Tiit Madisson: Rahval on aeg võim tagasi võtta

Pilt: Scanpix

Viimasel aastakümnel on paljudes Euroopa Liidu riikides kahanenud usaldus poliitiliste institutsioonide vastu, sest esindusdemokraatia ei seisa rahva, vaid pankade ja suurkorporatsioonide huvide eest. Eesti on selliste riikide tüüpiline näide, mistõttu on demokraatia (rahva võim, rahva valitsus) kui mõiste devalveerunud, olles muutunud poliitikute ja igasuguste arvamusliidrite kasutatavaks sisuta sõnakõlksuks. Kõigele lisaks püüab poliitiline eliit demokraatia mõistet – enamuse võimu põhimõtet – üha sagedamini kahtluse alla seada. Ühiskonnale oluliste otsuste tegemise mehhanism on praegusel globaliseerumisajal selgelt paigast nihkunud ja eesti rahvale eluliste otsuste tegemine on meist üha kaugemale liikunud.

Kodanikud peavad koonduma

Eestis on viimasel viiel aastal palju kordi juhitud tähelepanu Eesti demokraatia kitsaskohtadele. Nõutud on valimisseaduse muutmist, erakondade riikliku rahastamise lõpetamist, presidendi otsevalimist, ent saavutused on peaaegu olematud. Need ei ole kuidagi mõjutanud Brüsseli poole kiikavaid arrogantseid ja ignorantseid võimutsejaid. Toompeale on kokku veetud sadu tuhandeid allkirju mitmesuguste nõudmiste toetuseks, kuid rahvaasemikud vaid muigavad selle peale. Paljud vahest mäletavad, kuidas 2013. aastal nulliti presidendi jääkeldri protsessiga rahva hulgas puhkenud rahvaalgatusseaduse vastuvõtmise initsiatiiv.

Samal ajal on viimastel aastatel suurenenud ühiskonnale arusaamatute ja ühiskonna enamusele vastuvõtmatute poliitiliste otsuste hulk, mille valitsuskoalitsioon parlamendis läbi on surunud.
Sellise suhtumise parim näide on kooseluseadus, mis riigikogus valitsuskoalitsiooni napi hääleenamusega (40:38) vastu võeti. Selgelt on süvenenud mingite otsuste tegemise mehhanismi ja motiivide salastamine, mistõttu me ei tea, missuguse rühma huvides otsuseid kambakraatlikult läbi surutakse.
Väljakujunenud nutuse olukorra parandamiseks on meile eluliselt vajalik, et kodanikud – vähemalt mõtlemisvõimeline osa kodanikest – koonduksid ja seisaksid ühiselt demokraatliku ühiskonna aluseks olevate põhimõtete eest.

Üks olulisemaid ühiskonna demokratiseerimise vahendeid on just rahvaalgatuse õiguse taastamine, nagu see oli sätestatud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseaduses. Paraku nulliti see õigus 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipöördega, sest, nagu väljendas Konstantin Päts, rahvas oli "haige", mistõttu teda otsuste langetamise juurde ei saanud lasta. 1938. aasta, nn Pätsi põhiseadusest me rahvaalgatuse võimalust ei leia. Samuti taasiseseisvunud Eesti 1992. aasta põhiseadusesse ei kirjutatud rahvaalgatuse õigust sisse, sest põhiseaduse assamblee enamuse järgi ei saavat "rumalale rahvale" seda õigust anda.

Raha on lennanud tuulde

Nüüdseks on selgeks saanud, et poliitilise ladviku võimutsemine, mis on ju sellesama paljukiidetud esindusdemokraatia tulemus, on viimastel aastatel esile toonud hulgaliselt juhtumeid, mille puhul on riigi raha igasuguste "projektidega" (Eesti Energia kõrbeprojektid, Estonian Airi epopöa, VEB-fondi kadunud 34 miljonit, Tallinna Sadama rahavargused, tellitud parvlaevadega seonduv jne, jne) sadade miljonite kaupa saamatusest ja rumalusest tuulde lennutatud või on need summad hoopis kellegi pangaarvetele liikunud.
Me ei tea seda, sest võimulolijad varjavad neid tumedaid lugusid või on need kogunisti 75 aastaks salastanud, nagu juhtus VEB-fondi rahaga.

