Dilemma uue ja vana vabariigi olemasolu küsimuses
10 aastat tagasi toimusid Eestis
sündmused - nn pronksiööd, millised lõhestasid siinse elanikkonna -
sidusid eestlased ühtsemasse kooslusse ja tegid seda sama kolonistide
järeltulijatega.
Selle poliitilise tulelille õiteks olid
tõesti Tallinna segipeksmisega seotud sündmused, kus tuhandete
poliitiliste kaabakate ja pättidega jooksis kaasa ka suur hulk eestlasi,
keda mõningate hinnangute kohaselt olevat olnud isegi ligi 20% ulatuses
marodööritsejatest.
Aga sündmuste juur on mujal. Ja see juur pole kuhugile kadunud.
Juur asub Eesti riigipoliitika vigades,
mis lubas vabalt levitada meie riigi haldusalas vene poliitilist
propagandat ja -doktriini Eesti Vabariigist kui UUEST riigist, mis
vabanes NSVL-ist ehk taasiseseisvu (mitte ei taastanud oma
ebaseaduslikult võõrandatud iseseisvust õigusjärgluse alusel). Seda sama
vene poliitilist doktriini toetavad suures osas tänagi Eestis elavad
venekeelsed massid. Seda poliitikat on läbi ajaloo toetanud ka
Keskerakond - nii oma poliitilistes nõuetes kui ka üldistes avaldustes.
Toodu selgitab, miks on keskerakondlaste
jaoks oluliseim tähtpäev 20. august e. niinimetatud "edgaripäev". See
on ju riigi sünnipäev.
See arusaam annab selgituse ka
eestivenelaste vihale ja solvumisele, sest ENSV baasil kujunenud uus
riik, kelle NSVL vabastas oma kontroll alt vabatahtlikult ja sõjata,
peab olema venemaale tänulik. See uus riik ei tohiks tõesti rakendada
kodakondsupoliitikat, mida me oleme teinud terve aja iseseisvuse
taastamise järel. On ju õige siis see, et kõik ENSV kodanikud oleksid
taasiseseisvumise päevast automaatselt ka selle uue riigi - EV
kodanikud. Otse loomulikult peaks see uus riik olema tänulik ka vene
sõdur vabastajale, kes ju pole kunagi allutanud ega okupeerinud Eesti
Vabariiki, kuna 1940. aastani eksisteerinud Eesti Wabariik ja praegune
Eesti Vabariik on erinevad riigid.
Eeltoodu selgitab solvumise aluspõhja,
sest eeltoodud doktriini siiralt uskuvale eestivenelasele on ju
hirmsasti ebaõiglust kohaldatud. Seda sama seisukohta väljendas ju ka tänases Õhtulehes tüdruk, kelle sõnu meenutati seoses pronksiöö sündmustega.
Tsitaat: Mis
mind aga tol päeval kõige rohkem imestas, oli ühe tol hetkel 19aastase
vene rahvusest töökaaslase arvamus. Kuna ta oli käinud Eesti lasteaias,
siis oli tal väga hea eesti keel. Hariduse oli ta saanud Õismäe
venekeelses koolis. Tema arvates ja koolis saadud teadmiste järgi ei
olnud olemas mingit esimest Eesti Vabariiki, vaid 90ndatel on lihtsalt
moodustatud uus riik, mis mingi hetk niikuinii tagasi Venemaa koosseisu
läheb.
Kõik eeltoodu ei kehti aga olukorras,
kui hinnata eeltoodut kolonistide järeltulijate mässuna, kes ei soovi
tunnistada meie riigi põhiseadust, rahvusvahelist õigust ja selle
alusel e. õigusjärglusest lähtuvalt iseseisvuse taastanud (mitte
taasiseseisvunud) Eesti Vabariiki.
On tõsi see, et kehtivas põhiseaduses on üheselt ära toodud meie riigi õigusjärglus 1918. aastal sündinud Eesti Wabariigist.
Paraku on tõsiasi ka see, et meie
naaberriik venemaa pole kunagi seda õigusjärglust tunnistanud ja ei
eksisteeri ühtegi dokumenti Eesti ja venemaa kahepoolsete allkirjadega,
kus oleks poole sõnaga see õigusjärglus leidnud tunnustamist.
Selles mõttes elame me venemaaga nagu
erinevatel planeetidel. Venemaa ei tunnista meie riigi kui õigusjärgse
eesti Vabariigi olemasolu. Ta räägib ja suhtleb meiega ning loob
õigussuhteid kui ENSV baasil tekkinud uue riigiga.
Meie riigi andetu välispoliitika on
lubanud sellel sündida. Me võtame sellise venemaa suhtlemise vastu ja
teeme omalt poolt kõikvõimaliku, et rahvusvahelises suhtluses venemaaga
ei peaks meid vaatama õigusjärgse Eesti riigina. Ka uues piirileping ja
selle ümber toimuv on näide sellisest suhtumisest.
Kõige drastilisem on siinjuures see, et
kaks riiki - Eesti ja venemaa - nad räägivad teineteisega ning sõlmivad
kokkuleppeid jms üksteise tahet eirates, ehk sisuliselt luues
õigussuhteid, millised formaalselt ei saa kehtida, sest luuakse teadvalt
teineteise tahet subjektsuse osas välistavalt.
Eeltoodust järeldub, et lõimumise
eelduseks on kodakondsuse institutsiooni tugevdamine läbi vastava
seadusandluse muutmise ning lojaalsuskohustuse sisseviimise. Lojaalsuse
üheks elemendiks ning tunnuseks on aga meie riigi olulisema juriidilise
aluse omaksvõtt - Eesti põhiseaduseega sätestatud riikliku õigusjärgluse
tunnustamine.
BHR on seisukohal, et ühiskonnas tuleb
tugevamalt ja rõhutatult teadvustada meie riiklikku õigusjärglust ja
eriti oluline on see suhetes venemaaga. Vajaduse korral, arvestades
kogumis ka Eesti-vene suhete tänast seisu, tuleb selg sirgeks lüüa ning
toetuda riiklikule väärikusele, lõpetada venemaaga poliitiline
suhtlemine tingimustes, kus venemaa meie riigi alused (seega ka meie
riiki) olemuslikult ei tunnusta.
BHR
0 kommentaari:
Postita kommentaar