PEETER HELME: Konservatiivse revolutsiooni võimalikkusest Eestis
Öeldakse, et ihnuskoi maksab topelt.
Topelt maksab ka laiskvorst. Just laiskuses tuleb süüdistada
riigikogu, kes napi häälteenamusega – pealegi veel Riigikogu
absoluutse enamuseta – võttis 9. oktoobri hommikul vastu
kooseluseaduse. Loomulikult on tegu hoobiga Eesti demokraatiale, kus
rahva arvamusega arvestamise asemel tegeletakse
enesekoloniseerimisega. Kuidas teisiti nimetada välismaiste ideede
üks-ühele üle võtmist ja leidmist, et need on ülimuslikud
sellesama parlamendi valinud rahva seisukohtadest?
* * *
Kuid veelgi enam on tegu laiskusega,
sooviga veeretada vastutus teistele. Jüri Adams märkis juba paari
päeva eest tabavalt, et „„seadusena vastuvõtmine“ tähendab
minu arvates peamiselt seda, et kogu sisuline ja normitehniline töö
lükatakse riigikogu järgmise koosseisu peale. Ei oska ette
kujutada, et järgneva töö käik võiks minna nii, et praegu vastu
võetavat seaduse teksti ei tuleks muuta, võimalik et muuta väga
palju, võimalik et muuta tundmatuseni. Eks see kõik saa sõltuma
sellest, millised inimesed juhivad seda tööd järgmises riigikogu
koosseisus ja kes saab olema justiitsminister.“1
Laiskusel on hind. Soovimata seaduse
vajalikkust põhjendada ning käitudes asja skeptiliselt suhtuva
rahvaga kui laste või kui kuritegelike äärmuslastega, saavutati
olukord, kus seaduse poolt olnud poliitikud ja erakonnad on end
täielikult blameerinud ning isegi seadust pooldanud on mokaotsast
tunnistanud, et seadust kommunikeeriti kehvasti.
Ja mis veelgi tähtsam – tekkinud on
olukord, mida Eesti riigis ei ole olnud viimased 11 aastat – alates
septembris 2003, mil toimus rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise
üle. Olukord, kus tõesti on võimalik muuta Eesti senist kurssi,
kui konservatiivsed jõud oskavad seda vaid ära kasutada.
* * *
Eeldused selleks on head – esiteks on
rahvuslike ja konservatiivsete liikumiste ja ideede tõus nähtav
kogu Euroopas. Teiseks, ja see on õigupoolest olulisem –
konservatiivne nišš ongi liiga pikalt tühi püsinud.
Riigikoguerakondadest võib ju IRL aegajalt teha näo, nagu oldaks
traditsiooniliste väärtuste kaitsel, kuid näo tegemine ja
konkreetsete sammude astumine on kaks eri asja. Riigikogu välistest
erakondadest on muidugi EKRE-l aeg nüüd näidata, et ta on ome nime
väärt ja tegutseda.
Kuid kooseluseadusevastase liikumise
kesksed kujud on muidugi Varro Vooglaid ja Markus Järvi. Sõltumata
sellest, mida neist arvata, tuleb müts maha võtta meeste võime
eest mobiliseerida suur osa Eesti elanikkonnast, kasutades ühte
konkreetset teemat ja selget sõnumit ning levitades seda kõigi
moodsate vahenditega. Kui see pole konservatiivne revolutsioon –
või vähemalt selle ettevalmistamine – siis ma ei tea, mis oleks.
Kolmandaks mängis riigikogu ise kõik
trumbid oma vastastele kätte – rahvasaadikud võivad ju naiivselt
arvata, et on oma käkaskaela tegutsemisega suutnud kooseluseaduse
teemana päevakorrast maha võtta,2
kuid toimumas on vastupidine – kooseluseaduse vastu võtmisega
muudeti ukse ees olevad riigikogu valimised
kooseluseaduse-valimisteks.
Midagi lollimat on käesolevas
julgeolekupoliitilises olukorras raskem ette kujutada, kuid tõsi on
ka see, et riigikogul ei olnud valikuid. Eks seda näitab nii
kooseluseaduse hääletusel toimunud häälte suhteliselt võrdne
jagunemine kui ka tõsiasi, et päris paljud saadikud jäid
hääletusest sootuks kõrvale.
Muidugi näitab riigikogu valikute
puudumine seal esindatud erakondade lühinägelikkust ning rahva
alahindamist ja oma valijatest võõrandumist – poliitikud panid
end olukorda, kus nad seisid silmitsi ainult halbade valikutega. Ning
ka tulemus sai olla ainult halb. Halb muidugi riigikoguerakondadele –
hääletades seaduse poolt, anti käest initsiatiiv ning astuti
võõrale lahinguväljale, kus võitlus käib vastase reeglite
kohaselt. Palju õnne!
* * *
Nüüd sõltub kõik vastasleeri
oskusest panna teema enda kasuks tööle. Eeldused on head – rahva
tähelepanu on olemas, teema kütab kirgi ja igaüks oskab sellega
suhestuda. Oskuslikult tegutsedes on Eesti elanikel tõesti esimest
korda 11 aasta jooksul suunata meie riigi areng senisest
teistsugusele rajale.
Ütlen meelega „Eesti elanikud“,
sest traditsioonidele toetuv ning liberaalseid lääne mudeleid mitte
nii tõsiselt võttev Eesti oln kindlasti palju meeldivam keskkond ka
siinsetele venelastele.
Konservatiivne revolutsioon võib
tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus
tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne
retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede
teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus –
suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale
lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede
kokkupõrge oli sõja pealahing.
1 Jüri
Adams. Riigikogu kui silmakirjalikkuse tsirkus. Delfi, 8. 10. 2014.
2 Erki
Nool. Selle homopropaganda võiks nüüd päevakorrast maha võtta ja Eesti elu läheb edasi. Delfi, 9. 10. 2014.
0 kommentaari:
Postita kommentaar