Sõjasõltuvus: võimu kuritarvitamine ja infosõda impeeriumi teenistuses

Daniele Ganser on Šveitsi ajaloolane, kes kirjutas oma doktoritöö NATO salaarmeest Gladiost. Toome teieni intervjuu Ganseriga, kus ta arutleb võimu kuritarvitamise, nafta ning sõjatööstuse vahelistest seostest.

Maailma riikide naftavajaduseks arvestatakse 88 miljonit barrelit (üks naftabarrel on ligi 159 liitrit) päevas. Riigid, mis tegelevad edukalt naftaga äritsemisel, lõikavad teiste riikide energiasõltuvusest suuri kasumeid, mistõttu on nende riikide jaoks tulus luua üha uusi sidemeid naftat tootvate piirkondade ja riikidega. Ajalugu on näidanud, et paljudel juhtudel pole selliste sidemete loomine kuigi rahumeelne olnud. Kui minna ajas tagasi umbes 200 aastat, võime saada natuke selgust, miks USA on niivõrd aktiivne maailma sõjanduses ja naftatööstuses.

Sõjad naftamonopoli pärast
Naftamonopoli sünd sai alguse 1850-ndatel, kui ameeriklased hakkasid rakendama tõhusamaid meetodeid nafta puurimiseks. See tõi kaasa rahvastiku rikastumise, majanduse kasvu ning riigi mõjuvõimu suurenemise. Maailmasõdade ajal suurenes nõudlus nafta järele ning näiteks 1939. aastal varustas USA naftaga nii Hitleri Saksamaad kui ka selle vastu sõdinud liitlasvägesid. Riikide arenedes joonistusid välja USA konkurendid, kellega tuli kiiresti sõlmida kas koostöösidemed, allutada riigi juhid oma plaanidele või hoopis välja vahetada koostööaltimate juhtidega.
Selliseid sõjalisi sekkumisi on läbi aastakümnete õigustatud mitmesuguste ettekäänetega, mida peavoolumeedia abil söödetakse inimestele ette päevast päeva. 2003. aasta Iraagi sõda õigustati sellega, et sealsed juhid olevat omanud massihävitusrelvi, mis võivad ohustada teiste riikide julgeolekut. Enne Iraagi ründamist ütles toonane USA asepresident Dick Cheney, et Iraak tahab luua tuumapommi, Saddam Hussein annab massihävitusrelvad terroristidele ning neid kasutatakse, et korraldada uus 9/11. Seda väidet levitati pidevalt meedia vahendusel ning nüüdseks on selge, et sellega sooviti lihtsalt hirmutada tavakodanikke, et nad nõustuksid Iraagi ründamisega. Tihti asutakse ründama ja diskrediteerima neid ajaloolasi ja ajakirjanikke, kes julgevad selliseid väiteid uurida ja ümber lükata.

Millist informatsiooni siis uskuda?
Peavoolumeedias räägitavat ei saa uskuda ka sellel lihtsalt põhjusel, et ajaloolisi fakte vaadates selgub, et meedia on meelega ja korduvalt levitanud valeinformatsiooni. Samuti tasub olla kriitiline ajalooõpikute suhtes: ka meil (Euroopas) räägitakse siiani, et Kuuba raketikriis oli sündmus, mis seisnes selles, et NSV Liit oli paigutanud raketid Kuubale ning USA avastas need ning nõudis nende eemaldamist. Millest aga ei räägita, on see, kuidas USA valitsus tahtis kõrvaldada Fidel Castro valitsust ning selleks üritas CIA Kuubale illegaalselt sisse tungida. See polnud esimene ega ka viimane kord, kui USA eri ametkonnad on korraldanud ebaseaduslikke operatsioone teise riiki tungimiseks ning sealse valitsuse kukutamiseks. Kui aga peavoolumeediat, valitsusi ning sageli ka ajalooõpikuid ei saa uskuda, siis kust tasub otsida informatsiooni? Vastus on: uurides ajaloolisi fakte, erinevaid vaatenurki ning mõistes nende vahelisi seoseid.

