Roland Tõnisson: kohutav on hävitada oma rahva tulevikku isikliku magusa suutäie nimel

Kohutav on hävitada oma rahva mentaliteeti ja tulevikku isikliku magusa suutäie nimel, aga mõnedele ei ole see probleem, nendib kirjanik ROLAND TÕNISSON ja hoiatab, et selliste kommionude ja kommipoiste nahka ei tohi lasta meie rahval minna.

Kui keskaegses Tallinnas noor aadlimees või linnakodanik pittu läks, võis ta vabalt võtta riidekirstust välja oma vanaisa noorpõlve pidurüü, selle tolmust puhtaks kloppida, ülle tõmmata ja seejärel kaunite pürjelipiigadega tantsupõrandal uhkeid poognaid tehes nende imetlevaid pilke võita. Mood muutus aeglaselt ja maailm oli igavalt stabiilne. Kuulsate inglise muruplatside saladuski peituvat lihtsalt selles, et kolmesajast aastast regulaarsest hoolitsemisest piisavat täiesti, seejärel võib vähem vaeva näha.

Elame praegu ajal, mil paljugi muutub peadpööritava kiirusega. Oleme tunnistajaks sellele, kuidas vähem kui ühe inimpõlve (25 aastane periood) jooksul võib muutuda kogu rahva mentaliteet. Õigemini, kuidas ilmub esile seltskond inimesi, kes kuulutab oma rahva haigeks ja hakkab teda ravima. Õpetusi ja vahendeid, kuidas seda teha, on valmis jagama need, kes on huvitatud oma mõjupiirkonna laiendamisest. Teenreid leiavad nad nende seast, kes on valmis võõra onu käest kommi vastu võtma hoolimata keelust, et selliste onudega ei ole nalja: nad annavad kommi, aga võtavad sinu au. Muutunud ei ole mitte papa-mamma elukäsitlus, vaid maias perepoeg sülitab kaares vanemate õpetusele ja on valmis magusate kommide eest loobuma kõigest, mis talle kodunt kaasa anti. Koos omasugustega üritab ta anda sellisele „elukäsitlusele“ kena värvingu ja progressiivsuse oreooli.

Nõukogude pseudotõdede asemele oleme saanud nüüd globalistliku valedekultuuri. Selle valguses on oluline lugeda Slovakkia kirjaniku Milan Kundera mõtet meie ajal toimuva kohta. Ei ole vahet, kas see on kirjutatud Moskva poolt mahitatud käpiksotsialismi või praeguse eurosotsialismi ajastul. Hea lugeja näeb isegi, et meetodid ja eesmärgid on samad: „Esimeseks sammuks rahva likvideerimisel on tema mälu kustutamine. Hävitada tema raamatud, kultuur, ajalugu. Siis tuleb palgata keegi, kes kirjutaks uued raamatud, klopsiks valmis uue kultuuri, leiutaks uue ajaloo. Üsna varsti hakkab rahvas unustama, kes ta on, kes ta oli. Inimese võitlus ülemvalla vastu on mälu võitlus unustamise vastu.“
Eestis on see võitlus nüüd käimas. Meie jaoks on tegemist võrdlemisi uue tendentsiga, ent tänu globalistliku ajutrusti pingutustele näib, et meie elus ei ole kunagi olnudki midagi nii olulist kui võitlus tagurliku traditsionalismi ja edumeelse progressivismi vahel.

Oluline on võrrelda meie olusid Soomes toimuvaga. 1960. aastatel ei jäänud seegi riik puutumata marksistlikust filosoofiast (loe: eluvõõrast targutamisest tööd tegevate inimeste maksuraha arvel). Selle äärmiselt kibedaid vilju lõikab meie sugulasrahvas täna, sest riiki on juhtinud aastaid „sotsialistid,“ kes enamasti ei ole peale tähtsamoelise targutamise iialgi korraliku tööd teinud. 1960.-1970. aastate maiparaadidel distantseerisid nad end oma „mõrvaritest isadest,“ kes talve- ja jätkusõjas kaitsesid röövellikku kapitalismi. Hiljem võimule saanud, tegid nad kõik selleks, et ülikoolides ja meedias kultiveeritaks inimestesse häbitunnet iseenda ja oma rahva „pooletoobise“ mineviku pärast. Selline on olukord praegu, kui sündmusteseeria „Soome 100“ raames avaldatakse riigi stipendiumite toel meedias, kirjanduses ja teadusmaailmas töid stiilis ja vaimus: uus hinnang ajaloole, mõrtsukas Mannerheim, rahva kitsarinnaline suhtumine erinevustesse läbi aegade, jne.

1960. aastate progressivistid nii Soomes kui ka Ameerika Ühendriikides said oma tegevuseks vajalikud vahendid Moskvast. Maial lapsel ei ole vahet, kelle käest komm vastu võtta. Ja laps teab, et kommide eest peab maksma. Oma auga. Aga see ei ole maiastele lastele probleem, sest võimalus särada vasakliberaalse kunsti- ja kultuurimaailma Parnassil on väga ahvatlev. Probleemiks on aga see, kui kommionu äkki mingil põhjusel enam ei taha või ei suuda oma armuande jagada ning maias poiss või tüdruk üritab iga hinna eest vältida olukordi, mis võiksid kommionu pahandada.

Meie poliitikud on suuresti kahes leeris. Neid on iseloomustanud 1960. aastate inimõiguste mustanahaline aktivist Malcom X, kelle kõnet tsiteeris Varro Vooglaid oma artiklis „Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas“, mis on kirjutatud pärast brittide otsust lahkuda Euroopa Liidust: „ […] inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes „majaneegrite” ja „põlluneegrite” erinevust. […[ näide iseloomustab […] fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas:
„ … on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda „Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger. Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all. Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: „Meil on hea toit,” vastas majaneeger: „Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: „Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: „Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: „Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust, kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.

Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.
Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: „Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: „Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: „Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: „Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”“ (Objektiiv 24.06.2016)
Jube on olla isanda „majaneeger“ ilma oma tahte ja mõttemaailmata. Oodata isanda laualt pudenevaid koorukesi ja tänada nende eest laia naeratuse ja sügava kummardusega. Jube on väriseda soosingukaotuse kartuses. Kohutav on hävitada oma rahva mentaliteeti ja tulevikku isikliku magusa suutäie nimel. Aga mõnedele ei ole see probleem. Selliste kommionude ja kommipoiste nahka ei tohi lasta meie rahval minna.

Essee autor Roland Tõnisson on teoloog, rahvusvaheliste suhete magister ja kirjanik („Gosudar“, „Maarjamaa Kremli ja Pentagoni vahel“).

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/roland-tonisson-kohutav-havitada-oma-rahva-tulevikku-isikliku-magusa-suutaie-nimel/