Rahvuslane: Huvitavat pühapäevaks: Eesti sakslaste päritolust

Balti saksluse ideoloogia kauaseks traditsiooniks on oma erikoha rõhutamine Baltimaade ajaloos, mis olevat saavutatud tänu siinsete sakslaste kokkuhoiule, eraldumisele muudest rahvastiku kihtidest, oma valitud ülesande - maa valitsemise - tähtsuse õigele äratundmisele, soo puhtusele, sitkusele ja vastupidavusele, võitlustes omandatud eesõigustele ja muudele rüütellikele omadustele. Alles kõige viimasel ajal [1] hakkab ikka enam kostuma ka siinsete sakslaste endi keskel hääli, mis nõuavad nende seisukohtade revideerimist, mis balti saksluse vanemale põlvele näis ja näib praegugi edasielamise endastmõistetava alusena. Need meelemuutelised hääled, mis leiavad viimastel aegadel balti-saksa noorsoos kodunemist, on suurelt osalt tingitud neist põhjalikest ilmavaatelistest muutustest, mis on tabanud saksluse ideoloogiat paari viimase aasta jooksul Saksamaal.

Meid huvitab siin küsimus: kuivõrd põhjendatud on need balti saksluse väited oma soo puhtusest ja äravalitusest, milliste vooruste abil suurel määral istutati meie sakslastele koos üleoleku tundega teistesse rahvakihtidesse ka kindel usk oma missioonist Baltimail viimaste saatuse juhtijatena?

Balti sakslased viivad oma päritolu siin maal 13. sajandi algusesse, kus nende esiisad palverändajate ja rüütlitena tulid Saksamaalt paganate vastu võitlema. Need tulnukad siia polnud suures osas sugugi aadlikud, vaid mitmete kihtide esindajad - mehi talupoegadest kaupmeesteni ja käsitöölisteni leidus nende seas. Hiljem aegade jooksul osa nende järeletulijaid omandas aadli eesõigusi, lugedes end balti vanemate ja aristokraatsemate aadlisugude hulka. Soo määrateldav vanadus, sugupuu, mis osutas sugulust teiste aadlikega ja võimaldas heal juhul ka pärimisõigusi, oli aukartust sisendav, ja juba varakult tekivad sel pinnal võltsingud, mis püüavad näidata teatavat sugukonda võimalikult vanemana ja puhtamana. Sugukonnauurimus on balti sakslaste juures nii kaugemas kui ka lähemas minevikus mänginud suurt osa, sellekohased harrastused, mis esilduvad ka teiste maade aadlike juures, omandavad siin ajuti keskse tähtsuse. Aadlilt levis see harrastus linnade kodanikkonda. Kuid juba mainitud tendentslikkuse juures, näidata sugukondi võimalikult vanemana või puhtamana, ei ole need sugupuud alati mõõduandvad soo tõelise vanaduse ja päritolu uurimisel.

Nii aadel kui ka linnakodanikkond saab sajandite jooksul värsket verd juurde Saksamaalt, vana „Liivimaa” oli nagu tõotatud maa mõnusaks äraelamiseks. Uustulnukad rekruteerusid käsitöölistest, kaupmeesteseisusest, aadlikest-väejuhtidest ja -ohvitseridest, talupoegadest ja muust juhuslikust elemendist, nagu sõduritest, vaimulikest, haritlastest teistelt aladelt.

Suur hulk praegu edasielavaist aadlisugudest ei ole vanad, vaid on nobiliteeritud kas Rootsi või Vene ajal. Samuti kaugelt suurem hulk meie linnade puhassaksa kodanikkonnast on pärit siia Rootsi ja Vene ajal (18. s.) sisserännanud käsitöölistest ja kaupmeestest. Säärane on puhassaksa elemendi kujunemine meie sakslaste hulgas.