Kuna riigikogu opositsiooni kõik vastavad ettevõtmised läbi kukutatakse, on ladviku survestamiseks eluliselt oluline läbi suruda rahvaalgatuse võimalus, kuigi see on poliitilise aparaadi jaoks ülimalt vastumeelne.
2016. aasta jaanuaris korraldas Turu-uuringute AS küsitluse, et saada faktidele tuginevat teadmist selle kohta, kui suur osa Eesti ühiskonnast peab praegust rahva kaasamist poliitiliste otsuste langetamisse piisavaks ja kui paljud inimesed sooviksid näha otsedemokraatia võimaluste taastamist.
Küsitluse tulemused olid väga kõnekad: ligemale kolmveerand (72 protsenti) küsitletud tuhandest inimesest leiab, et rahval ei ole piisavalt võimalusi osaleda poliitiliste otsusta langetamisel ja ainult pisut üle viiendiku (22 protsenti) arvab, et neile praegustest võimalustest jagub.
Küsitletuist pooldas rahvahääletuste algatamist tervelt neli viiendikku (82 protsenti) ja selle vastu oli ainult 13 protsenti vastanutest. Nagu oli sätestatud 1920. aasta põhiseaduses, leidsid 2016. aastal küsitletud, et vaja oleks 25 000 allkirja, et algatada rahvahääletus.

Need arvud näitavad, et rahva enamik ei lepi vaid iga nelja aasta järel hääletamas käimisega. Riigikogu kandidaatide nimekirjad pannakse ju paika parteide tagatubades ja valijail on vaid võimalus nende poolt hääletada. Pealegi mõjutavad hääletuste tulemusi e-valimised, mida üheski teises riigis nende ebaturvalisuse tõttu ei korraldata. Kuna 15–20 aastat kestnud ajupesu tõttu on väga suur osa kodanikest kaotanud individuaalse mõtlemise võime, on valimiste tulemused selgelt kallutatud. See ei rahulda mõtlemisvõime säilitanud ja oma rahvuse tuleviku pärast muretsevaid kodanikke. Ega meie väikese riigi ülepaisutatud ametnikkondki juhuslikult nii ebaproportsionaalselt arvukas ole, sest uute jõudude võimu juurde saamisega töö kaotamise kartuses hääletab ametnikkond alati võimulolijate poolt.

Sellises kurvas situatsioonis ongi vaja leida peale valimiste tee, kuidas mõjutada võimuloleva ladviku otsuseid, et meie riiklus ja rahva elujõud lõplikult ei hääbuks, Eesti initsiatiivikatest kodanikest tühjaks ei jookseks ning Eesti ei oleks vaid poliitilise ja majandusladviku hästi elamise projekt.
"Nüüd, kui Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud veerand sajandit, on tagumine aeg anda rahvale iseotsustamise õigus tagasi ning taastada elementaarne demokraatlik võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi seaduste muutmiseks ja kehtestamiseks. Eesti rahvas ei ole haige ega sedavõrd rumal ja vastutustundetu, et talle ei võiks oluliste otsuste langetamise õigust lubada. Seejuures on naeruväärne rääkida rahvast kui kõrgeima riigivõimu kandjast ja samal ajal mitte usaldada rahvast poliitiliste otsuste juurde. Kui tahame, et Eesti Vabariik oleks tõeliselt demokraatlik riik, peab rahvale tagastama õiguse algatada rahvahääletusi," seisab sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) pöördumises.

Rahvaliikumine aitaks

Ainult ilusad jutud, allkirjade kogumised või kui tahes argumenteeritud pöördumised meid sihile ei vii, sest võimulolev ladvik klammerdub võimu külge.
Oodata, et riigikogu järgmiste valimiste ajal satub riigikogusse vajalik arv poliitikuid, kes on valmis rahvaalgatust toetama, on minu arvates orastel seisev lootus.
Olles möödunud aastakümnetel omandanud rohkeid organiseerimiskogemusi, mis suuremal või vähemal määral mõjutanud ühiskonna arengut, julgen väita, et on tarvis luua tegus survegrupp, rahvaliikumine.
Selline liikumine suudaks rahvaalgatuse ideed rahva hulgas propageerida ja võimulolijaid avalike väljaastumistega survestada. Rahvaliikumise kandvaks ideeks jääks rahvaalgatuse seaduse läbisurumine ja sellega saaksid ühineda nii üksikkodanikud kui erakondade või teiste ühiskondlike organisatsioonide liikmed.
Seega ei saaks ühistegevusel takistuseks eri poliitilised veendumused mõnes muus küsimuses, sest primaarne oleks rahvale otsustamisõiguse tagasivõitmine. Eks aeg annab arutust.

Allikas: Artikkel saadud meili teel, ilmunud varm ka "Pärnu Postimehes"