Uus usk
Aastapäevad tagasi juhtusin Ehho Moskvõst kuulama usutlust hiljuti Eestisse kolinud vene muusikakriitiku Artemi Troitskiga, kes meenutas Venemaa pealinnas 2011. aasta lõpus valitsenud meeleolusid. 10. detsembril toimus Bolotnaja väljakul suurim meeleavaldus, mida Moskvas pärast Nõukogude Liidu lagunemist nähtud oldi. Platsile kogunenud kümned tuhanded inimesed nõudsid riigiduuma valimiste tulemuste tühistamist ning kutsusid võimusid läbirääkimistele. Troitski sõnul valitses kokkutulnute seas eufooria: „Valitsus tundus olevat paralüseeritud, korravalvureid polnud näha, mass oleks võinud marssida ükskõik kuhu, räägiti võimu peatsest ülevõtmisest.” See jäigi Vene oranži revolutsiooni tipphetkeks.
Vene opositsioonile ei saanud aga saatuslikuks mitte
valitsuse löökrühmad, vaid koolivaheaeg. Paari nädala pärast sõitsid
selle ninamehed kes kuhu: Floridasse, Taisse jne. „Ma jäin linna,”
rääkis Troitski, „ja nägin, et presidendi kantseleis põlesid kuni
aastavahetuseni igal ööl tuled.” Mis järgmiseks sai, seda me juba teame.
Kuhu see asi seal veel edasi võib hargneda, seda teab vanajumal ise.
ÄRAHOITUD ARMAGEDON
„Kesk- ja Ida-Euroopa pealinnades paistab Keskkomitee
aknaist hilise ööni valgust. Seal istuvad töölaudade taga Marxi,
Engelsi, Lenini ja Stalini teoseid tundvad inimesed. Nende põhiline töö
on vastaste positsioonide määratlemine. Olukorra muutudes liigutab armee
staap võitlustandril lipukesi. Teated eri maadest on Moskva
ülemjuhatajale abiks üldise strateegia väljatöötamisel,” kirjutas äsja
Rahva-Poolast ära karanud Czeslaw Milosz oma 1953. aastal trükivalgust
näinud „Vangistatud mõistuses”.
„Mida rohkem asjad muutuvad, seda endisemaks nad jäävad,” ütlevad selle kohta prantslased oma šarmantsel moel.
Selles, et me oleme saanud siin nüüd juba tervelt ühe
inimpõlve vältel oma iseolemist harrastada, on NLKP keskkomitee
transformatsioonil Venemaa presidendi kantseleiks määrav roll.
„Impeeriumi hävitas eliit keskuses, mitte iseseisvusliikumised selle
äärealadel,” väitis 2003. aastal ilmunud raamatus „Ärahoitud armagedon”
selgepilguline Stephen Kotkin. Princetoni ülikooli ajaloolase sõnul ei
põhjustanud Nõukogude Liidu lagunemine suurt põrgutuld, sest see polnud
kohanemisvõimelisema koorekihi huvides. Selle asemel et oma veenvuse
kaotanud marksistlikust dogmast kümne küünega kinni hoida, otsustasid
punamandariinid hoopis töörahva kaevandused, kombinaadid jne laiali
tassida.
Ääremaadel käis asi sama moodi, ainult teises
mõõtkavas; mõelgem korraks kõigi nende epeteede, kekkide ja mekkide
peale. Privatiseerimisporgand oli nii maitsev, et selle nimel oli
keisririigi kõrgeim ešelon valmis taluma isegi oma geograafiliste
valduste tunduvat ahenemist – ajutiselt, nagu nad siis endale ilmselt
kinnitasid.
Kui kiiremad poisid said kaevandused, siis kurjematel
säilisid töökohad, sest – nagu eespool öeldud – keskkomitee
spetsialistid kolisid presidendi kantseleisse ja NSV Liidu
jõustruktuuridest said Vene Föderatsiooni malakad. Vana Jossi ajal
rahvahulki neid samu kaevandusi ja kombinaate rajama hingestanud Uus Usk
– nii kutsub marksismi vene sekti Czeslaw Milosz – oli 1980. aastate
lõpuks lootusetult liisunud, nii et seda võtsid tõsiselt vaid veel
ainult kõige idealistlikumad või vaimupimedamad. Ülejäänud tegid päeval
absurdsete loosungite ajal ära oma kohustuslikud numbrid ja rääkisid
siis saunas üksteisele anekdoote ning vahetasid limiite, fonde ja
valuutarublasid.
TURUMAJANDUSLIK VABADUS
Natukese aja pärast tulid Elbe- ja Odra-tagustele
aladele söakad IMF-i misjonärid ja rääkisid siinsetele murjanitele,
kuidas turumajandusse tullakse ja seal siis edaspidi ollakse. Neilt
pudenes nii mõnigi kasulik näpunäide, suur osa sotsialistlikust
majandussüsteemist oli rajatud mõistusvastastele alustele ja selle
õgvendamisel kulusid õpetussõnad ikka aeg-ajalt ära.
Seejärel saabusid siia juba preestrinnad Oslost.