Vietnami sõja tagamaadest
Viimase 50–70 aasta jooksul on USA osalenud paljudes sõdades, mida saab seostada ressursisõdadega. Riigi kodanikele aga öeldi, et sõdadega kaitstakse vabadust ja demokraatiat ning aidatakse inimesi. Rahvale kinnitatakse, et lääneriigid on nõnda haritud, et nad ei tapa kunagi kedagi, et neilt midagi võtta, kuid lihtsalt faktide vaatamine tõestab vastupidist. Heaks näiteks on siinkohal Vietnami sõda, mille puhul väideti taas kord, et Lääne väed lähevad võitlevad kommunismi leviku vastu, viivad vietnamlastele demokraatiat ja vabadust. Tegelikkuses aga oli Vietnam olnud Prantsusmaa koloonia ning sealt eksporditi kummi loomiseks vajalikku toormaterjali. Kui Prantsusmaa oli okupeeritud Saksamaa poolt, nägid vietnamlased selles head võimalust kuulutada välja iseseisvus. Prantsusmaa aga selle sammuga ei nõustunud, nõudes endale vajalikke ressursse edasi ja ähvardades keeldumise korral sõjaväelise sekkumisega. Sõjategevus Vietnamis algas ning eskaleerus, 1960-ndatel liitusid selle sõjaga ka ameeriklased.
Kuid miks hakkasid ameeriklased vietnamlastega sõdima? Toonaseks ettekäändeks oli Tonkini lahe intsident, kus ameeriklaste väitel olid vietnamlased rünnanud USA sõjalaeva, mis oli Põhja-Vietnami ja Lõuna-Hiina vahelistes vetes. USA sõjalaevalt Maddox teatati, et vietnamlaste torpeedo tabas neid, kuid hiljem muudeti seda lugu, väites, et torpeedo oli hoopis läinud laevast lähedalt mööda (sest tabamusest oleks pidanud siiski mingi jälg järele jääma). Tollane president Johnson teatas ameeriklastele peavoolumeedia vahendusel, et ameeriklasi on rünnatud ning nad vastavad sellele. Vietnami sõjas kasutati ebainimlikke sõjapidamistehnikaid ning tapeti miljoneid inimesi. Olukorra muudab veel süngemaks fakt, et tollane kaitseminister on kinnitanud, et Tonkini lahe intsidendi puhul tegelikult ei toimunud mingit rünnakut ameeriklaste vastu.

Libaoperatsioonid impeeriumi teenistuses: Gladio
Impeeriumid on pidevas muutumises, moodustudes ja lagunedes. Kunagi valitsesid maailma erinevad Euroopa impeeriumid, kuid nüüd võime öelda, et elame ajastus, kus seda rolli täidab USA. Selleks, et näha, milline riik on valitsev impeerium, tasub uurida paari küsimust: kellel on suurim sõjaväe eelarve, suurim majandus, maailma juhtiv valuuta ning enim sõjaväebaase üle maailma. USA ametlik sõjaline eelarve on 700 miljardit dollarit aastas ning neil on sõjaväebaasid väga paljudes riikides, näiteks Saksamaal, Kuubal, Afganistanis, Jaapanis, Lõuna-Koreas, India ookeanis ja Panama kanalis. Samuti on dollar veel maailma juhtivaks valuutaks, milles tehakse tehinguid ka nafta puhul. Impeeriumid aga kipuvad oma võimu kuritarvitama, et tagada enda troonilpüsimine ning mõjuvõim teiste üle. Selleks kasutatakse nii majanduslikke võtteid kui ka erinevaid salajasi operatsioone.
Salajasi operatsioone ning erinevaid false flag juhtumeid on pärast Teist maailmasõda kasutatud peaaegu kõikide suuremate sõjaliste konfliktide alustamiseks. Ganser on eriti lähedalt uurinud juhtumit NATO salajase armee – operatsioon Gladioga. Tegu oli NATO poolt loodud, rahastatud, treenitud ja varustatud üksusega, kuhu värvati antikommuniste. Gladio eesmärgiks oli Itaalias võidelda kommunistidega nii juhul, kui NSV Liit peaks üritama sinna laieneda, kui ka siis, kui kohalikud kommunistid saavad liiga palju võimu. Näiteks manipuleeris CIA 1948. aasta valimistulemusi, sest kardeti, et kommunistid reedavad võimule tulles Moskvale NATO saladusi.
Gladio olemasolu paljastas 1972. aasta “terrorirünnak”, kus Itaalias plahvatas väikesesse külasse pargitud auto, tappes neli politseinikku. Ametliku seisukoha järgi oli tegu terrorirünnakuga ning seda toetas telefonikõne, kus juhtumi eest võtsid vastutuse vasakäärmuslased. Kui aga 10 aastat hiljem asus üks kohtunik juhtumit uurima, selgus, et faktidega manipuleeriti. Nimelt oli lõhkeainete ekspert andnud valetunnistusi, väidetav telefonikõne oli lavastatud (kui üldse toimunud) ning terroriakti olid korda saatnud hoopis paremäärmuslased, kes olid vasakpoolsete süüdistamisega soovinud vähendada nende toetust ja mõjuvõimu. Rünnaku eest vastutav isik pandi vangi ning ta tunnistas, et NATO on Itaaliasse paigutanud salajase sõjaväe, mis korraldab terroriakte ning süüdistab nendes vasakpoolseid ja kommuniste. Tema tunnistus vaikiti maha, tembeldades selle hullumeelseks vandenõuteooriaks.