Kuid suur osatähtsus balti saksluse kujunemisel on ka indigeenseil elementidel, eesti ja läti rahval. Juba dr. Paul Johansen oma uurimuses Taani hinderaamatu kohta väidab, et taaniaegses vasallkonnas, kust põlvnevad balti saksa vanemad sugukonnad, on eesti rahvusest aadli % olnud 4. Teatavasti hävis eesti omaaegne aadel, kui seda võib nii nimetada, võitluses võõraste sissetungijate vastu ja ainult ülalmainitud protsent, mis tegelikult aga oli suurem, pääsis uude aadlisse.

Taani hinderaamatus kuninga vasallidena on märgitud järgmised eestlased: Clemens Esto, kelle järeltulijad olid vasallide perekonnad Like, Güldene ja nähtavasti ka Watzel; Hildaelempae; Asae, kelle järeltulija oli rüütel Johannes de Loyse ja kellel omakord oli 1277. a. poeg eesnimega Yaldis; Uillelemp; Herman Osilianus, kelle järeltulijad elasid Tallinnas ja Riias kodanikena. Arvatavasti eestlased olid ka Peeter Tolk, Haenrich fan Anger, Vane, Ropae, Hiltae, Lybrict Polipae. Johansen arvab kuulunud olevat eesti soost aadlile taaniaegses Eestis umbes 2% tervest maavaldusest, kuid see protsent on olnud suurem. Sest peale eelnimetatud aadlike oli eesti päritoluga veel teisi väiksemaid aadlisugukondi, kelle kaitsehärradeks olid von Rosen’id ja von Lode’d.

Nii olid von Roseni aftervasallideks eesti sugukonnad Andes ja von Torme. Veel 14. sajandil tundsid eesti aadlisugukonnad end eestlastena, ja alles Harju mässu järele 1343. a. suureneb vahe saksapärase ja eestipärase vahel, ühtlasi raskeneb eestlaste pääs aadlike hulka, sest vahepealse aftervasallide seisuse kadumisega kaob eestlastele avaram võimalus jõuda aadliseisusesse. Aftervasallide seas oli kindlasti väga palju eestlasi. Aadlike seas peale nimetatute kohtame eestlasi veel 1274. a. Undelempi poja Johannese näol, kelle läänikiri osutab samu eesõigusi, kui teiste taani ja saksa aadlike omad. Orduvendade hulgas teenisid peale juba mainitud Yaldise ka „frater” Ykemele; aadlikena esinevad 1359. a. paiku Thylo ja Hermannus „dicti-Payske”, kelle sugulasi elas nähtavasti ka Tallinnas. Saaremaal kohtame alama aadli hulgas palju eestlasi, võib arvata, et suurem osa maal väikestes taludes elavaid aadlikke põlvnes eestlastest, sagedasti eesti endistest vanematest. 13. ja 14. s. kohtame siin eesti aadlikena: Mondewaste de Arole, Jürs’i, Tolse või Töllist’i, Leytzkull’i, Kayssver’i, Koggy jt. sugukondi.

Järgnevail sajandeil andsid eestlased ohvreid aadlile oma rahvaliikmete näol, kes ühe või teise juhuse tõttu sattusid keskkonda, mis võimaldas nende hilisemat aadlistumist. Kiriku-, riigi-, sõjateenistuse, mõisadepidamise ja kaubitsemise alal leiame kinnitusi nähtudes, mis tõendavad ajuti õige kiiret sellekohast protsessi. Nii Jörristi (Jõeristi) sugukonnas olid Thomas ja Johan sündinud päristalunike poegadena, lõpetasid aga oma elu juba „von’i” tiitliga Eestimaa rüütelkonna matrikliraamatus, astudes abiellumise näol sugulusse ka von Brümmer’i ja von Schreitenfeld’i perekondadega. Eesti soost nähtavasti põlvnevad Maydel’id (Johansen), Wahl’id, Toll’id, Tenner’id, Michelson’id, Aderkasz’id ja mitmed teised, kelle kohta seda esialgu aimatagi ei võiks. Ka von Bock’ide sugukonnas voolab eesti veri. Esilduv nähtus oli ka aadli ja kodanike soost naiste ja neidude abiellumine eestlastega, kes olid saksastunud ja jõudnud eemale maaharimisest, kuid ka talupoegadega on abiellutud. Kuigi vähe, esines siiski juhtumeid, et aadli soost mees nais eesti tüdruku. Suguline läbikäimine oli nii saksa kui ka eesti elemendi vahel asetleidev; siin osalt kasutas aadlik oma eesõigustatud seisukohta talupoja ja ta perekonnaliikmete suhtes, kuna aadlineidudel tekkisid sidemed eesti talupoegade, mõisateenijate, valitsejate ja teistega. Saabumata ei jäänud nendegi sidemete vili.

