Uno Kaskpeit | Siseministri kotkasilm idapiiril ja karm tegelikkus
Siseminister
Hanno Pevkuri kõrgelt sihtiv kotkasilm loeb üle ka olematud pinnud
kriitikute silmis, kuid pirakas palk enese südameaknas jääb nägemata.
Nii lähedal ja omane teine, et isegi nõunike prillid ei aita.
13. novembri Postimehe artiklis "Idapiiri
valvamise müüdid ja tegelikkus" süüdistab minister Pevkur piirivalve
masendava olukorra kritiseerijaid otsesõnu müüdiloomes. Faktidel
põhinevat konstruktiivset kriitikat nõudes ei pane austatud minister aga
tähelegi, et asub omi fakte ladudes ise müüte ehitama. Vähe sellest –
esitades võimuerakonna soovidele vastavat "tegelikkust" idapiiril,
laskub Pevkur kahjuks ka otseste valedeni.
Olgu, härra minister! Kui iseseisva piirivalve
taastamiseks kollektiivse pöördumise algatanud asjatundjate jutt pole
Teie jaoks piisavalt konstruktiivne, siis vaatame järgnevalt, kuidas on
lood Teie enda omaga.
Teie artiklist jääb jahmatav mulje nagu
sündinuks kõik, mis täna idapiiril hästi, alles pärast piirivalve
liitmist politseiga. Kõik, mis enne seda, oli aga must hädaorg.
Siinkohal olgu selguse huvides öeldud, et teete rängalt liiga
piirivalvuritele, kes alustasid teenistust kümme või viisteist aastat
tagasi ning kellest igaüks suudaks Teie väited hõlpsasti ümber lükata.
Palgatõus paberil
Alustame Teie väiksemate prohmakatega.
Ametnike palgatõusust raporteerides jätsite kavalalt rääkimata kaks
olulist nüanssi. Esiteks võrdsustati politsei ja piirivalve liitmisel
ametnike palgad lisatasude maksmise teel. Edaspidi aga hakati ühe käega
andma ja teisega võtma. Kui põhipalka tõsteti, vähendati samas
suurusjärgus inimese lisatasu. Nõnda nägi kümneid ja sadu eurosid
lubanud "palgatõus" ilus välja vaid ajakirjanikele näidataval paberil,
piirivalvuri rahakotti lisas see tavaliselt vaid mõne lisaeuro. Kas
niisugust asja saab nimetada märkimisväärseks palgatõusuks? Kahjuks on
selline tegevus kestnud tänaseni.
Teiseks ei mainitud poole sõnagagi, et ametite
ühendamisel langetati „masu" tõttu tunduvalt kõigi ametnike palku.
Tänases "palgatõusu" kontekstis pole enamike piirivalvurite sissetulek
jõudnud isegi masueelsele tasemele. Seda ajal, kus tarbijahinnaindeks on
pidevalt muutunud ning olukorras, kus uuest aastast kaob Eesti teisest
otsast tööl käivate piirivalvurite sõidukompensatsioon. Tõenäoliselt
räägitakse just sellepärast „palgatõusust", mitte aga inimeste reaalse
sissetuleku kasvust.
"Töövõidud" abifondidest
Ei vaidle vastu, et piirivalvurite erivarustus
on osaliselt paranenud. Aga vale on lugeda seda ühendameti eriliseks
teeneks. Valdav osa varustusest on soetatud Euroopa Liidu abifondidest
Eestile ettenähtud raha eest ning oleks hangitud ka iseseisva piirivalve
ajal.
Relvastuse koha pealt aga erilist edasiminekut
ei näe. Paarkümmend väljavahetatud püstolit ja mõni moodsam
püstolkuulipilduja, mille kasutamiseks puudub praegu isegi väljaõpe, ei
kannata mingit võrdlust Vene piirivalvurite relvastusega. Olen kindel,
et nii varustus kui relvastus oleks kiiremini ja tõhusamalt paranenud,
kui piirivalve saanuks ise otsustada oma hangete üle. Euroopa
Välispiiride Fondist spetsiaalselt piiri valvamise tugevdamiseks mõeldud
rahade eest oleks ka Piirivalveametis valvesüsteeme ja tehnilisi
lahendusi uuendatud sama hästi või isegi paremini. Teie aga loete seda
kõike ainuüksi PPA töövõiduks? Samas aga ei lausu Te sõnagi praeguseks
vananenud transpordi- ja merepäästetehnika kohta.
Mis aga puutub Teie väitesse, et „täna ei pane
patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti,
vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust.", siis seegi on
eksitav. Piirivalve kordonites on täna 30 mehe peale kümme kuulivesti ja
samasugune arv teleskoopnuiasid ning töö käib endiselt kolmes
vahetuses.
