Huvitavat pühapäeaks: Enne kui jooksed, tasub alati mõelda, kelle järel, milleks ja kas ikka.

Soovin jagada vaid mõnda paljudest kogetud olukordadest isiklikus elus, mil olen elanud väljaspool kodumaad - Austrias, Saksmaal ja Inglismaal. Need mälestusekillud olgu lihtsalt mõtiskluseks, mida me täna oma "südame-profiilipiltidega" laiemas pildis saavutada soovime.

Näiteks on tänaseks saanud idüllilisest Salzburgi linnakesest Rumeenia "kerjusmafioosode" pesapaik. Turvaline ja esteetiline linnapilt on ärakasutavate kerjuslaste ja nende vanemate ja vanavanematega "reostatud" ja see mõjutab hetkel juba ka turistide külastatavust. Isegi Mozarti kuulikesed ei aita enam. Miks? Sest oldi liiga liberaalsed.

Saksamaal Essenis olid juba 2002. aastal linnasüdamest vaid kolme trammipeatuse kaugusel minu kui hea saksa keele oskusega inimese jaoks poodidel võõrkeelsed sildid, niiet ma vaid vaateakende kaudu aimata võisin, mida seal müüakse, võib-olla... Keskusesse sõites olin trammis oma kasutütrega nii kaugele kui silm ulatus ainuke mitte kaetud peaga naisterahvas ja meile saadeti imelikke pilke vaikiva sõnumiga "nii ei sobi". Ühel ootamatul õhtul tulid mu tollase sakslasasest elukaaslase juurde umbes kella kümneses metroovagunis neli tõmmut verd meest - vagun oli tühi ja ka hädapidur liiga kaugel -, müksasid teda provokatiivselt ja mõnitasid sõnadega "Hei, sina, sealihaõgija!". Kaaslasel ei jäänud muud üle, kui koos meestega mitte oma õiges peatuses väljuda, sest metroojaam oli inimtühi... Mida peab tundma inimene, kui teda koheldakse omaenda riigis sedasi?

2004.a Münchenis elades kogutakse meiegi maja elanikelt paanilises palves allkirju, et maja taga asuvast Saksa-Türgi kultuurikeskusest ei saaks islami mošeed (Saksa-Türgi oli formaalne silt, loomulikult ei käinud seal ühtegi sakslast ja saksa kultuuriruumiga sideme loomise asemel kasutati keskust juba tookord palvelana). Sama aasta suure neljapäeva hommikul, mis on teatavasti katoliiklikus ruumis üks tähtsamaid kirikuaasta pühasid, kuuleme oma magamistuppa, kuidas muezzin hüüab palvele. Kultuurikeskuse hoovi ja seintele on provokatiivselt paigaldatud hiigelvõimsad kõlarid. Müncheni politseilt ja linnavalitsuselt on saadud vastavad kooskõlastused. Sakslased sulgevad oma akende luuke...

Kuidas selline asi juhtuda sai? Sest Saksamaa on kannatanud mõneti ülekohtuselt II maailmasõja taaga all ja ei miskit muud, kui kunagi, palju aastaid tagasi oldi lihtsalt liiga liberaalsed.

2003. aastal Austria kaunis-kaitstud mägikülas elades, umbes 50 km Salzburgist lõunapool, saabuvad ühel ilusal suvepäeval külla õigeusklikud juudid, seavad end laagrisse sisse ja nõuavad iseenesestmõistetavalt, et tänasest päevast peale ei tohi nende kogukonnale ükski taluperenaine oma lehmalt piima lüpsta. Aga piima on neil vaja. Seda tehku ainult mees. Ja kui peremees nõus pole, siis lasku rabi isiklikult lehma juurde. Miks? Järjekordne II maailmasõja taak ja "väljavalitud maa" pühadusse tõstmine. Tõeline ajalookomplekside tohuvabohu.
Aga kuidas pidid tundma need põlised mägikülanaised, kes on au ja austusega oma lehmi aastasadu lüpsnud?

