Rohelised pioneerid nõiajahil
Palju räägitakse meie planeedi elu eest võitlemisest. Ja see on hea. Oskame nüüd vaadata meie planeeti mitte tarbijalikult seisukohalt, vaid inimestena, kelle jaoks planeet Maa on kodu. Habras kodu, mis võib laguneda, kui selle eest ei kanta hoolt.
Planeet Maa ei tohi olla nagu vana taluhoone, mis on sattunud hoolimatute inimeste kätte, kes midagi ei ehita ega paranda, vaid lõhuvad maja ühest otsast küttepuudeks, et teises otsas elada saaks. Plastikust jäätmed tapavad elusolendeid maal ja merel. Näeme terveid jõgesid, mis on täis plastikjäätmeid ja see on kõike muud kui optimismi äratav.
1987. aasta septembris esilinastus Eesti animafilm „Magus planeet,“ milles ahne õunauss oma koduõuna aplalt tarbib. Filmis kajastuvad kõik need teemad, millest räägitakse tänagi. Toona oli see ka rahva frustratsiooni väljenduseks ja julgeks katseks pöörata teistpidi protsessid, mis oleksid Ida-Virumaal toonud kaasa ökoloogilise katastroofi. Ent see oli teoks saanud ilma uute fosforiidikaevandustetagi.
Nõukogude võimu ajal suurettevõtete ja armee poolt toime pandud kuritööst Eesti looduse vastu ei ole veel piisavalt aega mööda läinud, et maa ja vesikond end täielikult taastaksid.
Tänasel päeval oleks see linateos taas väga aktuaalne seoses Rail Balticu temaatikaga. Minul isiklikult on äärmiselt üllatav kuulda arvamusi, et vajame uusi uuringuid Kirde-Eestis saamaks selgust, mida toob endaga kaasa põlevkivi veelgi laiem kaevandamine. Kõik on saanud selgeks juba 1980. aastal, mil astuti vastu NLKP „geniaalsele“ plaanile lüüa kopad maasse ja teha Kirde-Eestist Nauru sarnane songerdis.
Kas tõesti on miljardite aastate jooksul väljakujunenud pinnases ja selle omapäras toimunud kolmekümne aasta jooksul nii kardinaalsed muutused, väitmaks, et kogu Eesti ja elanikkond võidaks sellisest megaprojektist? Räägitakse suurtest summadest, mis hakkavat Eestisse voolama. Eestist saaks kui pärl uute maanteedega, imeliste linnade ja vapustavate aedadega. Eesti inimeste rahakottidesse hakkaks voolama puhast kulda. Eestist saaks maa „kus need kuked kulda söövad, kuked kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat.“
Selline jutt ei ole parem kui see väljamõeldud lugulaul, millest seegi rida on laenatud. Ja jälle tuuakse võrdluseks Nauru, mis oli kunagi maailma suurim fosforiidirikka guaano eksportija. Jah – rahvas sai sellest oma protsendi, nad ei pidanud tööl käima ja kõige selle tulemusena tabas kohalikke motivatsioonipuudus koos kaevandamisest tulenevate haigustega. Tänapäeval on saarest vähe järgi jäänud. Saar on intensiivse kaevandamise tõttu kaotanud oma pinnase ja haigestunud elanikkond on suures osas ümber kolitud naaberriikidesse. Kuhu kolitakse eestlased, kui Rail Balticuga ja fosforiidiga oma kurgud täistoppinud töösturid ja poliitikud on teinud Eestist pommiaugu?
Kõige selle taustal võiks mõista ka meediatäheks kujundatud neiu Greta Thunbergi, kelle sõnavõttudele võtavad reageerida ka selle maailma vägevad. Paraku ei mõista Greta ilma ettekirjutatud stsenaariumita midagi peale loosungite välja tuua.
Ma ei soovikski selle õnnetu, ärakasutatud noore teemal sõna võtta, sest seda on tehtud juba liigagi palju. Paraku peab, sest ta on mängukanniks jõududele, kelle käes on võim ja oskus teha armastatud megastaar ükskõik kellest. Kelle käes on ka võim ja oskus teha ükskõik kellest maailma kõige vihatum kurjam.
Ühendriikides ilmuva ajakirja „National Review“ peatoimetaja Rich Lowry on veendunud, et lapsi, kes on harjunud nõudma kõike kohe ja praegu, on lihtne viia eesmärgipäraselt hüsteeria ning depressioonini ja nendest saavad suurepärased etturid. Selle asemel, et õpetada noori omandama oskusi ja rakendada nende tahet maailma muuta praktiliselt, tehakse neist vasakpoolse ideoloogia mängukannid, kes on valmis kaasa minema kõige hullemate ideedega – nagu näiteks Stockholmi majanduskooli professori Magnus Söderlundi ettepanekuga hakata tulevikus inimkonna päästmise nimel tarvitama toiduks ka inimliha.