Kinnitate, et ühendametis ei ole viimase viie
aasta jooksul idapiiril töötavate ametnike arvu vähendatud, kuid jätate
rääkimata, et Eesti võttis juba 2007. aastal rahvusvahelise kohustuse
piirivalvurite arvu EL välispiiril hoopis suurendada. Ütlete, et
idapiiri valvab täna 682 töötajat, kuid see on ainult pooleldi tõsi.
Piiripunktides dokumente kontrollivad ametnikud "rohelise piiri"
valvamisega ei tegele ning kordonites teenib täna vaid 379
piirivalvurit. Enne ametite liitmist, aastal 2009, oli neid vähemalt
kümme protsenti rohkem ning siis ei pidanud piirivalvurid täitma ka
politseilisi ülesandeid.
Ühendameti kiituseks
Ühendameti kiituseks ütlete, nagu aitaks see
operatiivselt kasutada teineteise ressursse. Aga seda tehti juba siis,
kui politsei ja piirivalve olid veel lahus. Erinevus oli vaid selles, et
Piirivalveameti ajal ei olnud politseikorrapidajal õigust käskida, et
piiril patrulliv toimkond läheks hoopis külakaklust lahutama, ta sai
seda vaid paluda. Lubadus, nagu saaks nüüd piirivahejuhtumi puhul
Luhamaa lõigus vaid paari telefonikõnega suunata piirile Lõuna
prefektuuri politseipatrulli, pole tõsiseltvõetav. Tartust Piusale
kihutav politseipatrull jätaks täna Tartu linna ilma patrullita ning
tunni aja pärast kohale jõudes poleks tal seal enam midagi teha.
Edasine kisub juba häbiväärseks. Lõik Teie
artiklist: "Tehniline tugi – kui võrrelda kümne-viieteist aasta või
isegi viie aasta tagust olukorda praegusega, siis ausalt öeldes pole
siin isegi väga midagi võrrelda. Kehvast radar- ning tehnilise valve
võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril
ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal." Tuletan meelde, et
idapiiri valvesüsteemi projekteerimine ja väljaarendamine algas Eesti
piirivalves ligi 20 aastat tagasi. Tehnilisi valvesüsteeme on
piirivalves pidevalt uuendatud ja töökorras hoitud. Endise
Piirivalveameti poolt ehitati juba 1998. aastal koostöös prantsuse
firmaga Thomson välja kogu Peipsi järvistu radarpildiga katnud
seiresüsteem, mis oli tollal maailma tipptase ja toimib tänaseni.
Järgnevatel aastatel muudeti elektrooniliste
valveseadmete abil täies ulatuses valvatavaks Narva kuivjõe säng, rajati
põhjalik valvekaamerate võrk maantee- ja raudtee piiripunktide aladele
ning esimesed radaripositsioonid Narva jõele. Omaaegne Piirivalveamet
planeeris ja ehitas 2005. aastaks välja kogu Eesti territoriaalmerd
katva mereseire radarisüsteemi. Isegi täna Kagu-Eestis kasutatavate
teisaldatavate valveseadmete väljaarendamine ja testimine algas
Piirivalveametis. Seadme väljatöötamisega tehti algust 2008. aasta
novembris ning 2009. aasta juulis sõlmiti püsiv koostööleping Smartdust
Solutions OÜ-ga.
Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et Kagu-Eesti
künklikes metsades ja võpsikutes pole tehnilise valve poole pealt
hõiskamiseks erilist põhjust. Statsionaarseid kaameraid ega radareid
sinna paigaldada ei saa, Smartdeci kaamerad on küll head, kuid piiratud
nägemisvõime ja tegevusulatusega. Nendega saab pisteliselt katta vaid
tähtsamaid lõike ja neid pole piisavalt – kas see oligi Teie poolt
põhjuseks nende arvu saladuseks kuulutamisel?
Ajalehes üks, parlamendis teine jutt
Nüüd aga Teie kõige silmakirjalikum
väljaütlemine. Paradoksaalne, aga Te ise olete sellele varem isiklikult
vastu vaielnud. Ajalehes te kinnitate: „Samuti levib mitme aasta eest
alguse saanud müüt, justkui peaksid idapiiril töötavad piirivalvurid osa
tööajast maanteel kiirust mõõtma. See ei vasta tõele. Idapiiri
kordonite piirivalvurid ei tee liiklusjärelevalvet ega ole kunagi teinud
– nemad valvavad piiri."