2009.a Londoni lähistel Slough´s elades elame Suur Britannia kõige emigrantiderohkemas linnas - teles jookseb lausa ekstra krimisari selle kohta, mis Slough´s toimub. Mitte sellepärast, et vaenu õhutada või kallutada, aga sellepärast, et seal tõesti juhtub. Juhtub sedagi, et meie üürimaja katuse kohal politseikopter tiirutab, sest juhtumisi otsitakse põgenemasaanud kurjategijat, muuhulgas ka meie pisikesest, kõrgete plankudega ümbritsetud aiast. Sellisest, nagu on enamik tüüpilisi inglise aedu. Britid olid sellest linnast üha jõudsamalt ära kolinud, sest nende jaoks ei jätknud enam "ruumi". Mida peab tundma ühe riigi kodanik, kellel ei ole enam omal maal oma ruumi?

2018. aasta oktoobris Kölnis ja Kölni lähistel külas käies kuulen arukatelt ja haritud sõpradelt, et järjest enam on tekkimas linnaosasid, kus sakslased enam elada ei soovi/ei saa, sest kultuursed ja sotsiaalsed arusaamad on lihtsalt leppimatult erinevad. Kohalikud on hakanud isegi väikelinnades uksi lukustama korraks majast väljudes, sest sissemurdmised ja aiavargused on oluliselt sagenenud. Pean silmas meie mõistes külasid, kus oli veel hiljuti normaalne, et aias töötades ei pea ust sneprisse keerama. Muuseas, samuti huvitav fakt: 2016.a Saksamaa kriminaalpolitsei statistika esmapilgul isegi ei näita sellist statistikat. Tundub, et rahvale ainult "tundub". Aga ups!, hiljem selgub, et just sel ajal, kui andmeid erinevatest liidumaadest Kriposse saadeti, olid Nordrhein-Westfaleni elektroonilised torud "mingil seletamatul põhjusel umbes ja andmeid ei saadudki statistikasse edastada"... Aga just selles liidumaas elab lõviosa neli aastat tagasi sissevoolanud migrantidest. Kölni katedraali ümbrus on alates skandaalsest uusaastaööst 2015/1016 paksult relvastatud politsenikke täis. Kuidas sellised asjad toimuda saavad? Sest 2015. aastal oldi liiga liberaalsed.

Läinud aasta septembris Strasbourg´i külastades pidin kõhedusega mööduma laetud automaatrelvadega politsenikest täiesti tavalisel tänaval, sest nende seljataha jäi juudi kultuurikeskus (ja ilmselt ka sünagoog). Sest kardetakse eri uskude relvastatud konflikte, enesetaputerroriste jne.

Välismaal elanuna ja Eestimaa senist turvalisust väga hinnates tahan ma täna küsida, kas kõik profiilipiltide muutjad on kordagi omal nahal kogenud eelnevalt kirjeldatut? Või kas on ikka piisavalt reisitud Euroopa suurriikides, eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal, aga ka Rootsis peale 2015. aastat?

Kõigile neile eestlastele, kel on välismaalastest elukaaslased (ka minul on olnud, ja rohkem kui ühel korral) - selleks, et teie elukaaslane oleks perre vastu võetud ja ka ühiskonnas tolereeritud, ei pea ilmtingimata 180 kraadi teises suunas jooksma. Veel vähem lihtsalt kaasa jooksma sellepärast, et teised jooksevad. Üle võlli on alati üle võlli.

Võib-olla rahuneks nüüd natukeseks maha ja laseks asjadel lihtsalt settida - see ju meie esivanemate tarkus, mis on (küll praegusaja Eesti täbarast iibest hoolimata) meid vähemalt seni kenasti vee peal hoidnud.
Enne kui jooksed, tasub alati mõelda, kelle järel, milleks ja kas üldse.

Ursula Zimmermann

Allikas: https://www.estoniananonymous.tk/2019/03/tuhjade-sudamete-armastajatele.html