OKKALISED ARUTLUSED: Avalik kiri EV Sotsiaalministrile.

Hr Rõivas! Mul on tuline kahju, et te ei leidnud aega või ei soovinud laskuda nii madalale, et diskuteerida minuga ” Kolmeraudses”.  Vaatamata oma olematule ühiskondlikule positsioonile, oleme me ometigi hetkel üsnagi võrdses seisus. Pea 4000 jagamist üksnes FB lehel, muu avalik meedia sellele lisaks, on kinnitus, et meie hääl kostub inimesteni võrdselt.
Täna oli mul siis  originaalis võimalik kuulata Terevisioonis ministeeriumi selgitusi kiirabireformile ja vaatamata kaunile, ümmargusele jutule, olid seal pärlid, mis kujukalt iseloomustavad Eesti tervishoiupoliitika olemust.  Kust võtab koondatav ” mutrike” selle ülbuse ja algatab mõttetalgud? Vabandage, hr Minister, aga selleks annab mulle õiguse pädevus, mida tõestab kaks kõrghariduse diplomit: üks arstiteaduskonnast ja teine sotsiaalteaduskonna magistriõppest. Mitu kahekordse kõrgharidusega inimest on Teie meeskonnas, hr Minister?
Seega, alustame. Täna siis kuulsime, et kiirabi pädevuseks ministeeriumi hinnangul on lisaks eluohtlike seisundite diagnoosimisele, ravile ja vajadusel transpordile veel hingehoid, sotsiaaltöö ning perearsti asendamine. Võtsin lahti Riigi Teataja ja vaatasin järele, kas Tervishoiuteenuste korralduse seadust on muudetud.
§ 16. Kiirabi mõiste
(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.
[RT I, 04.07.2012, 3 - jõust. 14.07.2012]
Seadus ei ole muutunud.  Kas see ei ole enam ministeeriumi tegevuse alusdokumendiks?   Ka Tallinna Kiirabi töökuulutustel CV portaalis ilutseb sama lause. Töötajaid koolitatakse välja eluohtlikke seisundeid ära tundma ja ravima. Kui töökohustusi laiendatakse seadusevastaselt, siis kus on töötajate koolitused psühholoogiast, sotsiaaltöö alustest, hingeabist, lastekaitsest?  Te ütlete, et selleks puudub vajadus. Tule Jumal appi! Sotsiaaltöö ning lastekaitse lähtuvad hoopis erinevatest alustest kui erakorraline meditsiin. Kiirabitöö on juhtumipõhine, sotsiaaltöö on võrgustikutöö.  Milline on võrgustik, kuhu kiirabi saab teatada  kui on leidnud toimetulekuraskustega inimese? Kontaktid?  Tõstab voodist kukkunud vanainimese taas voodisse?  Käib mitu nädalat voodisse aitamas?  Tuba on külm, toit lõpeb. Viib haiglasse, kolme  tunni pärast on inimene tagasi. Viib veel haiglasse. Konstanteerib surma. Kes peab otsima üles sotsiaaltöötajad? Töötaja jookseb pärast valvet teise kiirabisse tööle. Kas te olete huvitunud, mitu protsenti kiirabiõdedest ning -tehnikutest töötab rohkem kui  ühel töökohal, et oma pere ära toita?  Ligikaudne analüüs näitab, et ca 70% .
Aga perearsti töö?   Epideemilise sagedusega  kõlab patsientide suust lause: “Perearst käskis helistada kiirabisse, sest tal ei ole aega või raha uuringuteks.”.Kui uuringuteks eraldatav pearaha inimese kohta on ca 17€ või oli seda isegi vähem ja röntgenpilt maksab 10€, siis on see nende ainukene võimalus, et mitte deklareerida pankrotti. Kutsuge kiirabi, ehk viivad haiglasse, teevad EMO-s uuringud ära ja siis vaatame. Kas teid ei ole huvitanud, muuseas kaardid on teil ju kõik tutvumiseks olemas, kui palju inimesi seisab  välisriietes juba kodu uksel ning teatab kiirabile, et nad on maksumaksjad ning peavad praegu kiirabiga haiglasse saama. Kas teile ei tundu, et Tallinna tasuta ühistransport on köömes selle kulutuse kõrval? Palju sõidab kiirabi näpule plaastrit kleepima 40 km taha? Ja kõik see on inimesele tasuta ja eluohtlikus seisundis haiged ootavad. Kas see sama tervishoiuosakond ei peaks pigem analüüsima, kui palju on neid inimesi, kes vajavad kiirabi, sest perearst on nii kaugel, et jõudu sinna minna ei ole? Bussid ju külades ei käi, omavalitsuste rahalised raskused on teile ehk teada.
