Uskumatu - Eesti vajab sisuliselt homme erakorralisi Riigikogu valimisi!

Läti välispoliitilises ajaloos oli 2007. aasta pöördelise tähendusega. Majanduskriis oma kondise käega pressis lõunanaabrite riiki altpoolt vööd ja võimukaotuse hirmuvalus kapitulantlikud majanduspoliitikud teiselt poolt survestasid võimuhoobasid, et Läti lõpetaks venemaaga vaidlemise, loovutaks venemaale Abrene piirkonna (mis samuti oli venemaa poolt okupeeritud nagu täna on venelaste tääkide abil venemaa külge õmmeldud Eesti ida-alad - Setomaa ja Ingerimaa), sõlmides venemaaga uue piirilepingu.

Lätlased lootsid siis, et sellise kinkelepingu abil (uue sõlmitava piirilepingu tõttu) paranevad olulisel määral vene-Läti suhted ning need saavad sisse uue hoo. Majanduskriisi valguses lootsid osad poliitikud, et sellest saab Läti riigile palju kasu sündima.
Kuid võta näpust - seda ei juhtunud, pigem vastupidi. Venemaa õelad torked Läti suunas pigem sagenesid ja poliitpropaganda rünnakud lätlaste riigi pihta ei lakanud. Majanduslikku kasu ei grammigi. Häbi aga jätkub järgmiste põlvedeni.

Seoses sellega on Läti valitsuspartei hoiatanud eesti rahvast, parlamenti  ja -avalikkust ning üles kutsunud Eesti riiki hoiduma astumast sama reha peale.

Eesti rahval tuleb aga täna paraku arvestada sellega, et Eesti välispoliitikat juhivad rahvusliku huvide reetmise teele astunud kapitulatsioonipoliitikud eesotsas Urmas Paet'i ja Marko Mihkelson'iga (vt. ”Kaks juudast” - Marko Mihkelson ja Urmas Paet).

Ka 2007. aastal tervitas Urmas Paet varjamatu rõõmuga vene Riigiduuma otsust ratifitseerida Läti-vene piirileping, millega venelased omandasid ja lätlased loobusid igavesest ajast igaveseks suurest Abrene piirkonnast venemaa kasuks. Vaid sellest teadmisest piisanuks, et teha järeldusi, kuidas võib suhtuda Paet eesti rahvuslikesse huvidesse.

Toona avaldas Paet lootust, et Läti-Vene piirilepingu ratifitseerimise protsess venemaal viiakse sujuvalt lõpule ning leping jõustub võimalikult kiiresti.
«Loodame, et Lätiga saavutatu julgustab ja ergutab venemaad astuma omalt poolt kõiki vajalikke samme ka Eesti-vene piirilepingu jõustamise suunas,» lausus siis Paet.

Ja siin me oleme siis täna.

Juba mitmeid kuid on meie rahvas murelike silmadega jälginud ja -kõrvadega kuulanud, kuidas valitsuspoliitikud julgustavad rahvast leppima sellega, et tasuta antakse ära venemaale meie esiisade verega kätte võidetud maad. Sisuliselt midagi vastu küsimata. Isegi ei vaevuta kauplema.
Aastaid oleme me näinud seda, kuidas sõnades rahvuslikule retoorikale toetuvad riigivalitsejad grammigi tegelikkuses ei hooli neist meie rahva ja riigi kultuuriväärtustest ja varadest, mida venemaa ebaseaduslikult ja kõikide rahvusvaheliste normide vastaselt on rottidena ära tassinud oma varasalvedesse. Neist ei räägita, nendega ei kaubelda, nendele ei pöörata tähelepanu ning tagatipuks antakse ka viimased trumbid kinkelepingu (ametlikult nn uue piirilepingu) alusel tasuta ära meie riiki okupeerivale idanaabrile.
Rääkimata kompensatsiooni nõude esitamisest röövelliku venemaa vastu. Teema, mis veel Lätis ja Leedus püsib laua peal, aga eesti "rahvuslik" valitsus on ammu juba kalevi alla (loe: prügikasti) visanud.

Tänased uudised märgivad taas, et kui täna ÜRO peaassambleel osalemiseks New Yorki sõitev välisminister Urmas Paet kohtub kuluaarides vene välisministri Sergei Lavroviga, võidakse seal Postimehe andmeil kokku leppida, millal Lavrov Eesti-vene piirileppe allkirjastamiseks Tallinna tuleb.

Välisministeerium ei kinnitanud eile veel Paeti-Lavrovi kokkusaamist New Yorgis, öeldes, et "sellist kohtumist pole praeguseks kokku lepitud".

Postimehe andmetel on see aga diplomaatiliste kanalite kaudu kõneks olnud. Paet naaseb New Yorgist Eestisse järgmise nädala algul, seega ei pruugi kohtumine olla pikk.

Võimalik ajakava piirileppe allkirjastamiseks oleks pärast Eesti kohalike valimiste toimumist, oktoobri lõpus või novembris, hoolimata sellest, et Paet "kavalalt" on avalikus meedias veel suhteliselt hiljuti öeldnud, et piirilepinguga läheb veel mitu aastat.

Ja see tähendab tõesti seda, nagu märkis Hardo Aasmäe, et Eesti Vabariik jääb Eesti NSV piiridesse. Sellega oleme taganenud Tartu rahu piiridest, aga nagu selgub, ära andnud ka suure osa Eesti NSV aegsest merepiirist.

Paslik on taas meenutada konservatiivse erakonna üleskutset: "... Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nõuab okupatsiooni lõpetamist meie territooriumil. Juhul, kui uus piirileping siiski allkirjastatakse, peame seda illegitiimseks sõlmimise hetkest alates ning  käsitleme selle sõlmijaid riigireeturitena.

Kutsume kõiki jõude ja isikuid, kes toimuvaga rahul ei ole, avaldama valitsuse tegevuse vastu teravat protesti ja hukkamõistu. On olemas oht, et lepingu sõlmimiseks kavandavad riigireetmist sooritavad poliitilised jõud põhiseaduse piirilepingu ratifitseerimist takistavate klauslite muutmist. Käsitleme ka seda sammu jokk-skeemina, mis praeguse põhiseaduse kui terviku vaimu ja mõtte kohaselt on õigustühine.

Rahvusvahelise õiguse järgi kehtib Tartu Rahuleping ka täna ja territoriaalsete järelandmiste tegemine venemaale saab toimuda ainult referendumil rahva poolt selgelt väljendatud ja juriidiliselt siduva volituse alusel..."

Mida teha sellises olukorras?

Arvestades seda Eestit saab päästa vaid ratifitseerimisprotsessi katkestamine parlamendis, siis on hädavajalik, et parlamenti jõuaksid rahvuslikke huve esindavad poliitilised jõud ja inimesed, mis omakorda tähendab, et aega enam ei ole.

Meie ainukeseks võimaluseks on massilised avalikud protestid - ajakirjanduses, teles, tänavatel ... ning erakorralised Riigikogu valimised.

Tänane Riigikogu ei ärata usaldust, valitsus on aga lootusetu.

Eesti rahvas - PÄÄSTKEM EESTI, säilitame rahvusliku eneseväärikuse!

Meie isade ja laste nimel
Anar Rand
BHR

 

Allikas: SIIN