Andres Arrak: elu võimalikkusest maal
Andres Arrak, majanduspublitsist
Maa kui suurima rikkuse müük välismaalastele tuleks keelata, arendada
maapiirkondade infrastruktuuri ja teha maksusoodustusi, sest kui küla ei
ela, ei ela ka Eesti, kirjutab majanduspublitsist Andres Arrak.
Misso valla leht teatas 15. augustil, et aastaga on Missomaale elama
asunud 16 peret. Tohoo tonti, mõtlesin. Kas tõesti on jõgi hakanud
tagurpidi voolama ja Eestimaa kagunurgas (Tallinnast vaadates
pärapõrgus) asuv 700 elanikuga vald on ära moosinud 16 peret.
Oluline on, et tööd pakutakse vaid neile peredele, kel on lapsed, keda panna kohalikku Misso kooli. See-eest saavad pered tasuta rendile talu või korteri ja peenramaa.
Iseseisvusajal on domineerinud vastupidine suund: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale.
Nende voogude jätkudes on 20 aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel 20 aasta pärast näidatakse viimaseid mulgi kuues pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele.
Külastasin 2011. aasta detsembris Setomaad ja Nopri piimatalu, võõrustajaks peremees Tiit Niilo ja tema abikaasa Vilve. Kogutud emotsioonid sundisid järeldama: sellest loogikast lähtudes elavad Setomaal või Mehikoormas ja Sõrves vaid püstihullud ökonaudid või liikumis- ja ärakolimisvõimetud invaliidid.
Selle peale saatsid solvunud mehikoormalased mulle muidugi hulgaliselt sõimukirju, tundes huvi, millisesse kategooriasse nemad siis kuuluvad. Tegelikult ongi asi väga hull. Eesti on tasahilju, aga järjekindlalt muutunud Lõuna-Sahara (Mali) või Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber.
Üleskutsed «Tulge Tallinna, siin pudru paksem ja taevas sinisem» on igal juhul enesehukatuslikud. Eksivad need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna (arvamusfestivali loodelava, Sulev Valner). Ei toimi, arvaku Savisaar ja Co mida tahes.
Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata. Kui mingil ajal toimib tasuta ühistranspordist liimipaberile lennanud kärbseparvedest tekkinud sünergia, siis ühel hetkel on tagala tühi ja kedagi ei ole enam juurde lendamas.
Kõigele lisaks on see nii toidu- kui ka muu julgeoleku küsimus. Venelased ei kontrolli enam Siberit ida pool Uuralit, mis moodustab kümnendiku Venemaa territooriumist ning kus elab vaid 25,6 miljonit inimest. Seda territooriumi hõivavad vaikselt hiinlased. Kui Eestis maal enam kedagi ei ela, siis kaob ka kontroll Setu- ja Läänemaa üle.
Jah, põllumajanduslik toidutootmine on nüüdisajal vähe tööjõudu vajav ja kõrgtehnoloogiline. Küll aga on see kultuuriline küsimus: seltsi- ja rahvamajad külades (vt Egge Kulbok-Lattik, PM 27.08) kui «kogukondlikud Estonia teatrid» hoidsid üleval nii eesti keelt kui ka kultuuri ja rahvuslikku identiteeti laiemalt.
Pealinna kaubanduskeskuste parketil kõpskingadel eneseimetlejad ja ekshibitsionistid seda ei tee. Meeldib see Jüri Mõisale või mitte, aga eesti rahvus(lus) säilib Pärnumaa metsades, ka Hiiumaa põlislaantes, aga mitte Solarise keskuses või Coca-Cola Plazas.
Kas Eestis on mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud, lahendusvariante pakkunud? Mina neid ei näe.