Praegune kliimakampaania meenutab puna-Hiinas läbiviidud aktsioone. Näiteks otsustas seal ühel päeval suur juht ja õpetaja Mao Zedong, et varblased kui tühikargajad ja niisama säutsujad tuleb hävitada, kuna nad viitsivad vaid viljasaaki hävitada. Hiinlased võtsid entusiastlikult malakad ja kõristid pihku, jooksid varblaseparvedele tormi, hirmutasid nad lendu ja, saamata puhkust, need linnukesed õhust maha potsasidki. Mao Zedong võis rahul olla seni kuni hakkas vohama kahjurite ja igasorti putukate populatsioon, kes viljapõldudel ja mujal mõlema suupoolega inimkäte töövilju nautisid. Punane Hiina oli sunnitud Inglismaalt kalli valuuta eest varblaseid sisse ostma.
Sellise varblasejahi innukaimad läbiviijad olid noored, hungveipingideks nimetatud punavalvurid ehk revolutsioonisõdalased, kellele anti võimalus tunda end elu isandatena, kes said vabad käed kõige vana ja tagurliku hävitamiseks. Neil ei olnud vaja süüvida sellesse, mis olnud – see, mis oli Hiina toonud sellesse päeva, ei võinud teda enam viia edasi. Hiinas sündinud, nüüd Londonis elav ajaloolane Jung Chang kirjeldab oma mälestustes, mismoodi noored maailmaparandajad kasvatasid ümber oma õpetajat:
„Kõige selle keskel peksti minu
õpetajannat. Ta veeres valudes põrandal, tema juuksed olid naha küljest
lahti kistud. Kui ta karjudes palus, et peksmine lõpetataks, vastasid
poisid kättemaksuhimuliselt: „Nüüd sa palud! Kas sa ei olnud julm? Nüüd
palu õigesti!“ Nad jätkasid peksmist, seejärel käskisid tal laskuda
põlvili, kummardada neid ja öelda: „Palun, halastage mu peale, isandad.“
Greta Thunberg, kelle vanemad on kinnisvaraomanikud nii kodu- kui
välismaal, kes ei ole kannatanud ei puudust ega nälga, ei ole ainuke,
kelle lapsepõlv on varastatud. Sellistena meeldis end iseendale ette kujutada Pavlik Morozovi eeskuju järgijatel.Milline on ajupesu tagajärg, sai kogeda kogu Venemaa, kus hävitati terve kultuur ja kus revolutsionäärid leidsid, et kogu endine vene tsivilisatsioon tuleb hävitada koos Puškini, Mussorgski, Tšaikovski ja Lermontoviga ja luua selle asemele uus teadvus, sest „see, mis meid on toonud siiani, ei vii meid edasi.“
Loomulikult ei võinud sellest geniaalsest ideest välja kasvada Nõukogude Venemaal muud kui lumpenlik meelelahutus, mis ei suutnud ilma klassikalise kultuurita kuhugi edasi minna. Paralleele „vana“ hävitava revolutsiooniga näeme ka meie enda tänapäevases „ahelatest vabastatud kultuurielus.“ Sellegi eestvedajaks on noored, eelarvamustest ja kitsarinnalisusest vabad inimesed, kes „ei tea, mida nad tahavad, ent teavad, kuidas seda saada,“ nagu laulis linnalumpeni omaaegne iidol Johnny Lydon, paljuütleva artistinimega Rotten, ehk „Mädanenud.“
1856. aasta ühel mitte nii kenal päeval naasis jõe äärest khosa hõimu noor neiu Nongkavuze ja teatas, et temaga on ühendust võtnud esiisade vaimud. Need käskisid kogu hõimu karja maha tappa, mitte külvata vilja, sest vaid nii saavad surnud ellu ärgata. Esiisade vaimud lubasid ajada minema valged kolonisaatorid ja tuua paradiisi maa peale. Khosad võtsid head nõu kuulda ja hakkasid karja likvideerima. Kui vaimud jäid tulemata, sai selgeks, et selles on süüdi hõimukaaslased, kes ei olnud oma kariloomi tapnud. Hakati likvideerima esivanemate vaimudele vastu hakanuid. Kui kariloomad olid tapetud ja viljasaakigi ei olnud kusagilt võtta, jäid esivanemate vaimud ikka tagasihoidlikeks ega ilmutanud end. Neiu Nongkavuze prohvetliku lubaduse tagajärjel hukkus kolmveerand hõimust.
Ann Putnam ja tema kaaslased, kes olid olulised tunnistajad Salemi nõiaprotsessidel, Nongkavuze, Pavlik Morozov ja nõukogude pioneerid, vanemate ülesandjad, Savonarola noored firentselased ja usupuhastajad, punased khmerid ja hungveipingid olid 12–15-aastased noorukid, kes ei vaevanud end sügavamate mõtisklustega elu olemuse üle. Emotsioonidega täidetud pinnapealne suhtumine ümbritsevasse ei esitagi erilisi nõudmisi. Elu on lihtne: kõik, mis erineb minu arusaamadest, on vale ja tal on vaid üks õigus – saada hävitatud.
