MARTIN HELME: Jäämine kahe leeri vahele

Saada sõbrale

Konservatiivne Rahvaerakond

Õhtulehe kolumn

Kohalike valimiste järel ei tunne Konservatiivne Rahvaerakond sugugi lööduna. Tegemist oli siiski esimese tõsise jõukatsumisega uue nime ja juhtkonnaga parteile, kes sai vaevalt pool aastat tüüri sättida. Meie peamine eesmärk ei olnud võtta täna Tallinn ja Türi vaid tuua Konservatiivne Rahvaerakond pildile ning see osa ülesandest on täidetud. Täna oleme me eesti inimestel teadvuses, nüüd on vaja jõuda ka talle südamesse!

Kui me ei taha siiski jääda tulevikus praegu fikseeritud toetuse tasemele peame tegema tööd ja küsima endalt, mida õnnestub edaspidi paremini teha. Kuna me oleme Eestis ainus maailmavaateline erakond, siis me ei soovi muuta oma peamisi seisukohti, küll aga peame muutma nende seisukohtade tutvustamise viise. Tagantjärgi peab meie kampaaniat kõige rohkem kahjustanud asjaoluks arvama seda, et meist õnnestus jätta mulje kui Keskerakonna käsilastest. Me ei saanud kuni lõpuni aru, kui tõsist kahju tegi erakonnale süüdistus, justkui oleks me Keskerakonnaga salasobingu teinud. Taoline väide oli meie enda arvates nii sisutühi ja absurdne, et me ei pidanud vajalikuks sellele väga raevukalt vastu vaielda. Leidsime, et kui hakkame lakkamatult selgitama, et me pole kaamelid, astume konkurentide poolt osavalt sätitud lõksu, mille eesmärk on panna meid oma poliitiliste sõnumite välja saatmise asemel tegelema eneseõigustusega. Veelgi enam, me võtsime juba kevadel seisukoha, et Eesti poliitilise kultuuri seisukohalt on positiivne, kui koostöö kriteeriumiks on teod ja programm, mitte isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad. Meile endale oli kogu aeg ilmne, et maailmavaateliselt on meil kõige raskem ette kujutada koostööd Keskerakonna ja sotsidega ning nii me ka korduvalt ütlesime. Arutasime veel kampaania käigus, kas peaks jõulisemalt välja ütlema, et me ei näe Tallinnas mingit võimalust toetada Savisaare jätkamist linnapeana, kuid lõpuks võtsime siiski vastu otsuse, et see tähendaks üleüldise hüsteeriaga kaasa minemist ning jätkasime teadlikult joont, et me ei välista kedagi, vaid paneme rõhu võimaliku koostöökokkuleppe sisule, mida ei saa enne valimisi paika panna. Kahjuks tegid nii konkurendid kui ajakirjandus sellest meelevaldse järelduse, et küllap nad ikkagi on mingi kokkuleppe tegelikult sõlminud.

Ilmselt oleks süüdistusi Keskerakonnaga kokkumängus vähem uskumist leidnud, kui meil oleks olnud tugevamalt paika loksunud ja kinnistunud maine. Paraku olime me paljude silmis tabula rasa, kuhu sai kanda nii oma unistusi kui õudusi. Erinevalt Reformierakonnast või Keskerakonnast ei ole inimestel Konservatiivse Rahvaerakonna suhtes varasemalt välja kujunenud vihkamise või imetluse suhtumist. Taolises olukorras on konkurentidel kergem õhutada kahtlustusi ja umbusku. Küllap andsime neile selleks omalt poolt ka liiga kergelt võimalusi.

Konservatiivne Rahvaerakond oli ainus partei, kes Eesti pealinnas ei teinud massilist ja meeleheitlikku venekeelset kampaaniat vaid rõhutas vajadust seista selle eest, et Tallinn ja kogu Eesti oleks eesti keelne ja meelne. Me ei andnud venekeelses meedias estofoobseid lubadusi ega murdnud pead, kuidas võtta kasvõi väike osa vene hääli. Meile oli algusest peale selge, et vene hääl on võetud kuni selle päevani, mil juhtub üks kahest: kas müüt nimega Savisaar lõpetab poliitikas osalemise või kui Eesti parlament lõpetab ükskord ometi ära ebaeuroopaliku olukorra, kus mittekodanikud saavad valida. Iroonia seisneb selles, et neidsamu vene hääli ei saanud kogu oma pugejalikkuse peale vaatamata ka kolmikliidu erakonnad.

Nii tegigi meile lõppkokkuvõttes kahju see, et olles teadlikult jäänud ilma venelaste häältest jäime me ilma ka eestlaste häältest, kellele tehti selgeks, et me oleme mingi kavala skeemi abil ikkagi Savisaare ja venelaste käsilased. Erakond, millesse suhtutakse mitte armastuse või vihkamisega vaid peamiselt leigusega, et toonud seekord piisavalt rahvast meie poolt valima. Nii muutuski meie põhimõte mitte siduda end ei ühe ega teise omavahel heitleva kartellierakondade leeriga meie suurimaks nõrkuseks, sest jäime lihtsalt kahe leeri vahele. Poliitilist eelistust mitte omav valija lihtsalt ei asunud seekord Toompea erakondadele alternatiivi pakkuvaid jõude Tallinnas toetama ja kogu lugu. Teeme omad järeldused ja lihvime oma sõnumeid aga jääme kindlaks oma põhilisele seisukohale: Eesti poliitikas on vaja uut, Keskerakonna ja reformi-irli-sotside leeri vahele kolmandat jõudu, kes pakuks tasakaalu ja eesti rahvuslike huvide kaitset.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5306&lang=est