Mis me selle teadmisega peale hakkame, võiks lugeja siinkohal küsida. Kas võtame valge lina ümber ja läheme Munamäe otsa maailmalõppu ootama? Kas Eestis on olemas mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud ja selle endale selgeks teinud, rääkimata lahendusvariantide pakkumisest? Mina neid ei näe. Selles kontekstis on igati teretulnud Paide arvamusfestivali korraldajate pakutud võimalus arutada Ettevõtluslaval muu hulgas ka maaelu teemal, eestvõtjaks EVEA (väikeettevõtete assotsiatsioon). Minul oli au osaleda paneeldiskussioonis koos EVEA asepresidendi ja maaelu eestvõitleja Marina Kaasiga ning maaettevõtja Tiit Niiloga.
Arutelus klaarus mõndagi. Esiteks, definitsiooni küsimus: millest me maaelu puhul räägime – kas külaelust või põllumajanduslikust tootmisest? Neid ei saa kindlasti teineteisest lahutada, kartul ja kaer kasvavad kahtlemata maal.
Samal ajal on tänapäevane põllumajandussaaduste (toidu) tootmine ülimalt tehnoloogiline ja kontsentreeritud suurmajanditesse. Olgu öeldud, et SKTst annab põllumajandus-metsandus-kalapüük 3,7 protsenti (1995. aastal 5,8 protsenti), pakkudes tööd ja leiba 2,4 protsendile hõivatutest. ELi keskmine osatähtsus majanduses on alla kahe protsendi.
Seega, rääkides põllumajanduse (otse)toetustest, ei räägi me tingimata samal ajal külaelu säilitamisest. Statistika on muidugi petlik nagu alati.
Kümne aastaga (2005–2012) olevat Eesti maaelanikkonna, st vallaelanike osatähtsus koguni kasvanud 33,3-lt 35,3 protsendile, olles suhteliselt stabiilne juba seitsmekümnendatest alates. 2011. aasta andmed: 472 000 maa- ja 866 000 linnaelanikku. Ei ole kindel, et Peetri küla elanikud oleksid õnnelikud, kui neid maakateks «sõimatakse».
EL käsitleb ja toetab maaelu arengut põllumajandusliku tootmise sees eraldi real ning seda rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). Eestis on vastu võetud maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 rahalises mahus 721 miljonit eurot, koos omafinantseeringuga 935 miljonit eurot. Muidugi on see piisk meres ja palju vähem võrreldes põllumajanduse (loe: suurtootjate) otsetoetustega. Viimased hakkavad kasvama 2016. aastal (2013 – 101 miljonit, 2020 – 170 miljonit).
Tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Suured loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa (eksport)toodangust. Väikesed ja keskmised (maa)ettevõtted loovad aga enamiku töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui ka tootmise sfääris.
Ent pangad sellistele hea meelega laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Muidugi saab allakirjutanu (suviti) ja paljude teiste pinnal rääkida ka sellest maaelanike kihist, kes küll elavad maal, aga leiba teenivad linnas. Viimaseid võiks eriliselt privilegeeritud seltskonnaks nimetada. Tänu nendele on üles vuntsitud nii mõnigi mõis või talu.
Veel väärib märkimist alustavate ja juba tegutsevate ettevõtete eripositsioon. Praegu on aktuaalne eelkõige töökohtade juurde loomine maale. Selles kontekstis on laenu- ja (oma)finantseeringutingimused alustavatele ettevõtetele selgelt diskrimineerivad.