NATO salaoperatsioonid tänapäeval
Aastaid hiljem tunnistati Gladio olemasolu ning fakti, et see tegutses kogu Euroopas. NATO aga eitas selle eksisteerimist pikka aega ning alles 1990. aastal tunnistati suunurgast Gladiot, kuid lisati, et rahvusliku julgeoleku nimel ei tohi nad selle kohta midagi enamat öelda. See on aga tüüpiline käitumismall: riigis korraldatakse false flag operatsioon, luuakse pingeid, süüdistatakse vastasleeri ning õigel ajal pakutakse abi olukorraga toime tulemiseks. Salatsemist õigustatakse riigisisese julgeoleku hoidmisega.
Sarnaselt käituti näiteks Iraaniga, kus puhkes naftasõda: British Petroleumil oli suur soov saada kasumit Iraani naftavarudest, kuid riik ei nõustunud sellega. Ligipääs mustale kullale tagati  CIA abiga 1953. aastal, kui kukutati Iraani valitsus. Sel juhtumil loodi riigis kaost nii, et maksti oma inimestele moslemiteks riietumise ning lõhkeainete pildumise eest.
Ka tänapäevases maailmas võidakse sama käitumismudelit rakendada näiteks Ukrainas või Süürias, kus ise luuakse kaootiline olukord ning hiljem tullakse “abivalmilt” olukorda enda kasuks pöörama.
Kuigi operatsioon Gladio on nüüdseks lõpetatud, jätkab NATO oma salajaste operatsioonidega. Võim ja inimestega manipuleerimine tekitab sõltuvust ning infosõjaga on üha kergem ajakirjanikke ära osta ning inimesi hirmutada. Üheks musternäiteks NATO illegaalsest sõjalisest sekkumisest on 1999. aasta Kosovo sõda. Nimelt pommitati Serbiat, et vabastada Kosovo ning sekkumist põhjendati sellega, et serblased tapavad tsiviilisikuid ning hädasti vajatakse NATO sekkumist. Tegelikkuses sekkuti ilma ÜRO mandaadita konflikti, mille ühte poolt (Kosovo vabastusarmeed) treenisid, värbasid ja varustasid NATO liikmed ise. Samuti olid väidetavad tsiviilisikute tapatalgud manipuleeritud, kui mitte lavastatud: vabastusarmee liikmetel kästi panna tavarõivad selga ning mängida tavakodanikke.

Teise maailmasõja sündmused: Pearl Harbour
Kui vaadata salajasi operatsioone ning ressursisõdasid, tasub meenutada ka Teise maailmasõja ajal toimunut. Toona oli USA suurim nafta tootja, varustades nii Saksamaad, Suurbritanniat ja tema liitlasi kui ka Jaapanit. Viimane aga vajas sõjategevuseks rohkelt kütust ning nii algatati järjekordse false flag’iabil sõda Hiinaga: jaapanlased lasid õhku oma raudtee ning süüdistasid selles hiinlasi. Ganseri sõnul on selliste võtete kasutamine pigem reegel kui erand ning selle märke võib näha suuremas osas lähisajaloo suuremates konfliktides.
Salajane operatsioon oli ilmselt ka Pearl Harbouris toimunu. Ametliku loo järgi tungis Jaapan ressursside saamiseks Indoneesiasse ning USA otsustas sellisele sammule vastata Jaapanile kütuse müümise lõpetamisega. Sellest aga sai alguse sündmuste jada, mis tipnes jaapanlaste ootamatu rünnakuga Pearl Harbourile. Ajaloolased leiavad, et selle juhtumi puhul on kõige tõenäolisemad sündmuste arengu kolm varianti. Ametliku loo järgi ei teadnud ameeriklased rünnakutest. Teise teooria kohaselt aga olid ameeriklased suutnud dekodeerida jaapanlaste sõnumeid, saades teada plaanitavast rünnakust. Rünnatavalt alalt viidi kõige suurem laev minema ning ülejäänud inimesed jäeti sinna oma hukka ootama. Sellist ohverdust oli aga vaja, et saada toetust Jaapani ründamiseks.
Kolmanda teooria kohaselt oli USA meelega Jaapanit provotseerinud kütuse mittemüümise ja teiste meetmetega ning plaanitavast rünnakust teati, kuid ühelegi inimesele ei teatatud ega kedagi ei päästetud. Kahte viimast teooriat toetab toonase USA Punase Risti liikme Don Smithi ülestunnistus, mille kohaselt helistas enne rünnakut talle USA president, kes rääkis peatselt tehtavast rünnakust. Smith soovitas võimalikult palju inimesi evakueerida, kuid president keeldus, väites, et riigil on vaja šokki ning nõudis vaid, et oleks valmis suurtes kogustes meditsiinitarbeid. Kas USA juhid teadsid plaanitavast rünnakust või mitte, on siiani siiski ebaselge.

