Andres Arrak | Kas rohkem eurosid lahendab Euroopa probleemid?

„Euroopa Keskpanga peamine ülesanne on säilitada hindade stabiilsus. Ilma eelarvamuseta selle eesmärgi suhtes, toetab see üldist majanduspoliitikat Euroopa Liidus, et soodustada edasiste eesmärkide saavutamist.“ (Artikkel 282-2)

Nimetatud tsitaadi leiab Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonist – 1. peatükk 6. jagu. See tähendab, et alates 1970ndate nafta- ja inflatsioonikriisist on FEDi (USA keskpank) ja Saksamaa Keskpanga eestvedamisel peetud keskpankade pühimaks kohuseks võidelda inflatsiooniga ehk siis seista hindade stabiilsuse eest. Tööpuuduse kõrval on inflatsiooni ehk siis raha ostujõu langust peetud suurimaks majandusprobleemiks.

Kütame inflatsiooni

Mis siis nüüd juhtunud on? Mis sundis Euroopa Keskpanka langetama 22. jaanuaril otsust asuda inflatsiooni tagant kütma? 9. märtsil algas vähemalt 2016. aasta septembrini kestev rahatrükiprogramm, mille käigus ostavad liikmesriikide keskpangad igal kuul 60 miljardi euro väärtuses valitsuste ja ettevõtete võlakirju. Olgu taustsüsteemi loomiseks mainitud, et samasuguse summa moodustab Luksemburgi aastane sisemajanduse kogutoodang. Kuna meil Eestis vastavaid võlakirju pole, siis toetame esialgu teisi.

Ühesõnaga on see väga põhimõtteline otsus ja algselt postuleeritud eurotsooni põhimõtte muutmisega. Mis sellise drastilise otsuseni viis? Probleem on selles, et hirmkalli heaoluühiskonna ja paindumatute tööturgude lõksu sattunud Euroopa on minetanud võime luua töökohti ning tagada investeeringuid ja majanduskasvu. Kaksteist viimast aastat on ELi 28 liikmesriigi keskmine majanduskasv olnud 1,1%, eurotsooni 19 riigis vaid 0,86%. Kui võtta kuue viimase aasta keskmine kasv eurotsoonis, on pilt veelgi kehvem: –1,2%. USA 12 aasta keskmine kasv oli 1,85%.

Pinged Euroopas ja eurotsoonis on muidugi akumuleerunud aastakümnetega. Lahvatanud võlakriis ei tekkinud üleöö. Valitsused maksid krediitkaardiga juba ammu. Esimene rahatrükilaine vallandus 2011. aasta augustis – majandusse paisati üle 150 miljardi euro. Tõsi, see ei läinud majanduse elavdamiseks, vaid kriisiriikidele laenu andnud pankade bilansside parandamiseks ehk siis Skandinaavia ja kontinentaaleuroopa pankade ja nende riikide pensionäride säästude päästmiseks.

Kuna null-kasvu pealt olemasolevat võlga teenindada ei saa, siis tuligi langetada raske otsus lootuses, et uued miljardid (60 miljardit kuus) jõuavad ka poodidesse ja majanduskäibesse. Ehk siis pöördusime tagasi seitsmekümnendate eelsesse keinsistlikku ajajärku – igas langusfaasis raha juurde. Arvestades Paul Krugmani (USA presidendi majandusnõunik) levitatavat ja praktiseeritavat ideoloogiat, on see loomulik samm. Eks ajalugu kipubki ennast kordama.

Euro odavneb

Üht asja tuleb seejuures veel silmas pidada. Eeldame, et inflatsiooni õnnestubki tekitada ja mingi ime läbi tekivad ka investeeringud ja töökohad. Ent tuntud majandusteoreetiline tõsiasi on, et inflatsiooniga kaasneb ka raha odavnemine teiste rahade suhtes. Kui banaanide pakkumine turul kasvab kiiremini kui apelsinide oma, siis muutuvad banaanid apelsinidega võrreldes odavamaks. Nii lihtne see ongi.