Me nägime siis, et eestlased on andnud võrdlemisi hilise ajani õige rohkesti oma verd balti aadlisse, kuhu aga segunes sajandite jooksul veel väga palju muid elemente taani, rootsi, soome, vene, prantsuse, šoti, isegi tatari sugukondade näol. Nii võib pidada puhtsaksa päritolu balti saksa aadlis ainult osaliseks ja sinna valgunud teiste rahvuste tõttu balti aadel on tõuliselt koostiselt rahvusvahelisem kui mõnegi teise maa aadel.

Eesti element on samuti esilduv vaimuliku seisuse hulgas. Juba katoliku kiriku valitsuseajal Saare-Lääne piiskopkonnas toomhärrana tegutsev eestlane Pulck on näide sellest eesti elemendi sissetungist, mis leiab ka kinnituse teiste näidete kaudu poolaaegsel Liivimaal ja reformatsiooni järele Eestimaa esimeses luteriusu õpetajate põlves. Koolmeistrite ja köstrite ametite kaudu hakkab juba Rootsi ajal eesti elemendi suurem lähenemine vaimulikule seisusele, ja juba 18. saj. ning 19. saj. algul annab see element rea õpetajaid (Ignatiuse sugu, Daniel Stamm, O. W. Masing jt.).

Peale sõjateenistuse, mis soodustas eestluse väljapääsu juhtivamatele kohtadele, oli linnade kodanikkond üheks siinse saksluse osaks, kuhu aegade jooksul on segunenud kõige rohkem eestlasi. Juba linnade tekkimisel Eestis ja nende arenemise esimestel aegadel mängis eesti element õige suurt osa. Kui hiljem hakati eestlastele raskusi tegema linnakodanikuks vastuvõtmisel, algas siin oma eesti päritolu varjamine, kuna see asjaolu võimaldas ligipääsu ja osavõttu hüvedest, mida pakkus linn. Nii kohtame näiteks Tallinnas varemal ajal suuresse lugupidavusse ja jõukusesse jõudnud eestlasi, nagu Suurpea, Stoppekotte, kes hiljem moondunud juba Grotekopp’iks ja Stoppesack’iks. Nagu nähtub Tallinna kodanikeraamatust 1409-1624. esineb eestlasi linnakodanikena kõige tihedamalt 15. sajandil, hiljem nende nimed on moondunud saksapäraseks.

See nimede muutus algas juba siis, kui eestlaste saksastumise protsess oli veel algastmes, kui maasaksad või „halbdeutsche” asusid käsitöölistena, mõisateenijatena või elanikena maal; eriti kiire oli saksastamisprotsess linnade alevikes, kus elanikkonnad koostusid Eesti alal peamiselt eestlastest. Ainult üksikud kodanikud on säilitanud eesti nime: Tartus Hans Bull (Pulli Hans), Aleksander Raudial jt. Tavalikult moondati nimi tundmatuseni. Tallinna voorimehest Paul Rebasest saab Paul Voss (Fuchs). - Linnade elus on seega eesti element tegutsenud juhtivalt juba varakult, kuigi enamasti „võõra nimefirma” all. Et oma soo varjamine oli vajalik, tõendab puhteestlasteks tunnistatud linnakodanike ja -elanike õigluseta olukord; Tallinna eesti Oleviste gildi ajalugu on selle üheks tunnistajaks.