Kui palju käib kiirabi üksikute ja hirmunud eakate juures õhtuti unejuttu vestmas ning rahustavaid tilgakesi jagamas? Kas teate kui paljud neist õnnetutest, kellele oleks vaja vaid hooldajat või muid tugiteenuseid, on sedasi meedikute poolt diasepaamisõltlasteks tehtud, ikka juhtumipõhiselt? Probleem on vaid selles, et diasepaami võõrutusnähud võivad olla surmavad, heroiini omad paraku mitte. Kas te hoomate, et vererõhu kõigutamine süstiga võib pigem suurendada ajuinfarkti ohtu? Kohustundlikud meedikud kiirabis  lahendavad asja operatiivselt, tilgad suhu, süst, teadagi kuhu ja minema.  Kas see on abi tänapäeva mõistes?
Ministeeriumi ülesanne võiks ju olla probleemide nägemine makro- või veel parem mesotasandil. Kaardistada ja leida lahendus. Kas teie meeskonnal puudub pädevus või on tegemist poliitilise ignorantsiga? Momendil on asendatud 1 unts reaalset abi kümne untsi asjutu sebimisega. Kallid autod, kolm elupäästmiseks koolitatud inimest, kümned tuhanded eurod bensiini- ja palgarahasid ning nii vurabki masin 40 km taha, et tuua Tallinna  moosipurkidega koormatud tubli memm, pisikese vahepeatusega EMO-s.
Te ütlete, et see ei ole arsti töö. Õige, aga kas see on üldse kiirabi töö s.h õdede töö? Kuidas tunnevad ennast antud skisofreenilises situatsioonis  kiirabiõed? Vot need samad, kes võeti tööle lahendama eluohtlikke seisundeid?  Aga selleks on ju olemas mõõdikud- personali voolavus. Milline on  personali voolavus Tallinnas? Harjumaal? Mujal kiirabides?  Ja mida see voolavus veel tähendab? Teeme lahti organisatsiooniteooria õpiku ja loeme: autokraatlik juhtimine ja mõnitav agressiivne organisatsioonikultuur. Noored õed tulevad, avastavad, et nende tööga kaasneb arutu vastutus,  mõistmatu töö, mille tegemiseks puudub ettevalmistus ( ma pean silmas just neid uusi juurdepoogitud “pädevusi” ) ja lahkuvad enne aasta möödumist…. välismaale.  No uurige ometigi kui palju neid on kiirabist läinud ja võrrelge.  Poole aastaga tekib läbipõlemine, tüdimus. Kas see on tõesti juhus, et mõnesaja töötajaga kiirabis saavad südameinfarkti nädalase vahega tööl kaks töötajat ja mitte muldvana vaid täies elujõus  meest?
Te olete oma hääletorul lasknud hüüda: kvaliteet ei lange. Õige, sest ühiskonna tasemel pole näivusel põhineval tööl üldse  kvaliteeti. See on potjomkinlus. Esmatasandil puudub ressurss, sotsiaaltööl puudub ressurss, lastekaitse lonkab mitte ühe vaid kahe jalaga, sest puudub ressurss, aga kiirabid vuravad ringi ja kodanikud varisevad mulla alla igati korrakohaselt- kodus, haiglas, teiste silma alt eemal.  Õed näevad, aga ei julge vastu vaielda, vaikivad ning hääletavad sellisele korralagedusele jalgadega. Kas te olete näinud, kuidas psüühiliselt kokkuvarisenud noor õde brigaadijuht nutab haigla taga? Ei ole? Mina olen. Sorry. unustasin, teil on savi.  Pärast seda mõjuvad jutukesed kvaliteedi säilimisest mõnitusena nendele, keda praegu visatakse vette e. brigaadijuhiks, sageli vastu nende tahtmist
Aga need, kelle elu sõltub tõesti sekunditest ning kiirabiARSTI professionaalsusest?  Palju neid siis oli? 2000 inimest, rohkem?  Mis neist saab?  Noh, neid pole just palju. Mitu korda rohkem lahkub välismaale. Kas Te olete kindel, hr Minister, et Teie ei satu nende kiiret reageerimist nõudvate patsientide hulka?  Kui vanust tiksub üle kolmekümne, siis algab meestel infarkti  ohuiga.  Ehk mõni tuttav arst selgitaks, milliseid rütmihäireid võib võib anda noore infarktihaige süda, need panevad sügavalt proovile ka kogenud kardioloogid.  Ah, jaa. Mäletan ühelt koolituselt: tehke rohtu ja kui süda jääb seisma, siis seda me ju oskame elustamisega ravida.
