Eesti 200 annab ridade vahelt mõista: eesti rahvas nende plaanidesse ei kuulu!

Eesti 200 esindusnäod: multikulti edendaja Kristina Kallas ning odava tööjõu ja riigihangete jahil olev IT-ärimees Priit Alamäe

Mida rohkem peavoolumeedia algatuse Eesti200 kõneisikutele sõna annab, seda selgemaks saab, et meil kõigil tuleks olla äärmiselt valvel. See seltskond lahutab ennast eesti rahvast ja tahab hakata juhtima riiki nagu äriettevõtet.

Täna Delfis ilmunud intervjuus väldib Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave meeleheitlikult avaldamast Eesti 200 poliitilisi seisukohti, aga see-eest annab teada, et: „Meil on tõesti plaan võtta puhas paber ja mängida, et praegu alles tuleme ja hakkame seda riiki tegema.“

Mõttemänguna võib säärane lähenemine tunduda paljutõotav. Kes meist poleks unistanud sellest, et saaks oma elule teha restardi ja alustada puhtalt lehelt? Küll siis teeks palju asju teistmoodi ja paremini. Puhtalt lehelt alustamise mängu saavad mängida ka idufirmad – nende ülesanne on välja mõelda toode või teenus, millest pole võib-olla isegi mitte und nähtud.

Paraku unustavad Raave ja tema tehnokraatidest kambajõmmid ära kõige olulisema! Riigil ei ole restardi nuppu. Samuti ei ole riik idufirma. Riik pole isegi mitte tavaline firma, kus firmajuhil oleks voli oma „töötajad“ – ehk antud juhul rahvast – vallandada ja uue vastu välja vahetada.
Vastupidi. Riigis elab rahvas, kel on oma ajalugu ja kes on aastasadu või aastatuhandeid kandnud selle maa keelt ja kultuuri. Riiki ei saa mitte kunagi alustada puhtalt lehelt. Kõik 20. sajandi katsed alustada puhtalt lehelt – unustada minevik ja panna alus uuele inimtüübile või seninägematule poliitilisele korrale – on lõppenud veresaunaga, kümnete miljonite inimohvritega.
Ometi näeme, et liikumised, kes tahavad minema pühkida ajaloo ja alustada puhtalt lehelt uute inimestega, pole kuhugi kadunud. Nii globalistidest ärimehed (kes jahivad suuremat kasumit) kui ka noored ja vihased vasakliberaalid (keda kannustab pime viha ajaloo ja inimloomuse vastu) usuvad, et peamiseks takistavaks teguriks teel igikestva õnne poole on erinevad keeled, kultuurid ja riigipiirid – st ajalugu ja traditsioon.

Me ei tea, kuidas kavatseb „hakata riiki tegema” Eesti 200, sest seni on nad seda kiivalt varjanud. (Varjatakse muidugi selleks, et avalikkuse ja meedia huvi kuni valimisteni üleval hoida). Ent senised infokillud Eesti 200 kohta ei ole lootustandvad. Liikumise üks häälekamaid kõneisikuid ja ideolooge on Kristina Kallas, pagulasabi kauaaegne aktivist, kes unistab multikultuursest ja mitmekeelsest Eestist. Seltskonnas annavad tooni ka laguneva IRLi riismed, aga ka ärimehed, kes ihkavad rohkem odavat tööjõudu (mis tähendab immigrantide sissevedu kolmandatest riikidest) ning juurdepääsu riigihangetele.

Eriti ettevaatlikuks teeb asjaolu, millele on tähelepanu juhtinud kultuurikriitik Toomas Haug. Nimelt Eesti 200 paar kuud tagasi Postimehes ilmunud manifestis ei ole mitte kusagil mainitud selliseid sõnu nagu iseseisvus, sõltumatus, eesti rahvas, eestlased, eestlus, eesti keel, rahvusriik, isamaa, kodumaa, eestlaste sündimus / iive, rahvuskultuur või eesti kultuur. Tegu on kohmakalt varjatud globalistliku agendaga, mis taotleb ühelt poolt heaolu kasvu ja rahvusvahelistumist, teisalt rahvusriigi taandumist ning sulandumist, võtab kokku Haug.

Arvestades, et eesti rahvast pole võtnud ussi- ega püssirohi ning püsima on jäädud võõrvõimude surve kiuste, on lootust, et meie rahval on praeguseks välja kujunenud kaitsemehhanism, mis tõmbab rahvuse püsimist ohustavatele poliitilistele arengutele varem või hiljem pidurit. Res Publica suutis suure raha ja massiivse reklaamikampaania abil võimule tõusta, aga nende tegelik pale paljastus mõne aastaga. Uus Res Publica ehk Eesti 200 tuleb valimistele kahtlemata erakordselt massiivse kampaania ja lihtsameelseid peibutavate lubadustega (“Rohkem raha kõigile!”). Aga loodetavasti on rahvas Res Publica 2.0 tulekuks juba vaktsineeritud.
UU

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/juhtkiri/eesti-200-annab-ridade-vahelt-moista-eesti-rahvas-nende-plaanidesse-ei-kuulu/