Selge on see, et valdav enamus maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus (mis ei ole välistatud ka linnas). Eesmärk ei ole (kiiresti) rikkaks saamine vaid pere ära toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas (Konguta vald, Mõrgi küla) kadus viimane lüpsilehm neli aasta tagasi. Õnneks on naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Miskipärast on Leedus suur osa paarilehma majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Vahemärkus: kas lugeja oskab aimata, miks Šveits ei ole Euroopa Liidu liige? Vaevalt, et te ära arvate. Seda ei leia ühestki majandusõpikust, selle teadasaamiseks peab õige šveitslasega veini jooma. Šveitsis on teatavasti tõeliselt mägine. Kusjuures mäenõlvadelt peab saama suve jooksul muru pügatud või söödud. Muidu vallandub lamandunud murul talvel laviin, aga all orus on küla. Söömisega saavad hakkama erinevad kabjalised. Sestap kehtestati aastasadu tagasi talupidajatele, kes kõrgemal kui 1000 m soostusid talu pidama, erilised privileegid. Euroopa Liidus oleksid need viielehma pidamised koheselt pankrotis. Tulemus: liha ja piim on Šveitsis kulla hinnaga (minu tütarde kommentaar) aga samal ajal on riigi külaelu alles.
Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi valitsejate samme ja signaale. Lähenevate kohalike valimiste eel mingit arutelu selle kohta ei kosta ühestki parteist. Kahju.
Sestap mõned konkreetsed ettepanekud. Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üle maailma kokku. Paradoksaalsel moel on Eestis ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes - meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Kui võtta kolm olulist ressurssi – viljakas mullapind, puhas joogivesi ja suhteliselt happevaba õhk – siis me juba kuulumegi viie rikkama riigi hulka. Ja seda mitte pelgalt Euroopas vaid maailmas. Ainult et me ise seda veel ei tea (adu). Ühtlasi on meie šanss ka kõiges selles, mis koondub ümber märksõnade rohe-öko-mahe, mis peaks tulevikus eriti atraktiivne olema ennast allergiliseks mürgitanud lääneeurooplaste jaoks.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Kriisisituatsioonides tuleb oma rohtunud porgandipeenar jälle üles kaevata. Paljudel tsiviliseeritud heaoluühiskonna inimestel ei ole ei peenart ega oskust sellega midagi peale hakata. Juba katkendlik internet võrdub maailma lõpuga rääkimata elektri puudumisest.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük tuleks välismaalastele keelata homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on – maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Mihkel Mutt kirjutab 26. augusti Postimehes linnainimesena Tartu-Tallinna maantee olulisusest. Mina Konguta valla maksumaksjana tean, et lõuna Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel oleks need kruusateed olnud ammu kõva kattega. Äkki peaks doteerima ETK’d, et nad oma külapoekese alles hoiaksid ja võtaksid müüki kohalikku toodangut, mis skandinaavlastele kuuluvates kettides arusaamatult kallis. Optiline kaabel pidi küll varsti igasse metsakolkasse jõudma, mis on muidugi hea uudis. Igatahes saan mina oma maakodus Elisa Mint-pulgaga võrku vaid teise korruse rõdu piirdel ühe jala peal püsti seistes.
Kolmandaks – maksud. Olles väga hästi teadlik ettepaneku võimalikest fataalsetest või suitsidaalsest tagajärgedest, viskan selle mõttearenduseks siiski õhku. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus. Misso vallavolikogu ja Nopri peremehe initsiatiivil on valda loodud kümneid uusi töökohti ja tehtud panga silmis arutuid investeeringuid. Nopri bilanss ja kasumiaruanne viivad enesest välja suvalise pangaanalüütiku. Sotsiaalmaksu leevendusest oleks oluline abi.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Nagu professor Raul Eamets Maalehes (22.08) ütles, maksusüsteem peab olema stabiilne, aga mitte dogmaatiline. Lihtsalt mõtlemisaineks: mis oleks, kui kehtestaks ettevõtetele 10-protsendilise tulumaksu ... aga seda Tallinnas.
Liikudes väiksemate linnade ja keskuste poole, oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks seitse, Põlvas kaks protsenti). Missos ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis) ehk enamikus Eestimaast oleks maksumäär endiselt null. Kas see oleks piisavalt jõuline sõnum ja stiimul oma äri Tallinna pilvelõhkujast maale toomiseks? Ma arvan, et paljude jaoks oleks.
