Mart Niklus: Desovetiseerimata, postsovetliku orientatsiooni jätkudes...

Olen kaua aega kogunud materjale Arnold Rüütli pikaajalise punamineviku (NLKP liige 1964-1990) üle. Mul on olemas fotosid sellest, kuidas ta koos teiste kommunistidega asetab lilli Lenini ausamba juurde Tallinnas, kuidas autasustab KGB-last Peeter Sepperit jne. Minu enda palju aastaid kestnud poliitvangistuse ajal ta minu ema kirjadele üldse ei vastanudki. Kas tõesti oleksid norralased pidanud oma Vidkun Quislingit, prantslased oma Henri Petaini, Pierre Lavali jt pärast okupatsioonist vabanemist vastavates riikides hakkama "isamaapäästjatena" reklaamima ja heroiseerima? Minu teada sai riigireeturitele mainitud riikides osaks hoopis teistsugune saatus.

Meil siin postsovetlikus Eestis pole Nõukogude kommunistliku okupatsiooni pärandist ikka veel lahti saadud. Lähimineviku kommunismiehitajaid kanoniseeritakse ja heroiseeritakse, sellest siis ka pime usk nende "eestimeelsusest" ja "näoga rahva poole seismisest". GULAGi endise kommunismivangina ei imestaks minusugune mitte üks raas, kui näiteks Karl Vaino Moskvast Eestisse tagasi kutsutaks ning teda siin veelgi rohkem ülistama hakataks kui Arnold Rüütlit, Siim Kallast, Jaak Jõerüüti jt okupatsiooni truualamlikke teenreid.

Desovetiseerimata, postsovetliku orientatsiooni jätkudes riigivalitsemises pole võimatu seegi, et pärast 1920. aasta Tartu rahulepingu jalge alla tallamist sõidetakse Tallinnast Moskvasse ning palutakse meid uuesti "vennalikku perre" vastu võtta. Kõik nagu 1940. aastal juba oli...

Allikas: Facebook
__________________
Jah, kui Euroopa Liit laguneb, võib meid tõesti selline saatus ees oodata. Kommunistid pole ju harjunud iseseivas riigis elama, suuri ülemusi-valitsejaid on ikka vaja, kes siis nende truualandlikust kiidaksid.
M.I.