Peale eestlaste rekruteerus linnade kodanikkond ka Saksamaa linnade kodanikest, venelastest, rootslastest, soomlastest, lätlastest ja ajuti teistestki rahvustest (inglastest, hollandlastest, šotlastest jne.). Kõik see muudab ka kodanike päritolu kirevaks.

Kuna suhteliselt kõige suurema protsendi juurdekasvus andis saksa element ja kuna juba alguses saksa mõju Liivi Ordus ja ka taaniaegsel Eestimaal oli suur, jäi ja pidas saksa keel ja vaim vastu sajandeid eeltoodud õpetuste kohaselt. Et eestlased varematel aegadel sinna kihistusse jõudes kaotasid oma päritolu, on vaadeldev kui aja nõue, kus edasijõudmiseks oli seda vaja. Hilisemal ajal aga, kui eestlaseks olemine ei takistanud enam isiklikku edu elus, on täiesti taunitav säärane saksastumisnähtus, mis meil tuntud „kadakasaksluse” nime all ja kus häbenedes oma päritolu püütakse sellest vabaneda. Eesti päritolu on väga paljud praegused end sakslasteks pidavad kodanikud linnades (Kentmann, Fink jne.).

See asjaolu selgub ka sugukonna uurimustes, mis ette võetakse meie arhiivides tõutunnistuste väljaandmiseks. Ja siin selgub tunnistusepalujale sagedasti üllatavaid asjaolusid, nimelt ta põlvneb puhtalt eesti soost, kuigi arvab end põliseks sakslaseks ja eesti keelt ei mõista sõnagi. Aga ka paljude praegu end eestlasena tundvate isikute veendumus või arvamus on, et nad põlvnevad mitte eesti soost, vaid rootsi, soome või kas või läti soost. Et sellega paljastatakse oma alaväärtuse kompleksi, ei mõista paljud ise. Kui meil esindub põlvnemisi teistest võõrrahvastest, nagu sakslastest, rootslastest, venelastest, lätlastest jt., siis ei ole see protsent ometi nii suur, kui seda arvatakse. On vabatalupoegi - eestlasi, kes vähemalt ordu ajast peale on asunud ühel ja samal kohal, tundnud end eestlasena ja hoidnud puhtamana oma tõu, kui palud aadlikud. Kuigi valdav enamik meie rahvast ei saa osutada sellist põlist seotust taluga, ta põlvneb ometi kindlasti eestlastest. On viimne aeg tunda uhkust, et põlvnetakse eeslastest.

„Aga selle vastu peame vaidlema, et keegi võõras oma õue suurendaks - meie kulul,” ütleb Martin Lipp oma „Eesti suguvõsade uurimises” (E. Kirj. 1909). Ja ta lisab: „Ülejooksikud pole auks meile. Nad pole auks ka neile, kes neid vastu võtavad.” Varema aja kohta tuleb asuda ses suhtes erikohale ja tundma õppida eesti elemendi osa sakslaste hulgas ajal, kus polnud suhtlemise määrajaks veel ainult rahvuslikud tegurid. Siis on võidelnud end paljud eestlased sotsiaalsel astmestikul kõrgele, andes sakslastele värskust uue aktiivse ja elujõulise elemendi näol. Hilisema aja kohta tuleb aga ühineda täiesti Lipu mõtetega. Kuid uurides eesti ja teiste elementide assimileerumist sakslusesse Baltimail, tuleb tunnistada, et saksluse osa Eesti mineviku saatuse juhtimisel on väiksem kui arvatud, sest ka eesti element on siin kirjeldatud kujul mõjusalt kaasa löönud.

Koguteosest „Tähiseid. Eestluse aastaraamat”, 1935