Merry Aart: Põllumajanduspoliitikast – emotsionaalselt!

Riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar ütleb 18. oktoobri Maalehes, et lähinaabritele makstavad kõrgemad toetused on vähendanud Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ning arutleb edasi öeldes, et senine top-upi maksmise süsteem on aegunud ja et meie põllumehed on konkurentsivõimelised ka ilma top–upita.

Jah, Eesti põllumees on konkurentsivõimeline, minu arvates Euroopa Liidus üks uuendusmeelsemaid, seda näitavad masinad meie põldudel, meie farmid ja farmide seadmed.
Tuleks aga mõelda ka sellele, et põllumeest kummitas eelmise sajandi lõpus suur investeeringute mahajäämus, mida asuti, suuresti Euroopa Liidu toel, parandama alles 2000. aastate alguses ja selle eesmärgiks oli saavutada toodangu kõrge kvaliteet.

Teiseks on tulnud järjest ja järjest erinevaid keskkonnanõudeid, millest kinnipidamiseks on tulnud samuti teha investeeringuid, ja need ei ole olnud odavad. Seega võib öelda, et meie põllumajandustootja on uuendusmeelne, kuid siit tuleneb osaliselt ka tõsiasi, et näiteks Eesti piimatootjate võlakoormus on väga kõrge, keskmiselt 40% varadest on finantseeritud võõrvahenditega ja suurtootjatel, kes on kõige rohkem investeerinud, on võlakoormus 47% (EMÜ, MSI). Ei ole mõttekas arvata, nagu investeeriks kõik meie tootjad end rumalusest lõhki. Neile on selleks olnud väga selge ja tugev surve.
Nõustun, et konkurentsivõime baasiks on piima kokkuostuhind ja toorme müügivõimalused, sealhulgas lisaväärtuse andmine piimale ehk töötlemine. Tuginedes EMÜ uuringule „Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses“, tuleb aru saada, et Eesti piimatootmise konkurentsivõimet mõjutab konkurentsikeskkond ka toetuste kaudu.

Läti ja Leedu olukord

Uuringu kokkuvõttes (lk 92) tuuakse välja, et Läti ja Leedu toetasid 2014–2016 oma piimatootjaid Eestist rohkem, st naaberriikide tootjad olid võrreldes Eesti tootjatega soodsamas seisus. Selle tulemusel on Lätis ja Leedus lehmade arv kahanenud vähem kui Eestis. Tahaks küsida, et miks küll? On nad meist rumalamad, et oma tootmispotentsiaali säilitavad ja isegi suurendavad? Vaevalt küll. Karjade hävitamine on lihtne, uuesti otsast alustamine on aeganõudev, sageli võimatu, ja päris kindlasti kallim, kui olemasoleva säilitamine. Kriis läheb mööda ja ei ole raske arvata, kelle toodang seejärel ka meie turul domineerima hakkab. Näiteks võttis Leedu juust oma koha meie poelettidel sisse juba mitu aastat tagasi.

Kui Ivari Padar väidab, et meie tootja aitamist raskel ajal takistavad eelarvelised probleemid, siis, andku Padar mulle andeks, julgen arvata, et probleem on pigem prioriteetides. Ekspordi potentsiaali hakkame juba kaotama. Kas ootame ka hetke, mil meie oma sisetarve enam kaetud ei ole? Hakka või uskuma vandenõuteooriaid, mis väidavad, et keegi on andnud kellelegi lubadusi hävitada või lasta hääbuda kodumaisel põllumajandusel, et tagada turg teistele Euroopa Liidu liikmetele. Nii näiteks väitis üheksakümnendate algul üks põllumajandusteadlane, keda meie hulgas enam ei ole. Ka eelmise suure kriisi (1990. aastate lõpus) ajal tõmbas Eesti riik põllumehe toetamise koomale ja avas lahtiste hõlmadega turu sissetoodavale toidukaubale.

Kaks korda väiksemad otsetoetused

Nii või teisiti on meie tootja ebavõrdses konkurentsis: näiteks on meie 2017. aasta otsetoetused  117 eurot/ha, EL-i keskmine on aga 268 eurot/ha. Ka Leedu ja Poola põllumehed hakkavad saama meist suuremat hektaritoetust. Aastal 2014–2016 toetasid nii Läti kui ka Leedu oma piimatootjat rohkem kui meie (EMÜ, MSI). Kas tihkame ikka väita, et naaberriigid on meist vaesemad?
Veel troostitum on olukord sealihatootmises, kus iga tootmisse investeeritud euro kohta saadi Eestis kolm senti toetust, samal ajal kui Lätis ja Poolas saadi toetust 11 ja 14 senti (EMÜ, MSI). Võrreldes 2010. aastaga on meil seakasvatajate arv vähenenud 88%, viimase paari aastaga on sigade arv vähenenud ligi 12%. Oma rolli on mänginud siin ka seakatk.

Kui mõni aeg tagasi olime optimistlikud ja uskusime, et teraviljakasvatajal läheb enam-vähem hästi, siis käesolev aasta on näidanud, et ka selles valdkonnas võib tulla kriise ja katastroofe. Sõltub piirkonnast: on piirkondi, kus saakidega jäädi rahule ja ka realiseerimisega saadi hakkama rahuldavate tulemustega. Kuid on ka piirkondi (näiteks Kagu-Eesti), kus kohati jäid saagid 2/3 jagu väiksemaks, samas on praegu ka kokkuostuhind peaaegu poole võrra vähenenud.

Pooleli jäävad investeeringud

Põllumehel on mõtlemist, kuidas oma eluga hakkama saada ja kuidas aastate eest võetud kohustusi pankade ees täita. Olen kuulnud ka ütlemisi, et asjata sai taotletud investeeringutoetust, investeeringu teostamiseks raha ei jätku. Sellises ebamäärases majandusolukorras ei ole ka pangad altid laenu andma. Tean tootjaid, kes on olnud sunnitud müüma oma maad ja seejärel tegema ostjaga lepingu maa tagasiostmiseks, sealjuures maksab tootja maarendi, laenu tagasimakse osa ja intressi. On ju tore „konkurentsivõimelisus“?

Küllap Eesti põllumajandustootja jääb ellu, ta on pidanud elama üle palju erinevaid raskusi – küllap elab ka selle. Iseasi, kes ja kuidas selle üle elab.
Mõeldes Ivari Padari, maaelukomisjoni esimehe seisukohtadele, kummitab küsimus: kas meie põllumajandustootja, olgu suur või väike, on ikka võrdses konkurentsipositsioonis ja kas ta suudab ebavõrdsetes tingimustes vastu pidada ning olla konkurentsivõimeline ka ilma top-upita?
Või peaksime mõtlema pigem nii, et „konkurentsikeskkonna soodustamine Eesti põllumajandustootjale on riigi võimalus ja vajadus“ (EMÜ, MSI).

* Kirjutises on kasutatud Eesti Maaülikooli MSI uuringu „Eest piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses“ materjale.

Allikas: http://uueduudised.ee/majandus/merry-aart-pollumajanduspoliitikast-emotsionaalselt/