Neilt kuulsime, et peale turumajanduse on olemas veel vabadus ja
demokraatia. Neis mõlemas – nii meile kinnitati – kuulub juhtiv roll
naistele ja kui veel ei kuulu, siis hakkab kohe kuuluma. Turumajanduses
aga naisi rõhutakse, neid on seal vähe ja neil on seal palgalõhed,
mistõttu olevat vajalik, et valitsus selles vallas midagi ette võtaks.
Selgus, et helges tulevikus on valitsusel üldse
märkimisväärselt lai tööpõld, sest turumajanduses – kus mõned peavad
olude sunnil siiski esialgu edasi käima – rõhutakse peale naiste veel ka
araablasi, neegreid, salafiste, vahhabiite, lesbisid, oma- ja
kahesooiharaid jne jne. Üldse jätvat turumajanduses väga paljud asjad
soovida, aga – nii meid julgustati – asjaga tegeletakse ja kui me nende
moodi rääkima õpime, siis saame meiegi kunagi osa õigest vabadusest ja
demokraatiast. Praegu olevat meil üksnes turumajanduslikud „vabadus” ja
„demokraatia”, ja need teenivat üksnes valitseva klassi rõhujate huve.
Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ma olen seda
juttu juba kuulnud ning imestada pole siin ka midagi. Kuigi ma olen enda
Eesti kõrgharidussüsteemist oma arust võrdlemisi ohutult isoleerinud,
saab seal kultiveeritud vaimulaad su lõpuks ikka kuidagi kätte. Kui
Moskvas kolisid keskkomitee aparatšikud lihtsalt ühest kontoorast teise,
siis meil on läinud oluliselt kehvemini: suur ja kasvav osa sellest,
mida meil siin „sotsiaalteaduste” pähe serveeritakse, on tegelikult üle
kallaste valgunud partei ajaloo kateeder.
Erinevalt oma nahkpintsakus tšekaa kolleegidest on
meie uue usu komissarid suhteliselt leebed. Ei ole kuulda, et kedagi
oleks peajoonest hälbimise eest Lillehammerisse välja saadetud. Aga ka
Poolas tegutses kompartei vahetult pärast sõda suhteliselt
ettevaatlikult, algul lubati kodanlikul – teisi polnud ju kohe kuskilt
võtta – kirjarahval oma joru edasi ajada, alles mõne aasta pärast tehti
selgeks, et daatšadesse pääsevad ainult sotsrealistid.
CHARACTER ASSASINATION
Mõned tahaksid liikuda edasi kiiremini ja seetõttu
kõlavad üha sagedamini imestunud küsimused: „Kuidas on võimalik, et see
ja teistsugune kodanik kuskil tööd saab?” 2011. aasta märtsis põhjustas
meil siin mäletatavasti suure skandaali Jaak Aaviksoo Diplomaatias
avaldatud artikkel „Infokonfliktid ja enesekaitse”. Tollane
kaitseminister rääkis propagandasõjast ning kirjutas muuhulgas, et
„informatsioonilise rünnaku esimeseks objektiks, selleks et saavutada
see, mida inglise keeles nimetatakse character assasination on hävitada
tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle
kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitseerida tahe.” Selliste –
teatud ringkondades lausfašistlikeks peetud – mõtete peale saigi üksnes
kõva mürgel lahti minna.
2. aprilli Postimehes asus Tartu ülikooli teoloog
Peeter Espak Aaviksoo poolele. „Õigus on nii lääne vasakpoolsel
intellektuaalil,” kirjutas Espak Aaviksood materdatavatest
õigeusklikest, „kes nagunii viimased 40 aastat protestib iga asja vastu,
mis ei ole ühildatav tema enda mina ja piiratud arusaamadega, kui ka
Vene propagandal. Kõik, mis me ise enne teinud oleme, on müüt,
väljamõeldis või leiutis, millel ei ole mingit seost maailma tõelise
olemusega (loe: vasakpoolse intelligendi minaga, kelle jaoks mitteminal
ei ole õigust isegi elule).”
Espaki elu kallale pole keegi kippunud, küll aga
lajatas Indrek Ibrus Twitteris: „PMis kellegi Peeter Espaki tekst.
Uskumatu. Sellised tegelased on TÜ palgalistis. Helsingi ülikoolil
Bäckman, Tartul miski teine äärmus.” Espak on assürioloog – mis see veel
on? –, Ibrus juhib aga Tallinna ülikooli „meediainnovatsiooni ja
digikultuuri tippkeskust” (Mein Gott!). Pole kahtlustki, kummale moodsas
maailmas õigus kuulub.
Juhul kui Indrek Ibrusel peaks tekkima põhjendatud
küsimus, kuidas minusugune veel mingis palgalistis peesitab, siis võiks
ta seda uurida OÜ Smacher juhatuselt. Sinna kuulub üks inimene ja temaga
saab ühendust meiliaadressil hardo.pajula@gmail.com. Alati võib ka
külla tulla. OÜ Smacher paikneb turumajanduses. Sinna saab nii, et
Tallinna ülikoolist tuleks tulla otse üle tee, siis peaks pöörama
vasakule, siis paremale, siis vasakule, siis otse, siis vasakule … ja ma
ei tea… siis peaks vist küsima.
Allikas: http://opleht.ee/29829-uus-usk/
0 kommentaari:
Postita kommentaar