Kuidas ära tunda natsiperekonda

Sakslased on kogunenud meeleavaldusele pärast kokkupõrkeid migrantidega Ida-Saksamaa linnas Bautzenis. Foto: Jens Meyer, AP/Scanpix

Kuidas ära tunda ühiskonnaohtlikku paremäärmuslast, kes istub näiteks hiirvaiksena kooli vanematekogus? Tänapäeval on paremäärmuslane tagasihoidlik, sõbralik ja seaduskuulekas, laste puhul on ohu märgiks eriti hea kasvatus, hoolikalt punutud patsid ja pikad kleidid, vahendab “Uitaja” blogi arenguid Saksamaal.

Natsismi kodumaaks nimetatud Saksamaal on natsijahtimine saanud – sõltuvalt vaatevinklist – huvitava või hirmutava mastaabi. Saksamaa ravimipoodides jagatav apteegileht “Beebi ja perekond” võtab sel teemal sõna artikliga “Kuidas ära tunda paremradikaalne pere”.
Artikkel algab alarmeeriva tõdemusega: “Koolid ja koolieelsed asutused otsivad üha enam abi, kuna neil tuleb tegemist teha paremradikaalsete lastevanematega.” Sealt edasi jätkatakse küsimusega: “Mida teha, kui paremäärmuslik ideoloogia ja rassism tungivad haridusasutuse argipäeva?” Paremradikaale seostatakse tavaliselt põlevate pagulaskeskuste, kiilaks aetud peaga meeste ja rassikuritegudega, kuid ei osata seostada perede, naiste ja lastega. Kuid just seda viimast peab artikkel suureks ohuks.

Paremäärmuslase tundemärkideks on artikli põhjal “silmatorkamatus, heledad juuksed, sõbralikkus ja seaduskuulekus”. “Esmamulje on sõbralik ja positiivne,” kirjutab Michaela Köttig, sotsioloog ja paremradikalismi uurija. “Ohtlikuks teeb olukorra see, et paremäärmuslikud vanemad pürgivad meelsasti vanematekogudesse või teistele kohtadele haridusasutuste nõukogudes. Kui nende tõelised taotlused saavad avalikuks, on sellistest vanematest vabanemine sageli võimatu, sest neid toetavad teised nõukogu liikmed,” lisab teine autor Eva Prausner.

“Paremäärmuslus avaldub erinevates vormides. Keeruline on määratleda, mis on ja mis ei ole paremradikalism, sest see lähtub ühiskonnast endast. Paremäärmuslaste lapsed ei pruugi tingimata teistest lastest erineda. Vähemalt mitte esmapilgul, sest nad on hästi tublid ja sõnakuulelikud,” räägib Heike Hadvan, Amadeu Antonio Sihtasutuse paremäärmuslusega tegeleva osakonna juhataja.
Uurija Prausner ütleb, et lapsed on tavaliselt tagasihoidlikud ja rõivastuvad vahel “teatud firmariietesse”, sest nende vanematele ei meeldi Ameerika toodang. Riietelt võib leida ka teatud “sümboleid”, mida asjatundmatu inimene ei pane tähele, kuid radikaalidele on need kõnekad. Välistest tunnustest toob Prausner ära näiteks “täiuslikult punutud patsid ja pikad kleidid”, mis on ohumärkideks ja annavad tunnistust vanemate paremäärmuslikest vaadetest.

Lasteaedades ja koolides on põhjust pöörata tähelepanu just sellistele peredele ja asuda julgelt probleemiga tegelema. “Kuigi see tundub keerulisena, tuleb piirid kohe alguses paika panna ning öelda, et sellised asjad teie asutusse ei sobi,“ juhendab Köttig, saades toetust oma vasakpoolselt kolleegilt Radvanilt: “Sellistes olukordades ei ole empaatia asjakohane.”
Artikli ilmumisega on seotud mitmed paremäärmusluse uurijad nagu Amadeu Antonio Sihtasutus ja selle juhtfiguur Heike Radvan. Kõnealusel sihtasutusel on siiski vastaseid ka Saksamaal. Kristlik demokraat ja rahvasindaja Thomas Feist on nõudnud riikliku toetuse lõpetamist sellele organisatsioonile, kuna see õhutab vasakäärmuslikku vägivalda. Feist viitab perekonnapoliitika ministrile Manuela Schwesigile, kes tõdeb, et kõnealune sihtasutus kutsub üles saboteerima ja ka vägivaldselt sekkuma Saksamaa ühinemist tähistavatesse iga-aastastesse pidustustesse (“Deutsche Einheit”). Amadeu Antonio Sihtasutus nimetab oma lehel kristlikke demokraate “uuteks paremäärmuslasteks”, mistõttu Feist nõuab sihtasutuse riikliku rahastamise lõpetamist hiljemalt 2017. aastal.

Teiseks vastaseks on saanud Saksamaa Piraadipartei, kelle arvates propageerib sihtasutuse algatus “No-Hate-Speech Aktion” inimeste mõtete kriminaliseerimist. Partei kritiseerib ka sihtasutuse juhatajat Anetta Kahanet, kelle puhul juhivad “piraadid” tähelepanu tema minevikusidemetele Ida-Saksamaa julgeolekuteenistusega Stasi.
“Piraadid” kaitsevad sõnavabadust kristlikust demokraadist paremini ning kritiseerivad riiklikku tellimust “No-Hate-Speech Aktion”, mille abil tuvastatakse näiteks internetis esinev vihakõne. Sihtasutuse vihakõne-nimekirjas on ära toodud selle sagedamini esinevad vormid:

• Inimväärikuse alandamine nagu võrdlemine putukate ja loomadega; kuulujuttudel põhinevad valed oletatavatest vägivallategudest, vägistamistest; võltsitud allikate kasutamine oma kujutelmade õigustamiseks.
• Kultuuriline rassism stiilis “nad ei sobi meile”.
• Võrdlev rassism stiilis “kuidas on olukord “meie” laste/kodutute/vanuritega?” ja “varsti oleme võõrad omal maal”, s.t rahvastikumuutused.
• Valemeedia väited, et inimeste eest varjatakse tõde.
• Pagulasi abistavate inimeste sildistamine stiilis “sallivuslane” või koguni “vasakäärmuslane”.

Brošüür jätkab: “Sageli võtab rassistlik kihutustöö satiiri vormi või varjub huumori taha või kasutab tagantjäreletarkust.” Peale selle ei ole rassism suunatud pelgalt pagulaste, vaid ka “mittevalgete” sakslaste vastu, kes on samuti rassismi sihtmärgid.”
Sihtasutuse juht Anetta Kahane on endine Stasi kaastöötaja DDR-i aegadelt. Ta töötas nende heaks aastatel 1974–1982 varjunime all IM “Victoria”. Proua Kahane asutatud sihtasutus näeb homogeenses ja valges Saksamaas probleemi ning on selle kohta ka oma arvamust avaldanud: “Seetõttu on Saksamaa idaosas praegu vaid 1% vähemusi ja see osa maast on jäänud valgeks. Mitte ainult “immigrandivabaks”, vaid valgeks. On olnud eriti väsitav, raske, töörohke, isegi võimatu panna kohalikke võimukandjaid uskuma, et see olukord on probleem ja selle vastu peab mobiliseeruma. Neil puudub poliitiline tahe, empaatia ja modernsele lääne demokraatiale omane eetika.”

“Uitaja” blogist vahendas Roland Tõnisson

Allikas: http://objektiiv.ee/kuidas-ara-tunda-natsiperekonda/