Kas aga mäletate, mida rääkisite 20. oktoobril
Riigikogu infotunnis, kui kiitsite korduvalt heaks, et piirivalvurid
täidavad liiklusjärelvalvealaseid ülesandeid. Parlamendisaadik Mihhail
Korbi täpsustavale küsimusele vastasite järgmiselt: "Peipsil kordonis
radaripilti kontrollides saab radaripildi vaatamisega hakkama üks
inimene. Kordoni mehitatus on oluliselt suurem, mis tähendab seda, et
kui vee peal mingit alert'i ei ole, mingisugust häiret ei ole, siis on
igati mõistlik, et kordonis olevad teised piirivalveametnikud on abiks
samal ajal näiteks liikluspatrullil. See on igati mõistlik."
Nüüd lubage küsida, kellele Te siis puru silma puistasite? Kas rahvasaadikule parlamendi ees või lugejatele Postimehe veergudel?
Täiendamaks Teie teadmisi piirivalvest,
austatud siseminister, annan Teile järgnevalt ka spikri. Kõik
Peipsi-äärsed, veel likvideerimata kordonid, asuvad idapiiril.
Roheliseks piiriks loetakse nii maismaa-, jõe- kui ka järvepiir.
Radarpildi vaatamisega kordonis saab hakkama tõesti üks inimene, kuid
avastatud juhtumile reageerimiseks on tarvis meeskonda. Kohe ja
kiiresti, kui kaalul on inimelud või kui toimub jõhker piiririkkumine.
Kui aga ülejäänud kordoni piirivalvurid on Teie heakskiidul samal ajal
korrakaitse- või liikluspatrullis, mis võib asuda kümnete kilomeetrite
kaugusel järvest ja piirist? Mis juhtub siis? Kes võtab vastutuse abita
jäänud võimalike uppunute eest? Kas minister?
Peaksite ju teadma, et 1. oktoobril idapiiril
kaotatud ja teenistuskohaks muudetud Alajõe kordoni piirivalvurid käivad
täna hoopis korrakaitsepatrullis Iisakul ja mujal sisemaal. Kordoni
angaarides aga seisavad kaks hõljukit kolmest ehk põhiline osa Peipsi
järvistu päästevõimekusest. Samuti oleks nendega vaja järvepiiri
valvata.
Siseministri kohta ilmutate tõsist
asjatundmatust põhjendades fakti, miks Haapsalus suleti piirivalve
viimane merekordon ning meeskond liideti politseijaoskonnaga. "Sel
aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile.
Samas Haapsalu politseijaoskonna jaoks koguneb 23 juhtumit iga nelja
päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20-liikmelist üksust,
kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul".
Kas elu on turvalisem?
Kas leiate, et Eestil polegi merepiiri või
seda enam valvata ei tulegi? Või peate merepäästet, kus alati on mängus
inimelud, võrdväärseks igapäevase politseitööga? Kui tõesti tahate, et
merepiirivalve ja –pääste vilets olukord paraneks, tuleks hoiduda
niisugustest lahendustest. Täna on meie merepiir kordades rohkem
"võsastunud" kui maismaal ning seda "teenuse sisseostmise" või "ametnike
ristkasutusega" puhtaks ei roogi.
Eelöeldust koorub välja ka peamine erinevus
politsei- ja piirivalvetöö vahel. Politsei saab teha oma tööd
väljakutsetest lähtuvalt, Euroopa Liidu välispiiri väljakutse peale
valvata ei saa. Piirivalvurid peavad olema seal, kus piiri ületatakse ja
päästeabi vajatakse. Piirivalvurite kadumine piirilt tähendab
tervikpildi kadumist sellest, mis piiril toimub. See aga on praeguses
julgeoleku olukorras kõige suurem oht. Tänane piirivalvetöö ühendametis
on korraldatud politseipõhiselt ja politsei vajadustest lähtuvalt ning
just see on põhjuseks, miks endisel kujul jätkata ei saa.
Lõpetuseks tahan esitada suunava küsimuse,
millele võiks tugineda arutelu Politsei- ja Piirivalveameti tuleviku
kohta. Öelge palun kätt südamele asetades, härra minister, kas
ühendameti loomise kõige tähtsam ja kandvam loosung, mille püstitas
sotsist ühendaja, siseminister Jüri Pihl, on tänaseks teostunud või
mitte? Kas Eesti elanike turvalisus on võrreldes 2009. aastaga tõusnud
ja kas ametnike motivatsioon on kõrgem kui see oli enne ametite
ühendamist. Kui Te vastate „jah", siis palun, vaadake hetkeks peeglisse
ja küsige iseendalt, kas see on tõesti tõsi?
0 kommentaari:
Postita kommentaar