Mart Helme | Harjuge ära – me ei kao mitte kusagile

Üks tont käib ringi mööda Eestit – Konservatiivse Rahvaerakonna tont. See tont on tõmmanud pahupidi kogu senise poliitmaastiku ja seab jõuliselt ümber väärtushinnangute raskuskeskmeid.

See tont on osutunud kõige kiiremini liikmeskonda ja toetust kasvatavaks erakonnaks ja ka kõige vihasematel kriitikutel on praeguseks juba võimatu liigitada EKREt – nagu erakond lühendi kaudu tuntuks saanud on – väikeerakondade hulka. Seda nii liikmete arvu (8875) kui ka ühiskondliku mõju tõttu.

Tont kujundab poliitmaastikku

See tont on sisuliselt täielikult monopoliseerinud meie poliitika konservatiivse niši ja andnud sellele ka oma eesmärke suunava definitsiooni, mille nurgakivideks on eestlus (eelkõige keele ja kultuuri tähenduses), perekond (heteroseksuaalse ja lapsi omava paari näol), riiklik suveräänsus (versus euroföderalism) ja protestantlikust moraalitraditsioonist pärinev töö- ning vastutuskultuur (versus moraalne relativism).

Pole ime, et kogu Eesti senine vasakliberaalses või tsentristlikus eurokonservatismis tegeliku konkurentsita pseudodebatte pidanud poliitkartell on nagu üks mees EKRE vastu mesti löönud ja nende mugavat oleskelu häiriva uustulnuka laimuga üle kallanud. (Sõja)ajaloolasena vaatan ma sellele pilkavalt ülalt alla, kuna see meenutab mulle, kuidas kunagi võimsad, kuid uuendusmeelsuseta režiimid ikka ja jälle dünaamilistele ja loomingulistele väljakutsujatele alla on jäänud.

Näide. Kõik teavad, mis on faalanks. Kui Rooma impeerium laienema hakkas, astusid ka rooma leegionitele idas vastu seni võitmatuks peetud faalanksid. Paindlikud, maniipulitest ja kohortidest koosnevad leegionid andsid kohmakatele faalanksitele aga järjest surmahoope – ja seda sageli arvulises vähemuses olles. Me teeme meie poliitfaalanksiga sedasama.

Üks, millest Euroopa (ja Eesti) keskpärased, upsakad ja nende anastatud ning oma poliitika teenistusse rakendatud ressurssidele (alates eriteenistustest ja lõpetades peavoolumeediaga) lootvad võimurid aru ei saa, on tõsiasi, et tegelikult ei võitle nad mitte nn äärmuspopulistide, vaid ajastu vaimu vastu.

Saksa 20. sajandi alguse kultuurifilosoof Egon Friedell on selle näiteks toonud 19. sajandi keskpaiga Euroopat vapustanud revolutsioonid, mida tollased keskpärased riigijuhid samuti küll ignoreerida, küll maha suruda üritasid. Vaatamata reaktsiooniliste režiimide näilisele võidule muutsid tollased mullistused ometi kogu Euroopat, pannes aluse ideedele, mis pikkamööda moodustasid vundamendi nii Euroopa hilisemale heaolule kui ka sellele demokraatia mudelile, mida praegu pseudoinimõigusluse sildi all järk-järgult hävitatakse.

Egon Friedellilt pärineb muide ka maksiim, mida iga mõtlev inimene kõigi jaburate ideede mõõdikuna kasutada võiks. Nimelt et seal, kus on võrdsus, ei ole vabadust ja seal, kus on vabadus, ei ole võrdsust. Sic!

Ent veel ajastu vaimust. Erakondade viimaseid populaarsusküsitlusi kommenteerides on EKRE tõusu selgitatud sellega, et me puistavat käisest lihtsaid populistlikke lahendusi, mida tegelikult polevat valitsemisvastutust kandes võimalik ellu viia. Vale! Küsimus on lihtsalt selles, kas lähtutakse Eesti rahvuslikest huvidest, eestlaste kui rahvuse kestmajäämise huvidest või suhteliselt abstraktsest eurosolidaarsusest, mille kriteeriume panevad oma huvidest lähtuvalt paika need, kellele me oleme praeguseks delegeerinud suurema osa oma suveräänsusest.

Meie kuulame rahvast

Meie juba kaks nädalat väldanud ja veel kaks ja pool nädalat vältavatel rahvakogunemistel „Kahekõne rahvaga“ (pange tähele, kui paaniliselt – ja edutult – on vastasrind neid kohtumisi ajakirjanduses halvustada püüdnud!) oleme väga selgelt tunnetanud, kuidas üha suurem osa eestlastest on tunnevad ennast nurka surututena. Nendega ei räägita, neid ei kuulata, nendega ei arvestata; nad ei saa takistada elujärge halvendavaid otsuseid, olgu nendeks immigrantide maale toomine, maksude tõstmine või ääremaastumist süvendav haldusreform; nad näevad, kuidas rahvuskeelset haridust ahistatakse, alates külakoolide sulgemisest ja lõpetades ingliskeelse kõrghariduse ja doktoriõppe pealesurumisega; nad näevad, kuidas ühelehmapidamise lõppemise järel on löögi alla sattunud ka suurfarmid; kuidas avalikud teenused muutuvad üha kaugemaks; kuidas paljulapselisuse kõrval on ka vanaks jäämine muutumas luksuseks, mis üha enamatele käib lihtsalt üle jõu.

Tegelikult said kõik need protsessid alguse juba ammu, aga praeguseks on need kumuleerunud ja pole nähtavad üksnes neile, kes näha ei taha.

Ja siis kiristavad toiduahelate lagunemist kartvad kartellierakonnad hambaid ja karjuvad hüsteeriliselt, et EKRE on paremäärmuslik natsipartei, esindab Kremli huvisid, lammutab Euroopa Liitu ja tegeleb lauspopulismiga.

Ei, kulla kartellipoliitikud. Me tegeleme asjadega, millelt teie oma kuldvasikat ja välismaiseid peremehi kummardava režiimiga olete pühaduse rüvedalt maha kiskunud: need on perekond, meie keel ja kultuur, meie iseseisev majanduslik toimetulek; meie inimeste õigus inimväärselt toime tulla mistahes Eesti kolkas, mitte pendeldada kalevipojana Soome vahet jne.

Me tegeleme inimeste kuulamise ja neile lootuse andmisega. Me oleme erakond, keda eestlased on oodanud pikki aastaid: eestlaste rahvuslik erakond. Sajad tuhanded inimesed, kes arvasid, et nad on lootusetult unustatud ja hüljatud, on meis leidnud endale eestkõnelejad. Mõru pill teile, eurokäpikud? Harjuge ära. Me ei kao mitte kusagile. Me kaome üksnes siis, kui kaob ka eesti rahvas.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/728659/mart-helme-harjuge-ara-me-ei-kao-mitte-kusagile