Lõpetuseks. Ma ei ole toimuvat juba ammu nimetanud finants- ega majanduskriisiks. Tegemist on väärtuste kriisiga. Need tekivad sajanditega, aga on varmad kiiresti kaduma. Eesti küla veel elab, et mitte öelda – hingitseb. Äkki ei ole veel hilja?
Autor on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) volikogu liige.
Oluline on, et tööd pakutakse vaid neile peredele, kel on lapsed, keda panna kohalikku Misso kooli. See-eest saavad pered tasuta rendile talu või korteri ja peenramaa.
Iseseisvusajal on domineerinud vastupidine suund: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale.
Nende voogude jätkudes on 20 aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel 20 aasta pärast näidatakse viimaseid mulgi kuues pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele.
Külastasin 2011. aasta detsembris Setomaad ja Nopri piimatalu, võõrustajaks peremees Tiit Niilo ja tema abikaasa Vilve. Kogutud emotsioonid sundisid järeldama: sellest loogikast lähtudes elavad Setomaal või Mehikoormas ja Sõrves vaid püstihullud ökonaudid või liikumis- ja ärakolimisvõimetud invaliidid.
Selle peale saatsid solvunud mehikoormalased mulle muidugi hulgaliselt sõimukirju, tundes huvi, millisesse kategooriasse nemad siis kuuluvad. Tegelikult ongi asi väga hull. Eesti on tasahilju, aga järjekindlalt muutunud Lõuna-Sahara (Mali) või Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber.
Üleskutsed «Tulge Tallinna, siin pudru paksem ja taevas sinisem» on igal juhul enesehukatuslikud. Eksivad need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna (arvamusfestivali loodelava, Sulev Valner). Ei toimi, arvaku Savisaar ja Co mida tahes.
Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata. Kui mingil ajal toimib tasuta ühistranspordist liimipaberile lennanud kärbseparvedest tekkinud sünergia, siis ühel hetkel on tagala tühi ja kedagi ei ole enam juurde lendamas.
Kõigele lisaks on see nii toidu- kui ka muu julgeoleku küsimus. Venelased ei kontrolli enam Siberit ida pool Uuralit, mis moodustab kümnendiku Venemaa territooriumist ning kus elab vaid 25,6 miljonit inimest. Seda territooriumi hõivavad vaikselt hiinlased. Kui Eestis maal enam kedagi ei ela, siis kaob ka kontroll Setu- ja Läänemaa üle.
Jah, põllumajanduslik toidutootmine on nüüdisajal vähe tööjõudu vajav ja kõrgtehnoloogiline. Küll aga on see kultuuriline küsimus: seltsi- ja rahvamajad külades (vt Egge Kulbok-Lattik, PM 27.08) kui «kogukondlikud Estonia teatrid» hoidsid üleval nii eesti keelt kui ka kultuuri ja rahvuslikku identiteeti laiemalt.
Pealinna kaubanduskeskuste parketil kõpskingadel eneseimetlejad ja ekshibitsionistid seda ei tee. Meeldib see Jüri Mõisale või mitte, aga eesti rahvus(lus) säilib Pärnumaa metsades, ka Hiiumaa põlislaantes, aga mitte Solarise keskuses või Coca-Cola Plazas.
Kas Eestis on mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud, lahendusvariante pakkunud? Mina neid ei näe.
Mis me selle teadmisega peale hakkame, võiks lugeja siinkohal küsida. Kas võtame valge lina ümber ja läheme Munamäe otsa maailmalõppu ootama? Kas Eestis on olemas mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud ja selle endale selgeks teinud, rääkimata lahendusvariantide pakkumisest? Mina neid ei näe. Selles kontekstis on igati teretulnud Paide arvamusfestivali korraldajate pakutud võimalus arutada Ettevõtluslaval muu hulgas ka maaelu teemal, eestvõtjaks EVEA (väikeettevõtete assotsiatsioon). Minul oli au osaleda paneeldiskussioonis koos EVEA asepresidendi ja maaelu eestvõitleja Marina Kaasiga ning maaettevõtja Tiit Niiloga.
