilisi, kes sinna on misiganes vabatahtlike missioonidega on liikunud, et sealseid inimesi aidata humanismi põhimõtetel - kuhu on siis Aafrika jõudnud? On ta nüüd 60-70 aastat hiljem vabam, õitsvam ja/või demokraatlikum? Kas meie iniemste ja maksumaksjate rahaviskamine Aafrika ahju oli põhjendatud?

Tulles tagasi Euroopale täna omase regressiivse arengu ning mandumise juurde ja vaadates ülejäänud maailma (Aafrika ehk väljajäetuna), tuleb meil paratamatult tunnistada - me oleme tõepoolest hoogsalt taandarenemas, poliitiliselt mandumas, majanduslikult kängumas.

Vanadel "halbadel aegadel", kui see tänapäeval nii oluline sotsiaalsus ja demokraatia polnud veel Eurooaps väga tugevatel jalgadel, siis vastikute külakurnajate, uhkelt pead tõstvate ninakate kapitalistide ning vabadust vihkavate imperialistide juhtimisel saavutas Euroopa ühiskond maailmas sedavõrd suure edumaa nii teaduses kui tootmises, et šanssi teistele kontinentidele sisuliselt ei jäetud.
Eurooplased jõudsid XVII - XX sajandi alguseks oma teadmiste ning saavutustega sinna, kuhu teistel oli pikk tee minna. Ja teised kõndisid 300-400 aastat ning XXI sajandil on meist rõõmsalt mööda astumas. Meil aga meie oludes ja meie juhtimisdirektiivide ning suhtumisega pole enam šanssi nende vastu. Kas 300-ks aastaks?

Euroopa kiirelt tuhmuv uhkus, jõud ja areng on saavutatud tänu minevikule.

Meenutades seda minevikku peab tunnistama, et varasemate sajandite jooksul Euroopas kogutud "rasva" hakati aga põletama väga erineval kuid efektiivsel moel - läbi sotsiaalsete katsete, tavade ümberkujundamise, traditsioonidest loobumise ning marksismist-leninismist lähtunud nn sotsiaalsuse ja hoolivuse, mis lõppkokkuvõttes on toonud läbi ülalnimetatud hädade meid sinna, kus me täna oleme.
Meil kehtivad seadused ja direktiivid on sellised, mis ei võimalda jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust. Meie poolt vastuvõetud normid ei taga ühiskonnas stabiilsust ja turvalisust. Meie poolt kehtima pandud õiguslikud normatiivid tõstavad tootmise aja ning hinna nii kõrgele, et see ei suuda eales enam võistelda Aasia või isegi Ladina-Ameerika tootjatega. Ja see on jääv ning muutumatu, kui me seda olukorda ei muuda.

Ning mis meil on ainsana alles - pikk suundumus ja soov hoolivuse poole ja õigus öelda mida tahame. See on aga ka kõik.
Kaine talupojamõistus ütleb aga, et siin on midagi mäda. Me ikka ehitame üles uut Euroopat, mis on nii uus, toores ja kummaline, et head nahka sellelt elukalt ei saa.

Kogu selle probleemistiku peale on kirsiks tordil valitsevate ulmepoliitikute turmunelm püüdluse näol luua Euroopas rahvusriikide föderatsioon. Noh ei pääse siinjuures Maarjamaal juba klassikaks muutunud hüüatusest - tule taevas appi, kus mu fooliumimüts on.

Kui tervikuna on juba patt see, et loodud on mingi umbmäärane liit, mida Eurioopa Liiduks kutsutakse ning millest keegi maailmas normaalselt aru ei saa (vahest välja arvatud eurokomissarid ja nende käsilased), liit millel pole otsa ega äärt, kuhu normaalselt liituda ei saa ja väljaminemisest ei ole üldse võimalik rääkida. Liit, mis pole liha ega kala kuid sööb meeletult-meeletult raha.

Iseenesest ju ajalugu tunneb liite ja need on normaalsed teatud ajal loodavad majanduslikud-, poliitilised- või sõjalised liidud. Neid luuakse teatud eesmärkide saamiseks ning üldreeglina ajutiselt. Erandiks oli Nõukogude Liit ja nüüd siis Euroopa Liit. Erandiks on ka Vene Föderatsioon (väljaastuja uputatakse lihtsalt verre) ja nüüd siis ka planeeritav tsentraliseeritud võimuga Euroopa föderatsioon, mis pigem tuntud Barroso sõnade kohaselt kui "rahvusriikide föderatsioon" - asjapulk, mis talupojaloogika kohaselt utopistlik tundub.

Ah jaa. Ütlesin eelpool, et palju on meie kõrval inimesi, kes küllalt hästi aduvad Euroopa hädasid ja nende tegelikke põhjusi. Iseküsimuseks on see, kas need kainelt mõtlevad inimesed ka poliitika juurde pääsevad, tahavad minna või lubatakse.

Võtame või sellise erudiidi kui Mihkel Mutt. Tema hiljuti avaldatud mõtteveerg Euroliidu olemusest ja rahvusriikide föderatsioonist seisab kahe jalaga maapeal nagu lajatatuna. Kantud kainest mõistusest just nii nagu me seda vajame oma poliitilistelt juhtidelt. Ning kuigi ka tema jutus on ühtkomateist, kus tahaks pisut sügavamalt diskuteerida ja võib-olla ka vaielda, siiski peab tunnistama, et Mihkel Mutt oma arutelus tugineb selgele loogikale ja kainele mõistusele. Ükskõik, kas see meeldib või mitte.
Meeldimine ja mittemeeldimine ning selles osas oma seisukoha avaldamine on ka üks väheseid asju, mida Euroopa Liidus vabalt teha saab, kuigi ka siin on oht, et vale arvamusavalduse koha või tehnilise viisi valiku korral võib sattuda mingi eurodirektiivi löögi alla ja lõpuks ka karistatud saada. Ei - mitte demokraatliku väljendusvabaduse piiramise tõttu vaid puhtalt tehnilise eksimuse tõttu. Aga siiski, ka nõutav poliitkorrektsus võib kurja kollina kimbutama tulla.

Aga lähme siit Mihkel Muti juurde nii nagu ta on selle kirja pannud. Mõelgem lihtsalt kaasa.

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Euroopa ühinemine on olnud aeglane, aga siiski reaalne. Ja kui ei tule sõda ega muud katastroofi, siis see jätkubki vaevalises tempos. Ent forsseerida seda ka ei maksa, see peletab eemale sõbralikud euroskeptikud.

Anar Rand

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/