Terrorismivastane sõda
9/11 puhul on sarnaseid kahtlusi: on mitmeid võimalusi sündmuste käigu kohta, kuid ametlikult oli toimunu ootamatu ning šokeeriv terrorirünnak ameeriklaste vastu. Mõned ajaloolased usuvad, et USA valitsus teadis 9/11 rünnakutest, kuid lasi nendel siiski toimuda, ohverdades oma inimesi, et õigustada uusi sõdu, ressursside ülevõtmist, politseiriigi loomist ning Pentagoni eelarve suurendamist.
Kolmas teooria on, et kogu juhtum oli USA valitsuse, CIA ja Pentagoni enda korraldatud – täpselt nagu Gladio korraldas Itaalias enda inimeste vastu terrorirünnakuid. Taas kord on kõik versioonid võimalikud ning kuigi paljud ajaloolased ei julge seda teemat lahata, arvestatakse, et ajalooliselt on riigijuhid oma rahvale sarnaste juhtumite kohta valetanud ning rakendanud sarnaseid tehnikaid. Samuti on need riigijuhid varemgi tapnud tuhandeid süütuid inimesi, et saavutada oma eesmärke. Asjakohasteks näideteks on Iraagi sõda ja 1979–1980. aastatel sõjakate moslemite rahastamine ja varustamine (ehk kuidas CIA lõi Al Qaeda), et võidelda NSV Liidu mõjuvõimu vastu.
Alates Teisest maailmasõjast on peaaegu kõik toimunud sõjad alustatud false flag operatsiooniga, aga kas samamoodi käivitati nn terrorivastane sõda? Ganser usub, et terrorivastane sõda on täielik jaburus, sest sellest võidavad ainult need, kelle huvides on igikestev sõdimine. On ilmselge, et võideldes vägivalla vastu vägivallaga, saavutamaks olukord, kus oleks vähem vägivalda, on täiesti mõttetu. Tema silmis on terrorismi vastu sõdimine just selline olukord. Kui terroriakt on millegi õhkulaskmine, mingisugune vägivaldne ja moraalselt ning eetiliselt vale akt, siis selle vastu sõjapidamine on täpselt sama asi, ainult et märkimisväärselt suuremal skaalal. Sõjapidamist aga õigustatakse sellega, et vastane on nii “kuri”, et maailmal pole muud võimalust kui ta hävitada. See saavutatakse muidugi vastase dehumaniseerimisega, mida levitatakse päevast päeva propagandana.

Mida me oma lastele õpetame?
Ganser leiab, et on kummaline, kuidas vanemad õpetavad lastele, et teineteisele ei tohi liiga teha, kuid rahvusvahelises poliitikas käivad asjad teistpidi. Pidevalt valetatakse konfliktide põhjuste ning eskaleerumise vältimise võimatuse kohta, samuti lubatakse, et vägivalda kasutades saabub kunagi rahu.
Ei tasu mõelda, et false flag operatsioonid on lõppenud, kuna sõja definitsiooni või erinevaid võtteid ning termineid on muudetud. Need toimuvad ikka veel ning toimuvad ka tulevikus, erinevus on vaid see, et tänapäeval on üha rohkem inimesi haritud ning näevad läbi propagandast ning peavoolumeedia valedest. Inimesed tunnevad ära ajaloost korduvad mustrid ning märgid võimu kuritarvitamisest ja ressursisõjast. Muidugi on neid, kes on toimuvast šokeeritud ja üritavad seda eitada, kuid intelligentsete arutelude kaudu on võimalik saada n-ö nägijaks.
Siinkohal tasub meeles pidada, et need, kes võimu kuritarvitavad ning lõpututest sõdadest kasu saavad, ei ole meie moodi tavainimesed, vaid väikesearvuline eliit, kes on irdunud meie reaalsusest. Sõjapropagandale meeldib võtta sihtmärgiks üks inimene – Hitler, Putin või Hussein, kuid tegelikult tõmbavad nööre paljud inimesed. Nende “kurjuse musternäidiste” kohta levitatakse hirmujutte, et inimesed näeksid neid otsese ohuna endale, oma kodule ja oma riigile ning toetaksid nende tapmist, isegi kui see tähendab teiste inimeste hukkumist sündmuste käigus.