Arutelus klaarus mõndagi. Esiteks, definitsiooni küsimus: millest me maaelu puhul räägime – kas külaelust või põllumajanduslikust tootmisest? Neid ei saa kindlasti teineteisest lahutada, kartul ja kaer kasvavad kahtlemata maal.
Samal ajal on tänapäevane põllumajandussaaduste (toidu) tootmine ülimalt tehnoloogiline ja kontsentreeritud suurmajanditesse. Olgu öeldud, et SKTst annab põllumajandus-metsandus-kalapüük 3,7 protsenti (1995. aastal 5,8 protsenti), pakkudes tööd ja leiba 2,4 protsendile hõivatutest. ELi keskmine osatähtsus majanduses on alla kahe protsendi.
Seega, rääkides põllumajanduse (otse)toetustest, ei räägi me tingimata samal ajal külaelu säilitamisest. Statistika on muidugi petlik nagu alati.
Kümne aastaga (2005–2012) olevat Eesti maaelanikkonna, st vallaelanike osatähtsus koguni kasvanud 33,3-lt 35,3 protsendile, olles suhteliselt stabiilne juba seitsmekümnendatest alates. 2011. aasta andmed: 472 000 maa- ja 866 000 linnaelanikku. Ei ole kindel, et Peetri küla elanikud oleksid õnnelikud, kui neid maakateks «sõimatakse».
EL käsitleb ja toetab maaelu arengut põllumajandusliku tootmise sees eraldi real ning seda rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). Eestis on vastu võetud maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 rahalises mahus 721 miljonit eurot, koos omafinantseeringuga 935 miljonit eurot. Muidugi on see piisk meres ja palju vähem võrreldes põllumajanduse (loe: suurtootjate) otsetoetustega. Viimased hakkavad kasvama 2016. aastal (2013 – 101 miljonit, 2020 – 170 miljonit).
Tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Suured loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa (eksport)toodangust. Väikesed ja keskmised (maa)ettevõtted loovad aga enamiku töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui ka tootmise sfääris.
Ent pangad sellistele hea meelega laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Muidugi saab allakirjutanu (suviti) ja paljude teiste pinnal rääkida ka sellest maaelanike kihist, kes küll elavad maal, aga leiba teenivad linnas. Viimaseid võiks eriliselt privilegeeritud seltskonnaks nimetada. Tänu nendele on üles vuntsitud nii mõnigi mõis või talu.
Veel väärib märkimist alustavate ja juba tegutsevate ettevõtete eripositsioon. Praegu on aktuaalne eelkõige töökohtade juurde loomine maale. Selles kontekstis on laenu- ja (oma)finantseeringutingimused alustavatele ettevõtetele selgelt diskrimineerivad.
Selge on see, et valdav enamus maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus (mis ei ole välistatud ka linnas). Eesmärk ei ole (kiiresti) rikkaks saamine vaid pere ära toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas (Konguta vald, Mõrgi küla) kadus viimane lüpsilehm neli aasta tagasi. Õnneks on naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Miskipärast on Leedus suur osa paarilehma majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Vahemärkus: kas lugeja oskab aimata, miks Šveits ei ole Euroopa Liidu liige? Vaevalt, et te ära arvate. Seda ei leia ühestki majandusõpikust, selle teadasaamiseks peab õige šveitslasega veini jooma. Šveitsis on teatavasti tõeliselt mägine. Kusjuures mäenõlvadelt peab saama suve jooksul muru pügatud või söödud. Muidu vallandub lamandunud murul talvel laviin, aga all orus on küla. Söömisega saavad hakkama erinevad kabjalised. Sestap kehtestati aastasadu tagasi talupidajatele, kes kõrgemal kui 1000 m soostusid talu pidama, erilised privileegid. Euroopa Liidus oleksid need viielehma pidamised koheselt pankrotis. Tulemus: liha ja piim on Šveitsis kulla hinnaga (minu tütarde kommentaar) aga samal ajal on riigi külaelu alles.
Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi valitsejate samme ja signaale. Lähenevate kohalike valimiste eel mingit arutelu selle kohta ei kosta ühestki parteist. Kahju.
Sestap mõned konkreetsed ettepanekud. Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üle maailma kokku. Paradoksaalsel moel on Eestis ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes - meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Kui võtta kolm olulist ressurssi – viljakas mullapind, puhas joogivesi ja suhteliselt happevaba õhk – siis me juba kuulumegi viie rikkama riigi hulka. Ja seda mitte pelgalt Euroopas vaid maailmas. Ainult et me ise seda veel ei tea (adu). Ühtlasi on meie šanss ka kõiges selles, mis koondub ümber märksõnade rohe-öko-mahe, mis peaks tulevikus eriti atraktiivne olema ennast allergiliseks mürgitanud lääneeurooplaste jaoks.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Kriisisituatsioonides tuleb oma rohtunud porgandipeenar jälle üles kaevata. Paljudel tsiviliseeritud heaoluühiskonna inimestel ei ole ei peenart ega oskust sellega midagi peale hakata. Juba katkendlik internet võrdub maailma lõpuga rääkimata elektri puudumisest.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük tuleks välismaalastele keelata homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on – maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Mihkel Mutt kirjutab 26. augusti Postimehes linnainimesena Tartu-Tallinna maantee olulisusest. Mina Konguta valla maksumaksjana tean, et lõuna Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel oleks need kruusateed olnud ammu kõva kattega. Äkki peaks doteerima ETK’d, et nad oma külapoekese alles hoiaksid ja võtaksid müüki kohalikku toodangut, mis skandinaavlastele kuuluvates kettides arusaamatult kallis. Optiline kaabel pidi küll varsti igasse metsakolkasse jõudma, mis on muidugi hea uudis. Igatahes saan mina oma maakodus Elisa Mint-pulgaga võrku vaid teise korruse rõdu piirdel ühe jala peal püsti seistes.
Kolmandaks – maksud. Olles väga hästi teadlik ettepaneku võimalikest fataalsetest või suitsidaalsest tagajärgedest, viskan selle mõttearenduseks siiski õhku. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus. Misso vallavolikogu ja Nopri peremehe initsiatiivil on valda loodud kümneid uusi töökohti ja tehtud panga silmis arutuid investeeringuid. Nopri bilanss ja kasumiaruanne viivad enesest välja suvalise pangaanalüütiku. Sotsiaalmaksu leevendusest oleks oluline abi.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Nagu professor Raul Eamets Maalehes (22.08) ütles, maksusüsteem peab olema stabiilne, aga mitte dogmaatiline. Lihtsalt mõtlemisaineks: mis oleks, kui kehtestaks ettevõtetele 10-protsendilise tulumaksu ... aga seda Tallinnas.
Liikudes väiksemate linnade ja keskuste poole, oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks seitse, Põlvas kaks protsenti). Missos ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis) ehk enamikus Eestimaast oleks maksumäär endiselt null. Kas see oleks piisavalt jõuline sõnum ja stiimul oma äri Tallinna pilvelõhkujast maale toomiseks? Ma arvan, et paljude jaoks oleks.
Lõpetuseks. Ma ei ole toimuvat juba ammu nimetanud finants- ega majanduskriisiks. Tegemist on väärtuste kriisiga. Need tekivad sajanditega, aga on varmad kiiresti kaduma. Eesti küla veel elab, et mitte öelda – hingitseb. Äkki ei ole veel hilja?
Autor on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) volikogu liige.
foto:
Urmas Luik / Pärnu Postimees
0 kommentaari:
Postita kommentaar