Ülo Vooglaid: seltskond, kes ei pea oluliseks hoida perekonda, ei pälvi usaldust

Ülo Vooglaid, sotsioloog

Foto: Meisi Volt

Erakonnad valmistuvad uuteks valimisteks. Küllap oleme vähemalt avalikes arutlustes üpris üksmeelsed, et vaja oleks valimisi, mitte valimismänge.

Teame, et iga konkreetne valimine on (peaks olema) OTSUS. Paljud võib olla teavad, aga ei oska arvestada, et inimeste vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise.
Mõnikord ilmselt ei märgata, et need, kes valimismänge korraldavad ja propageerivad, muutuvad häbiväärseks. Teada on, et mingi aja (paar-kolm korda) saab rahvast hirmutada igat liiki ohtudega ja hullutada ning ahvatleda mingite lubadustega. Goebbels õpetas: kui tahad, et kõik usuksid, ütle midagi täiesti uskumatut.
Selleks, et inimene saaks valida (osaleda otsustamises tegelikult, mitte mänguliselt), on tal vaja mitmeid eeldusi. Nimetan neist mõned.
- Valida saab inimene, kes tunneb end VALIKUSITUATSIOONIS, st:
a) on küllalt vaba ja iseseisev, st tunneb end enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKTINA, inimesena, kes võib toimida oma parima äratundmise järgi ja ei pruugi karta, et teda hakatakse seetõttu edaspidi ahistama;
b) on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et saada aru mis on mille eeldus, põhjus, tulemus ja tagajärg.
- Valida saab inimene, kellel on, kelle (mille) vahel valida, st kellel on vähemalt üks alternatiiv (st vähemalt kaks enam-vähem võrdset (põhikarakteristikute osas võrreldavat) võimalust, igal oma plussid ja miinused);
- Valida saab inimene, kellel on võimalus vahetult veenduda, et kandidaadid on adekvaatsed, oskavad oma peaga mõelda ja et nad:

• näevad tegelikkust sellisena, nagu see tegelikult on (ei esita soove tegelikkusena);
• oskavad näha probleeme kui tunnetatud vastuolusid nii staatikas kui ka dünaamikas;
• suudavad kavandada tulevikku;
• eristavad unistusi ja eesmärke;
• on realistlikud, st käsitavad sihte ja eesmärke koos vahenditega;
• suudavad ette näha võimalike otsuste täitmisega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi.

- Valida saab inimene, kes tunneb kandidaate vähemalt nii palju, et teab, a) kes nad on, millised nad on isiksusena, subjektina, perekonnas-kogukonnas, tööl, kodus, puhkehetkel...,
b) milline on olnud nende inimeste tegevus ja millised on selle tegevuse selle tulemused-tagajärjed,
c) milline on nende inimeste väärtuste ja normide, müütide, tabude ning vooruste süsteem;
d) milline on nende inimeste ühiskonna- ja kultuuriseos, milliseid aateid ja ideaale kandidaadid endas kannavad;
e) millisena kandidaadid näevad inimest ja inimeste mitmesuguseid kooslusi, sh perekonda ja kogukonda;
f) mida kandidaadid peavad vajalikuks hoida, kaitsta ja tugevdada, mida muuta, mida lisada ja millest vabaneda;
g) milliseid printsiipe nad järgivad;
h) mille alusel kandidaadid hindavad ennast, oma tegevust ja tulemusi, riiki, elu ja elamise eeldusi;
i) kes kandidaatidest räägib seda, mida mõtleb ja loodetavasti kavatseb ka tegelikult teha seda, mida räägib ja lubab.
Valida saab neid, kelle suundumused, ettevalmistus ja tervis võimaldab osaleda põhimõtteliste otsuste tegemises (seadusandluses), kõrgeimas riiklikus järelevalves ning riigi esindamises. Valida saab neid, kes tahavad ja suudavad teenida oma rahvast.
Andke teada, kes on näinud-kuulnud Eestis mõnd käsitust avalikus teenistuses vajalike eelduste kohta! Kus on kirjas, millistel eeldustel on inimesel MORAALNE ÕIGUS kandideerida ja millistel eeldustel saab inimene kedagi või midagi valida (langetada eelistusotsuseid)?
Mõned analüütikud on väitnud, et end "erakonnaks" vormistanud seltskonnad on kaaperdanud rahvalt nii riigi kui ka võimaluse olla see, kes rahvas peaks olema. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgema võimu kandja, aga kellelgi pole kohustust kanda hoolt selle eest, et rahvas saaks tegelikult olla otsustamises osalemiseks küllalt haritud, informeeritud ja kogenud. Põhiseaduse järgi on kõigil küll õigus haridusele, aga nn haridusametnikud on tõlgendanud seda õigust (ükskõik millises?) kooli käimise kohustusena.
Haridus kui PROTSESS on elukestev. Tänapäeval, üha enam globaalseks kujunevas maailmas saavad jääda püsima vaid need rahvad, kes suudavad

• kehtestada kompetentsuse printsiibi;
• säilitada oma keele (rahva võime üksteisega lävida);
• hoida ja kaitsta annet (igaühe sünnipäraseid eeldusi ja võimeid);
• kindlustada kultuuri- ja ühiskonnaseoseid;
• edasi- ja tagasisidestada võimalikult kogu kultuuri- ja ühiskonnaelu;
• saavutada, et formaalsete õiguste, kohustuste ja vastutuse kõrval peetaks vähemalt sama oluliseks ka moraalseid õigusi, kohustusi ja vastutust.

Riigikogusse sobivad vaid usaldusväärsed isikud!
Kes ei teaks, et Riigikogu maine on väga madal. Paraku pole suudetud (tahetud) veel teha sisulist analüüsi selle häbiväärse olukorra põhjuste avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks. Karta on, et need, kes teevad sellises olukorras nägusid, et kõik on korras, ei saa kõlbeliselt käituda ka teistes seostes.
Rahvuspoliitika, kultuuripoliitika, integratsioonipoliitika, majanduspoliitika, mingi uue ja usaldatava meediakanali vms saavad luua vaid sellised inimesed, kes on adekvaatsed ja tahavad teenida oma rahvast (ei käsita rahvast mingite teiste eesmärkide saavutamise vahendina).
Võib juhtuda, et selline erakond (seltskond?), kes ei pea oluliseks hoida perekonda ning luua järgnevate põlvkondade kujunemiseks vajalikke tingimusi, ei pälvi nii palju usaldust, et pääseks Riigikokku. Rääkigu seejuures, mida tahes...

See leht on trükitud Maaleht internetiväravast
Aadress http://maaleht.delfi.ee/archive/article.php?id=70127205