“Demokraatia lipulaev” USA on sõjasõltlane
Õige ajakirjandus ei peaks olema propaganda hääletoru. Ajakirjanikud peaksid inimesi informeerima, vaadates probleeme mitmest küljest, näitamaks, et maailmas ei toimu kõik must-valge, hea-halva, kangelase-kurjategija malli järgi. Tihti tuleb näha, et mõlemad vaenupooled on minevikus teinud halbu otsuseid, valetanud oma tegude ja nende põhjuste kohta ning et me peaksime jälgima, kas ka toimuvas olukorras pole midagi meie silme ees peidetud.
Läänemaailmas armastatakse sellist vastandamist teha USA-ga. Pidevalt räägitakse, kuidas Ameerika Ühendriigid toovad vabadust ja demokraatiat, kuid unustatakse, et tegelikult on riigil lihtsalt probleem sõjast sõltuvuses olemisega. Alates 1945. aastast pole maailmas mitte ühtegi teist riiki peale USA, kes on nii paljusid teisi riike pommitanud. Kui nii käituks mõni teine riik, oleksid sellel rahvusvahelised tagajärjed, aga kuna tegu on maailma juhtiva impeeriumiga, otsitakse sellisele käitumisele õigustusi.

Erinevad vaatenurgad
Ganser usub, et praegu on meil käimas infosõda ning tema osa selles on võidelda valede vastu. Ta leiab, et ressurssisõjad hakkavad ainult kasvama, kui me ei lülita end välja oma naftasõltuvusest ja propagandamasinatest. Inimesed peavad mõistma, et nendele on valetatud ning seejärel vaatama, kes seda tegi ja kas nad ka jätkavad. Kas see uudisteagentuur, mis valetas Iraagi sõja kohta, räägib nüüd tõtt näiteks Süüria kohta? Kui vastus on, et ilmselt mitte, siis tasub uurida erinevaid vaatenurki ning astuda valedevõrgust välja. Inimesed peavad rohkem omavahel rääkima, arutlema ning looma ühiselt uudseid lahendusi vihkamise ja ressurssisõltuvuse lahendamiseks.
Sõda nafta ja gaasi nimel jätkub, kui me ei lülitu ümber süsteemi, kus meie ühiskonnana nendest ei sõltu. See on raske ja pikaajaline protsess, kuid tänasest parem aeg sellega alustamiseks oli eile. Nafta pärast on Pärsia lahet ümbritsev ala järjekordne konflikti kolle. Alles hiljuti paljastati Türgi valitsuse liikmete vestlus, mille kohaselt soovitakse korraldada järjekordne false flag operatsioon, milles süüdistada Süüriat, et sinna tungida ja tõmmata kaasa ka USA ning NATO. Selline olukord on reaalne oht, mis jätkub, kuni ei toimu muutust rahva mõtlemises ja tarbimiskäitumises.
Ganseri sõnul tuleks loobuda taastumatutest energiaallikatest nagu gaas, nafta, süsi või tuumaenergia ning pöörata pilk taastuvenergia poole. Inimkond peaks kasutama enda kõrgelt arenenud tehnoloogiat ja oskusi, et toota puhast ja jätkusuutlikku tehnoloogiat, töötada välja loomingulisi lahendusi ning levitada õiget informatsiooni, et elu parandada, mitte toota rohkem relvi ja propagandat.

Kuula/vaata kogu intervjuud siit:
Foto: theamericanconservative.com
Toimetas Marlen Laanep

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/sojasoltuvus-voimu-kuritarvitamine-ja-infosoda-impeeriumi-teenistuses#.VEn5i1eeR8G