Aga räägime siis ka teisest pärlist, mis lõpuks  kõrge ametniku suust hommikul välja pudenes. Ka kiirabiõed ei jää kiirabisse pikalt- suund parameedikutele nagu paljudes riikides.  Mida rahvas aga ei tea, on see, et need välismaa parameedikud ei ole teps mitte sellise koolitusega nagu meite odvas ja Euroopas kadedustormi esilekutsuvas ” õhukeses” riigis.  Parameedikute/brigaadijuhtide koolitus kestab seal vähemalt kolm aastat. Meil küpsetatakse kuue kuuga parameedikuks. Töötukassa saatis neid hiljuti paraja portsu, nägime mõnda praktikal. Elus pole haiget inimest sõrmeotsaga katsunud.  Need tahate te nüüd siis perspektiivis vastutavana kiirabisse sõitma jätta??
Ma tean, kust  idee on pärit. Teie ustaval parteikaaslasel oli see juba aastaid kui mitte ütelda aastakümneid, helesiniseks unistuseks. See sama ustav parteisõdur, kelle korraldusel PERH-is arstibrigaadid  koondati.  See ei ole tema esimene katse. Võimuloleku aja  likvideeris ta oma  maakonnas meedikud kiirabist ja ainult ühe patsiendi surm katkestas ägeda innovatsiooni.  Vaadake siis ausalt Eesti inimestele näkku ja ütelge veel kord, et lähimas või kaugemas tulevikus sõidavad hajaasustusega Eestimaal kiirabis meditsiinilise erihariduseta parameedikud brigaadijuhtidena.
Aga õige, alustame arstidest, sest need on nagu koeranaelad poliitiku istumikul. Karjuvad, streigivad ja oh õudust … mõtlevad.  Aga meie, arstid,  anname Eestimaa inimestele hääle. Mina ka. Oma edasisele saatusele mõtlemata karjun ma  selle üksiku memme eest, kes elab metsade vahel, kuhu ei sõida buss ja kes nii väga tahaks kasvõi korra aastas arsti näha. Nende inimeste eest, kes on kannatanud eriarsti aega oodates pool aastat ja nüüd korisevad haiguse lõppfaasis. Tubli müüjana töötava pereema eest, kes veeretab taskus viimaseid sente ja mõtleb, et vererõhuravimiks ei jätku raha. Kütmata talumajas, ilma söögi ja veeta viimaseid hingetõmbeid tegeva vanaema eest, kelle kõik viis sugulast suundusid tööotsingutele välismaale.  Need on minu inimesed- Eestimaa inimesed.  Teie inimesed, hr Rõivas, on edukad inimesed nagu oleme aru saanud, nemad tellivad helikopteri ja sõidavad ravile mujale.
Meie, kiirabiarstid, näeme nii palju nende, meie inimeste, häda ja kannatusi.  Loomulikult tuleb arstid kiirabist likvideerida, sest kui arst ei lähe vahel elu päästmiseks” põllu peale” ( hr Adlase termin), siis te võtate neilt, meie kaasmaalastelt-  nõrkadelt ning abitutelt, viimase hääle.
Ma kardan, et rahvas ei andesta seda enam ei teile ega teistele võimuritele.

Hääletule rahvale

Ps. Austatud lugejad! Tekstis võib olla kirjavigu, sest viimane silmaoperatsioon oli mul alles paar päeva tagasi.

Allikas: http://okkalisedarutlused.wordpress.com/2013/11/06/avalik-kiri-ev-sotsiaalministrile/