Kahe maailma põhivaluuta kursside dünaamika on iseenesest olnud huvitav. Igaks juhuks tuletan meelde, et dollar on maailmaraha, euro ei ole. Kahte kolmandikku maailma kõikide pankade reservidest hoitakse dollarites, euro osa on kahekümne protsendi juures. Kui euro 1. jaanuaril 1999 käibele tuli, siis pandi selle kursiks 1,18 dollarit – eurost tehti kõvem raha (ostuvõime mõttes). Eks selles kursivalikus teatud annus ambitsioonikust oli. Kahe aasta möödudes oli euro kaotanud 40% oma väärtusest.

Edasine kursidünaamika kajastas USA kasvavat riigivõlga ja enneolematut jooksevkonto defitsiiti. Tagajärjeks oli, et majanduskriisi alguseks võrdus dollar 65 eurosendiga. Tänane seis on aga selline, et euro kaotab väärtust ja dollar tõuseb. Eesti Panga kodulehe andmetel on tänane suhe üks-ühele.

Üldreegel on selline, et mida paremini majandusel läheb, seda tugevam on tema valuuta. USA on kriisist väljunud ja kasvab võrreldes Euroopaga ennaktempos. USA tööpuudus on kümnendi madalaim, Euroopa oma aegade kõrgeim. Mõlemad trükkisid kriisi käigus ja selle järel raha. Vahe on juba mainitud kaalukategooriate erinevuses. Kuna enamik maailma kaubandust käib dollarites, siis on ka juurde trükitud dollaritel vastas kasvanud nõudlus. Eurode suhtes seda ilmtingimata väita ei saa.

Iseenesest on ujuv valuutakurss majandust tasakaalustav mehhanism. Vahepeal liiga kalliks tõusnud euro takistas Euroopa eksporti, kuigi ekspordi-impordi bilanss on olnud pikka aega positiivne. Saksamaa suutis ja suudab eksportida ka kallist eurost hoolimata. Pankroti äärel kõikuvale Kreekale on aga liiga tugev euro katastroof. Kuna neil mainimisväärset tööstust praktiliselt pole ja turism on kahanenud, siis olekski hädavajalik devalveerida. Viimast aga teha ei saa, kuna ei ole oma raha. Muidugi, kui Kreeka lahkub (ja seda ta teeb), odavneb nende drahm mitu korda. See aitab küll turiste juurde tuua, ent välisvõlga tuleks tagasi hakata maksma palju kallimalt. Seega tuleb Kreekale antud hädaabipaketid korstnasse kirjutada niikuinii (ka Eestil).

Kütus ja elektroonika kallinevad

Vahemärkus: kui Šveits otsustas hiljaaegu oma frangi kursi vabaks lasta, kallines see euro suhtes ligi kaks korda. Näide sellest, et kurss oli maailma ühe konkurentsivõimelisema riigi majandusele ilmselgelt vale. Aga pole kahtlust, et Šveits elab selle šoki üle ja on endiselt ekspordivõimeline.

Mida üks Eesti inimene ja Õhtulehe lugeja kogu selle teadmisega peaks peale hakkama? Kas tormata valuutat vahetama? Kui oleks teadnud ette, siis oleks pidanud franke kokku ostma. Aga tagantjärele tarkus on endiselt täppisteadus. Nendel, kes just ei kavatse väljapoole eurotsooni turismireisile minna, ei ole põhjust muretseda. Inglismaale reisimine läheb muidugi kallimaks.

Arvestama peab ka sellega, et põhitoorainete (sh kütused) hind kujuneb rahvusvahelistel börsidel ja arveldatakse dollarites. Ka koduelektroonika tuuakse sisse dollari-arvestuses. Samal ajal võiks ju loota, et Euroopa ekspordipotentsiaal kasvab ja kõik Euroopa firmadele allhanget tegevad firmad ning nende töötajad peaksid võitma.

Aga esialgu võtame rahulikult. Paanikaks kahtlemata põhjust ei ole.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/666585/andres-arrak-kas-rohkem-eurosid-lahendab-euroopa-probleemid 

________________

 See on Euroopa Pangal juba teine suurem rahatrükk ja paistab, et teisiti probleeme lahendada ei osata. Mina küll kardan, et see viib kord suure inflatsioonini ja kodanike säästude osalise kaotuseni. Silmapiiril võib terenduda ka juba hüperinflatsioon.

M.I.