Andres Raid: Eestis polnud Nõukogude okupatsiooni?

13. jaanuaril teatasid BNS ja Delfi, et Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud menetlusse ajakirjanik Andres Raidi kaebust, millega ta taotles Nõukogude armees teenima sunnitud eestlastele represseeritu staatust.
  „Riigikohus otsustas kassatsioonikaebust mitte menetlusse võtta, mis tähendab, et Tallinna ringkonnakohtu otsus jõustus," tsiteerib Delfi Riigikohtu pressiesindajat Mailin Aasmäed. „Riigikohus võtab asju menetlusse, kui on vaja ühtlustada kohtupraktikat või tuleb luua mingis asjas kohtupretsedent."
Raid nõudis mullu Tallinna halduskohtus Sotsiaalministeeriumilt Genfi konventsioonist lähtuvalt enese represseerituks tunnistamist kui Nõukogude armees teenima sunnitud eestlast  ja taotles Sotsiaalministeeriumilt sellega kaasnevaid represseeritutele suunatud hüvitisi. Tallinna halduskohus, Tallinna ringkonnakohus ja nüüd ka Riigikohus otsustasid, et Nõukogude armees teenima sunnitud eestlasi ei represseeritud.
Samas on meie võimud absoluutselt veendunud, et Eesti riik oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. See teooria on sisse viidud ka ajalooõpikutesse.

Uus põlvkond kasvas riiklikus vales
Raid ütles Kesknädalale, et võttis kohtutee jalge alla soovist teada saada, kas meie riigis mõeldakse Nõukogude okupatsiooni juttu tõsiselt või on see lihtsalt rahvale mõeldud poliitiline retoorika, mida kasutatakse erinevates aastapäevakõnedes. Ta väitis, et järelikult meil ei ole endal asjad selged - kohus ütleb üht, ajalugu teist ja poliitikud kolmandat, kusjuures kõik hinnangud on omavahel risti vastupidised.
Kõige enam teeb Raidile muret, et kohtuotsuste järel tekkisid ootamatult käärid Riigikohtu seisukohtade ning meie ametliku ajaloo vahel. Raid küsib: kas meile on viimased 20 aastat valetatud?
„Iga koolilaps võib ajalootunnis püsti tõusta ja õpetajale öelda, et see, mida õpikutes kirjutatakse, on vale," resümeeris Raid.

Represseeritutest okupantideks
Raidi vaevab veel üks  küsimus, mida ta tahab ajaloolastelt ja seadusandjailt küsida: millal muutusid 33 000 eesti meest, kes 1941. aastal Venemaale viidi ja kellest hiljem moodustati Eesti Laskurkorpus, represseeritutest okupantideks?
Riigikogus 17.12.2003 vastu võetud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud inimeste seaduse punkt 8 ütleb ju, et „represseeritud isik on see, kes viidi Eestist 1941. aastal NSV Liitu ning allutati sunniviisilisele tööle koos vabaduse piiramisega tööpataljonis, ehituskolonnis või töökolonni üksuses või kes saadeti Suur-Saksa okupatsiooni ajal sunniviisiliselt tööle väljapoole Eesti territooriumi".
Samas on meie ametlik ajalookäsitlus seisukohal, et 1944. aastal ei vabastatud Eestit Saksa okupatsioonist, vaid okupeeriti Nõukogude armee (loe: Eesti Laskurkorpuse) poolt.

Esimesena reageeris Eesti ajalookontseptsiooni kõigutavale uudisele blogija Inno Tähismaa, kes avaldas Riigikohtu otsuse kohta seisukoha  pealkirja all „Nõukogude võim Eestis ei olnud okupatsioon". Blogisse saabus ka järgmine anonüümne kommentaar:
1940. aastal oli rahvusvahelises õiguses okupatsiooni mõiste hoopis teine. Selle järgi toimus okupatsioon vaid tingimusel, et okupant haarab sõjaliselt okupandi territooriumi või osa sellest ning kehtestab seal sõjalise administratsiooni võimu (klassikaline näide: Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944, Nõukogude-Briti okupatsioon Iraanis II maailmasõja ajal). Eesti liideti Nõukogude Liidu poolt lepingute, mitte sõjaga. Eesti valitsus nõustus vägede paigutamisega ilma mingite protestideta, J. Vares sai ju peaministriks Pätsi dekreediga ning Riigivolikogu, mis esitas palve Nõukogude Liitu astumiseks, valimised kuulutati välja Pätsi dekreediga, sõjavägi relvitustati Laidoneri käsuga jne jne. Nii on keeruline rääkida mingist okupatsioonist. Võib ju küll, aga kes see terve mõistusega inimene usuks? Maailm ei koosne ju tervikuna poolemeelsetest.

Kesknädal palus kommentaari JÜRI RÄTSEPALT, kes oli Riigikohtu liige 1992-2002  (ta sai eriti tuntuks nõukogude ajal kaitsjana Johannes Hindi kohtuprotsessil).
Rätsep ütles, et ta tutvus juhtumiga niivõrd, kuivõrd ajakirjandus seda kajastas, ja seda oli vähe, et teha põhjapanevaid üldistusi.
„Riigikohtu halduskolleegium tõepoolest ei võtnud Andres Raidi asja menetlusse. Tõenäoliselt keeldus ta seda tegemast taotluse ilmse ebapädevuse tõttu. Selgitan.
Eesti Vabariigi Riigikohus tegutseb Eesti Vabariigis kehtivate seaduste alusel ja piires.  Eesti õigusruumis ei ole kehtivat õigusakti, mis koormaks Eesti Vabariiki vastutusega Andres Raidile NSV Liidu poolt tekitatud kahju eest. Võimalik, et Andres Raid pidanuks oma pretensioonid esitama väidetud kahju tekitaja õigusjärglase - Venemaa vastu."
Rätsep lisas, et Riigikohus võib ju tahta head teha, aga  lähtub ainult seadustest. Muidu oleks asi võetud menetlusse ja pikemalt-laiemalt arutletud-analüüsitud, et motiveerivas osas selgitusi leita. Küllap Genfi konventsiooni järgi mingi punkt okupatsioonide kohta on olemas, kuid tõenäoliselt meie riigikohtunikud  seda normi ei leidnud.
Rätsep ütles ka, et tihti tekitab probleeme see, et ajakirjanikud ei vaevu kohtuotsuseid lugema, esitades vaid resolutsiooni ja jättes pikad põhjendused süvenemiseta. Olulisim osa kohtuotsusest on siiski motivatsioon, millega otsust põhjendatakse.

Kesknädal küsis kommentaare ka Isamaa ja Res Publica Liidu Riigikogu fraktsiooni liikmetelt. Kahjuks me nende arvamusi avaldada ei saa: Lauri Vahtre ei vasta enda sõnul „õelatele küsimustele" ja Andres Herkel oma vastust meile ei edastanud.
IVARI VEE    ivari@kesknadal.ee
URMI REINDE     urmi@kesknadal.ee

Allikas: http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?+id=13908