VARRO VOOGLAID: Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.
Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.
Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)
Mida ma oskan selle peale kosta?
Nagu ma Õhtulehe ajakirjaniku küsimustele vastates selgitasin, on meie suhtes esitatud etteheited kummastavad, sest me ei ole ühelegi erakonnale ega kandidaadile mingisuguseid annetusi teinud ja keegi ei ole meilt mingisugust annetust vastu võtnud.
On väga imelik rääkida sellest, et keegi peaks meile selle eest midagi maksma, kuivõrd me pole üheltki poliitikult nende esiletõstmiseks isegi nõusolekut küsinud. Kui meie kampaaniat käsitleda keelatud annetusena, siis on loodud olukord, kus ainult parteid võivad enne valimisi oma seisukohti levitada ja teised kodanikuühendused peavad vait olema. See oleks aga absurdne.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust. Kui tegu on keelatud annetusega, siis millistes osades peaks erakonnad SAPTK-le seda tagastama?

Kui aga käsitleda keelatud annetusena igasugust kodanikeühenduste poolset sammu, mis on vastava tahtmise korral tõlgendatav rahaliselt hinnatava hüve andmisena kandidaatidele või erakondadele, siis tõusetub küsimus ka sellest, kas keelatud annetusi on teinud nt ERR ning teised tele- ja raadiojaamad, just nagu ka ajalehed-ajakirjad, pakkudes osadele kandidaatidele platvormi oma vaadete tutvustamiseks. Kas keelatud annetusi on teinud ka telejaamad, raadiojaamad, ajakirjandusväljaanded ja reklaamiettevõtted, andes parteidele ja kandidaatidele reklaami ostmiseks soodustusi? Kas keelatud annetuse on teinud Äripäev, mis saatis üle Eesti laiali oma lehe soovitusega hääletada Vabaerakonna poolt?
Samuti oleks sellisel juhul väga huvitav teada, kellele me siis õieti keelatud annetuse oleme teinud, kui me ei toeta otseselt ühtegi parteid, vaid esitame oma nägemuse sellest, millised kandidaadid on perekonnasõbralikud, millised perekonnavaenulikud? Kui oleme toonud välja ka kooseluseaduse läbisurujate nimed, kas siis oleme teinud keelatud annetuse ka neile, viies kooseluseaduse pooldajateni info selle kohta, millised kandidaadid nende vaateid esindavad? Ja kui oleme toonud pereväärtuste seisukohast usaldusväärsete inimestena välja nii EKRE, IRL-i, Keskerakonna kui ka Vabaerakonna kandidaate, kellele ja millises ulatuses me siis “keelatud annetusi” teinud oleme?

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Küsimusi on veel ja veel ning sasipundar, mis meie kampaania käsitlemisel keelatud annetusena tekiks, näib lõputu.
Algatuseks võib tuua absurdse vastuolu seonduvalt annetuse mõistega erakonnaseaduses: nimelt ei ole §-i 12_3 lõike 1 kohaselt juriidiliste isikute annetused üldse annetused, mistõttu ei saa need loogiliselt olla ka keelatud annetused, sest keelatud annetus on üks annetuse alaliikidest. Keelatud annetuse mõiste tuleneb aga varjatud annetuse mõistest – meie tegevus oma seisukohtade levitamisel ja nende inimestele teadvustamisel on seevastu täiesti avalik. Rääkimata sellest, et keelatud annetuste regulatsioon lähtub ilmselgelt korruptiivse käitumise tõkestamise eesmärgist ega ole mõeldud kodanikuühiskonnas poliitilise aktiivsuse pärssimiseks.
Tegelikult mind täitsa huvitaks näha, kuidas poliitiliste parteide esindajatest liikmetega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kavatseb põhjendada seisukohta, et Eestis vaata et ainukese poliitilistes küsimustes aktiivselt kaasa rääkiva ja samas valitsusest sõltumatu kodanikeühenduse poolt valitsusparteide suhtes kriitiliste vaadete levitamine valimiste eel ning perekonnasõbralike kandidaatide omaalgatuslik esiletõstmine kujutab endast keelatud annetust.
Oleks huvitav näha, kuidas niisugust seisukohta õigustatakse demokraatia ja kodanikuühiskonna printsiipide taustal. Eriti põnev oleks aga näha, millise nipiga püütakse selline tõlgendus erakonnaseadusest mahutada põhiseaduse §-i 45 raamesse, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis lubab vastavat õigust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgelt öeldud, tohib kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigust (mida sõnavabadus endast põhiseaduse kontekstis kujutab) reeglina piirata ainult piiriklauslis loetletud põhjustel ning sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on mõeldav üksnes ülekaalukate huvide, nagu nt riigi julgeoleku tagamise eesmärgist kantuna. Spetsiifiliselt põhiseaduse §-i 45 kommentaaris on aga kirjutatud järgmist:

“Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.”

Sama printsiip on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 10:

Artikkel 10

(1) Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.

(2) Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Eeltoodu taustal oleks mitte vähem huvitav näha seda, mil moel Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon põhistab oma positsiooni, olles teadlik Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt korduvalt rõhutatud põhimõttest, et sõnavabaduse piirangute osas tuleb olla eriti ettevaatlik seal, kus kõne all on poliitiline väljendus:

“Kohus tuletab meelde, et väljendusvabadus kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna olemuslikest alustest ning ühte selle arengu ja indiviidide eneseteostuse peamistest tingimustest. […] Nagu artiklis 10 sätestatud, eksisteerivad sõnavabaduse suhtes erandid. Siiski peavad sellised erandid olema väga hästi põhjendatud, eriti juhtudel, kui jutt käib poliitilisest, mitte kommertsiaalsest sõnavabadusest.”

Selles, et valitsusparteid tahaksid meile nende suhtes kriitiliste seisukohtade levitamise pärast ebameeldivusi valmistada, ei ole mul kuigivõrd kahtlusi. Ent kui nad ei ole valmis õigusriigi põhimõttele avalikult selga pöörama, tuleb neil siiski olla võimeline põhjendama oma samme kehtiva õiguse foonil. Kui aga minnakse nii kaugele, et hakatakse sanktsioonide ähvardusel maha suruma valitsusest sõltumatute kodanikeühenduste elementaarset sõnavabadust, siis on seegi oluline märk, mis annab tunnistust sellest, millisesse poliitilisse olukorda me oleme jõudnud.
Esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ja kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada.

Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Ilmselt ma ei ole ainus, kelle silmis annaks sellised sündmused selgelt tunnistust ideoloogilise diktatuuri kujunemisest meie ühiskonnas ning tõstataks küsimuse sellest, kas elamegi nüüd riigis, kus kodanike poolt info levitamist selle kohta, milliseid kandidaate võib usaldada, milliseid mitte, käsitletakse seaduserikkumisena.
Tahan loota, et demokraatia ideaalid Eesti parteipoliitilisel maastikul ei ole veel niivõrd suure põlguse osaliseks saanud, aga eks lähiajal saame teada, kui adekvaatne see lootus on.

Allikas: https://vooglaid.wordpress.com/2015/03/05/mitte-keelatud-annetus-vaid-pohiseadusega-kaitstud-sonavabadus/