Ülevaade: mida otsustati Euroopa Liidu Ülemkogus migratsiooniteemadel

Itaalia peaminister Giuseppe Conte teatas pärast kohtumist, et tema riik on leppega rahul.

Uued Uudised vahendavad Eesti rahvusringhäälingu esmast ülevaadet sellest, milleni jõudsid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid Brüsselis Ülemkogu raames toimunud nõupidamisel migratsiooni küsimustes.

Euroopa Liidu välispiiri kaitset otsustati tugevdada; Euroopasse pürgivate varjupaigataotlejate jaoks rajatakse nii EL-i territooriumile kui ka liidust välja migratsioonikeskusi, kus hakkavad toimuma nii varjupaigamenetlused kui ka keelduva otsuse korral tagasisaatmine; varjupaiga saanud inimesed saadetakse nendest keskustest edasi liikmesriikidesse; keelduva otsuse saanud migrandid aga saadetakse otse nendest keskustest tagasi ehk väljasaatmist ei oota inimesed enam EL-i riikides elades; Vahemere äärsete piirkondlike migratsioonikeskuste (regional disembarkation platforms) näol on tegu peamise põhimõttega, mis peaks võtma migrantidelt soovi asuda ohtlikule merereisile üle Vahemere. Seeläbi kahjustaks see ka inimsmugeldajate äri.

Nii keskuste rajamine kui ka pagulase staatuse saanud inimeste jaotamine toimub vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et ühtegi liikmesriiki ei saa sundida vastu võtma inimesi, keda riik ei taha vastu võtta. Samuti ei saa ühtegi inimest saata riiki, kuhu ta ei taha minna. See tähendab sisuliselt kohustuslikest põgenikekvootidest loobumist; EL toetab rändekriisi lahendamiseks mitmeid Vahemere-äärseid riike — Liibüat, Marokot ja teisi Põhja-Aafrika riike. Samuti jätkub varem kokku lepitud koostöö ja rahastamine Türgi suunal — Ankara saab kätte teise osa rahasummast, milles omal ajal kokku lepiti.

Paraku pole hetkel veel selge, millistesse riikidesse (nii EL-is kui ka väljaspool seda) eelpool mainitud kinnised migratsioonikeskused tulevad. Aga põhiline on kokkuleppes see, et inimene, kes tahab saada EL-is varjupaika, saab taotluse esitada väljaspoolt EL-i asuvas keskuses või kui ta tõesti ka EL-i territooriumile jõuab, tuleb tal taotluse vastust oodata suures kontrollitud keskuses, mitte aga näiteks enda poolt sobilikuks peetud liikmesriigis.

Üldsõnalises deklaratsioonis jääb ka ebaselgeks, kuidas ikkagi suhestuvad omavahel vabatahtlikkuse printsiip ja Dublini regulatsioon, mida justkui otsesõnu ei tühistatud. Politico näiteks pakub, et ebamäärasus tuleneb sellest, et Itaalia soovis jätta alles võimalust nõuda tulevikus uuesti Itaaliasse jõudnud põgenike sunduslikku ümberpaigutamist liikmesriikide vahel.
Nagu mitmed riigijuhid on pärast koosolekut märkinud, on tegu eelkõige põhimõttelise kavaga, mille alusel edasi liikuda. Oluline on samas see, et kokkuleppe kiitsid samaaegselt heaks vägagi erinevate seisukohtadega liikmesriigid.

Diplomaatiliste allikate kohaselt oli hulk liikmesriikide nõudnud läbirääkimiste lõpuosas veel lisatagatisi, et vastutust varjupaigataotlejate eest jagatakse liikmesriikide vahel vastavalt vabatahtlikkusele. Kusjuures lisatagatisi nõudis lisaks Visegradi nelikule veel teisigi riike.
Mõistagi ei maksa seda ülevaadet väga tõsiselt võtta, sest nagu öeldud, seisukohad alles hakkavad tulema ja kindlasti on neid seinast seina. Eesti jaoks on parim kindlasti kohustuslikest
rändekvootidest loobumine ehk põhimõte: “ühtegi liikmesriiki ei saa sundida vastu võtma inimesi, keda riik ei taha vastu võtta, samuti ei saa ühtegi inimest saata riiki, kuhu ta ei taha minna.”

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/maailm/ulevaade-mida-otsustati-euroopa-liidu-ulemkogus-migratsiooniteemadel/
_____________
Tõsi on siiski see, et see üldsõnaline kokkulepe jääb suures osas täitmata! Selline kokkulepe sõlmiti vaid osariikde rahustamiseks.
M.I.