Miks Keskerakond otsustas loobuda vene valijaskonnast?

Kas omasooiharad ja muud seksuaalhälvikud on Keskerakonnale tõesti nii väärtuslikud, et nendele meeldimiseks ollakse valmis loobuma oma kõige ustavamatest toetajatest – vene valijatest?

See küsimus vaevab mind sellest peale, kui sain teada, et Keskerakonna juhitav Eesti valitsus ja Tallinna linnavalitsus olid lubanud korraldada 8. juulil 2017 Tallinnas taas seksuaalhälvikute marsi. Vaevab sellepärast, et on ometi üldteada: Keskerakonna valijate, lausa tuumikvalijate lõviosa moodustavad vene valijad, need aga on sedalaadi hälvikluse propageerimise vastu veelgi põhimõttekindlamalt kui eesti valijad. Märgatavale osale eestlastest on viimase veerandsajandi jooksul tehtud ajuloputus jätnud nii tugeva jälje, et hälviklust enam eriti ei taunitagi (vähemalt ei juleta seda teha avalikult), samas kui vene elanikkonna hulgas on sama ajuloputus kahjustanud elutervet hoiakut tunduvalt vähem.

Kerge on taibata, kui suurt segadust ja pettumust tekitab vene valijates Keskerakonna juhtkonna kannapööre suhtumises seksuaalhälvikutesse. Kümme aastat suudeti käituda sirgeselgselt (viimati marssisid seksuaalhälvikud Tallinnas 2007. aastal), nüüd aga otsustati pigem reeta põhimõtted ja seeläbi ka oma põhivalijad kui arvestada rahva suure enamuse tahtega.

Mida ütleb selline valija oma tuttavatele, kui nood küsivad, kelle poolt ta kavatseb hääletada? Kas ütleb, et seksuaalhälvikute marsile loa andnud erakonna poolt? Kuidas vaatab selline valija pärast silma oma pereliikmetele, sõpradele, sugulastele, töökaaslastele, teistele tuttavatele? On ju teada, et venelased austavad otsekohesust, mehisust; mingit vingerdamist ega keerutamist nad ei salli.

Tõehetk saabub 7. juulil 2017

Keskerakonna lõhenemist pelgajad peavad erakordselt tähtsaks kuupäevaks 7. juulit 2017 – päeva, mil Yana Toom koos pooldajatega peab teatama, kas läheb tänavustele kohaliku omavalitsuse valimistele eraldi valimisnimekirjaga või mitte. Selle varjus on aga unustatud (kas tahtmatult või tahtlikult?) ära selline „pisiasi” nagu otsus eirata Keskerakonna põhivalija (kordan: põhi- ehk tuumikvalija!) tugevat, täiesti elutervet ja sellisena ainumõeldavat vastumeelsustunnet seksuaalhälvikluse propageerimise suhtes.

Toomil on siis ülikerge panna Keskerakonna teine leer sundseisu, öeldes: „Minu poolehoidjad seksuaalhälvikute marsi lubamist ei poolda. Ühisnimekiri KOV valimisteks tuleb kõne alla vaid siis, kui jätate selle marsi ära!”

Kui Toomi vastaspool peaks aga lubama marsil ikkagi toimuda, siis on päevselge, et seekordsetel KOV valimistel teeb nii Tallinnas kui mujal Keskerakonna tugialadel puhta töö just Toomi ja Savisaare valimisnimekiri ning väiksema venna rolli jäävad hoopis marsilubajad.

Jõujooned poliitmaastikul muutuvad igal juhul

Muide, eesti päritolu keskerakondlike poliitikute au päästaks riigikogulane Märt Sults, kelle eluterve hoiak kõnealuses küsimuses on üldteada. Väärib meenutamist, et kui Sults 2004. aasta suvel, esimese hälvikumarsi eel, avaldas ajalehes „Postimees” arvamusloo „Kohustus oma liiki säilitada” ning sattus seejärel soparünnakute sihtmärgiks, siis leidis see kajastamist välismaalgi. Nimekas Ungari ajaleht „Magyar Jelen” (levis lisaks Ungarile hulgaliselt ka Rumeenias, Slovakkias ja teistes Ungari naaberriikides) näiteks pühendas sellele lausa terve lehekülje.
Sestap poleks ime, kui Sults teeks tänavugi ägeda, sirgeselgse hälvikumarsi-vastase avalduse.

Kas Sults, Toom või keegi teine keskerakondlikest juhtpoliitikutest teeb enne seksuaalhälvikute marssi asjaomase avalduse või vastupidi, laseb end ära osta/ära hirmutada ning vaikib, polegi tegelikult tähtis. Sest tõehetk saabub 7. juulil 2017 nagunii ja jõujooned nii Keskerakonnas kui Eesti poliitmaastikul üldiselt mängitakse siis ümber igal juhul.
Seda hirmu, et näiteks tallinlased pandaks valiku „kas hälvikumarss või tasuta ühistransport” ette, tegelikult pole. Sest ainult püstihull julgeks asuda Eesti pealinnas kaotama tasuta ühistransporti. Seega ei saa marsipooldajad väita: „Kui te meid sügisel tagasi ei vali, siis tulevad võimule need, kes muudavad ühistranspordi taas tasuliseks!”

Kui eesti valija võib oma vaguruses (et mitte öelda: arglikkuses ja mugavuses) veel leppida, et ta lemmikerakond teda ninapidi veab, kujundlikult öeldes: talle lausa näkku sülitab, siis vene valija seda endaga kindlasti teha ei lase.
Ja nii kummaline kui see esmapilgul ka pole: lõppkokkuvõttes võidab sellest ka eesti valijate sirgeselgne, elujaatav osa.

Tõnu Kalvet

Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/12-artiklid/225-miks-keskerakond-otsustas-loobuda-vene-valijaskonnast