Totalitarism näitab oma palet. Neiu Greta süüdistustes ja seisukohtades kahelda on sama ohtlik, nagu panna kahtluse alla Mitšurini novaatorlik (loe: hukutav) põllumajanduseksperiment, Nikita Hrustšovi maisikasvatuskampaania või Mein Kampf ja Mao Zedongi, Lenini, Hitleri ideoloogiad.
1952. aastal paljastas Moskva kardioloog Lidia Timašuk „juudi arstide vandenõu,“ kes vale raviga tapsid seltsimees Ždanovi. Timašuk sai Lenini ordeni, Stalin taas võimaluse likvideerida hulga sisevaenlasi. Totalitarism vajab hirmu. Totalitarism vajab hirmunud kodanikke, kes on valmis igasugust iseseisvat initsiatiivi maha suruma, sest ebamäärased süüdistused, seadused ja „arusaamad“ annavad võimaluse rakendada repressiivaparaati ükskõik kelle vastu. Sellises olukorras ei või keegi olla kindel, millal või mille pärast võib temast saada totalitarismi sihtmärk. Totaalne globalism vajab samuti inimesi, kes ei kaldu kõrvale ainuõigest ideoloogiast.
Neiu Greta süüdistused on umbmäärased. Nad võivad olla sihitud ükskõik kelle ja mille vastu. Temale peab takka kiitma. Arnold Schwarzenegger, kartmatu Terminaator, näitab talle oma poolehoidu ja kingib elektriauto, et neiu Greta võiks hõlpsamalt mööda Ameerikamaad sõita ja oma sõnumit paremini kuulutada. Filmitegija ja feminist Chris Moore on hakanud kliimasõdalaseks ja näitab end meelsasti rohelise pioneeri Greta seltsis.
Arnold ja Chris teavad, kellega peab sõbrustama. Täpselt samamoodi ronisid Mitšurini külje alla igasugused avantüristid ja kiitsid tema idiootlikke ideid (näiteks hakata Artktikas arbuuse kasvatama) taevani need, kes otsisid võimalusi omakasuks. Kas või teiste elude hinnaga. Ajakiri The Guardian võrdleb neiu Gretat lausa Abraham Lincolniga, orjade vabastajaga. Ega siin ole öelda muud, kui et sellist triumfi enne langemist on ennegi nähtud. Jääb üle vaid soovida, et kui globalism on neiu Gretast kõik välja pigistanud, ei heideta teda kui tühja, haiget kesta lihtsalt minema. Samas ei tähendaks see talle näljapajukit, sest vanemate varandus hoiab teda kindlasti kenasti ülal. Hoolimata sellest, et keegi on tema lapsepõlve ära varastanud ja see on koledam kui nendel lastel, kelle tööjõu vilju kasutab süümepiinadeta kogu maailm.
Samal ajal kui Greta on istunud reedeti linnatänavail, on Gröönimaa jää- ning lumekate arvanud heaks laieneda, teavitab Taani meteoroloogiaamet. Jäämass on suurenenud viimase aasta jooksul 44 gigatonni võrra, kuna suvi oli sel aastal jahedam ning lühem. Mine tea, mis sellest nüüd arvata. Endel Lippmaagi on soovitanud soetada maasturid, sest soojenemise teema pidi olema üks suur hämamine. Kunagine asepresident Al Gore hämas endale igatahes kliimateemadega ja New Age demagoogiaga kokku kenakese varanduse. Lugu soojenemisest toob hästi sisse. Aga eks näeb, kas jäämass ka sellel aastal suureneb.
Mure maailma pärast annab võimaluse kuulutada end lastetuks planeedipäästjaks, kes ei soovi osaleda maailma tapmise patus. Rohelisest ideoloogiast, mis kiidab heaks ka abordid kui planeedi päästmise vahendi, on saamas uue totalitarismi üks töövahendeid. See ongi nagu Mitšurini arbuus Arktikas – kunstlikult välja mõeldud, pealt roheline, seest punane ja kes selle ees ei kummardu, on elajas, fašistisiga ja üldse räpane elukas, kellelt võib küsida ähvardavalt ja paljutähenduslikult: „Kuidas sa julged?“
Päisepilt: väljasuremise vastase mässu ajal Londoni Trafalgari väljakul ilmutas end teiste seas ka “Punaseks brigaadiks” nimetav meeleavaldajate rühmitus. Foto: Bigstock
Allikas: https://objektiiv.ee/rohelised-pioneerid-noiajahil/
0 kommentaari:
Postita kommentaar