Eestlusest ja eestlaste kestmisest - kurja juur on pensionisüsteem
Kui rääkida eestlaste ja eestluse kestmisest, siis kasvas eestlaskond kiiresti oludes, kus vara pärandati lastele, kui seda enam ei jaksatud ülal pidada ning lapsed hooldasid vanemaid kuni nende surmani kodus.
Vanemad aitasid lapsi kanseldada, andsid lapselastele koos sellega edasi oma elukogemuse jne. Väga efektiivne süsteem ja kõik olid õnnelikud.
Praegu on aga seoses pensionisüsteemiga olukord selline, et vanainimesed elavad kuni surmani üksinda lossides, eriti hästi on see näha Lõuna-Euroopas, aga noortel peredel pole kus elada ja nad lahkuvad välismaale. Eesti hakkab ka sinna poole liikuma: pensione tuleb muudkui suurendada, kuna üksi elavad vanainimesed ei jaksa muidu oma suuri elamisi ülal pidada. Noored väikeste lastega pered aga elavad kitsikuses ja lahkuvad kodumaalt.
Lõuna-Euroopas, kus pensionid on kõige heldemad, sünnib kõige vähem lapsi. Need kaks asja on omavahel seotud. Lõpuks, kui vanainimesed surevad, jäävad lossid tühjaks, kuna pole enam kedagi, kes sinna elama läheks. Ka see on Lõuna-Euroopas hästi näha. Nüüd viimases hädas on hakatud peale maksma, et keegi nendesse tühjadesse elamistesse tuleks, aga tulijaid pole eriti isegi siis, kui peale maksta. Sama lugu on Eestis: lapsetoetused on maailma tipus, aga sündide arv ikka kidub.
Soome soost majandusnobelist Bengt Holmström on hoiatanud, et kui ühiskond läbi helde pensionisüsteemi oma lapsi edasi sööb, siis jääb ka Soome lõpuks tühjaks. Ja see võib juhtuda järsku ning kiiresti.
Mulle isiklikult tundub, et viimase aja kliimapaanika on marksistide poolt maailmas ellu kutsutud selleks, et praegu kehtivat, väikerahvaste jaoks hukatuslikku süsteemi iga hinna eest säilitada. Selle teooria kohaselt on kurja juur hoopis laps. Pensione aga pannakse igal pool muudkui juurde - see tuleb laste arvelt.
Allikas: https://innojairja.blogspot.com/2019/10/eestlusest-ja-eestlaste-kestmisest.html
0 kommentaari:
Postita kommentaar