Kriitiliselt Krossi juhtumist: avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi lahutamine on väär

Kui inimene on pannud politseile valekaebust esitades toime kuriteo, vägagi tõenäoliselt eesmärgiga sütitada ühiskondlikku vaenu, häbimärgistada niigi ägeda meediakriitika objektiks olevat konservatiivset erakonda, paisutada veelgi teravamaks plahvatusohtlikke ühiskondlikke pingeid ja mõjutada seeläbi napid paar kuud hiljem toimuvaid parlamendivalimisi, siis on ühiskonnal õigustatud ootus, et ta saaks selle teo eest süüdi mõistetud ja karistatud, kirjutab Varro Vooglaid viitega Mary Krossi kaasusele.

Neljapäeval teavitati avalikkust Harju maakohtu kohtuniku Leili Raedla otsusest kiita heaks ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi ettepanek lõpetada oportuniteediga politseile valeütluste andmise tõttu Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus.
Ootuspäraselt tingis see ühiskonnas suure pahameelelaine, sest Krossi valekaebus tõmbas eelmise aasta lõpus käima meedia ja poliitiliste oponentide poolt suurejooneliselt EKRE vastu välja mängitud skandaali.
Juba samal päeval ilmus aga Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikkel, kus Mikk Salu õigustas prokuratuuri vastavat ettepanekut ja selle kohtu poolt heaks kiitmist, heites küll prokuratuurile ette oma seisukoha viletsat kommunikeerimist.
Sarnast sõnumit on viimastel päevadel väljendatud terves reas arvamusartiklites, intervjuudes ja saadetes, ent vastupidine seisukoht ei ole teadaolevalt kajastunud üheski suuremas väljaandes avaldatud käsitluses (kui mõne ministri seisukohti kajastavad uudiseid mitte arvestada), olgugi, et niimoodi arvavaid inimesi on palju.

Salu artikli ekslikud eeldused
Kogu Mikk Salu käsitlus rajaneb eeldusel, nagu oleks probleem mitte selles, et kõnealuse kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamine oli vale, vaid selles, et inimesed, kes nii arvavad, ei saa lihtsalt asjadest õigesti aru.
Paraku ei ole Salu argumendid veenvad. Kohe oma artikli alguses kutsub ta teadvustama, et Krossi ei mõistetud õigeks, sest oportuniteet ei ole õigeksmõistmine.
See on küll tõsi, aga tunduvalt olulisem on fakt, et Krossi ei mõistetud ka süüdi ja samuti ei määratud talle karistust – riigituludesse tuleb tal tasuda 3000 eurot mitte karistusena, vaid hüvitusena menetluskulude eest.

Ühiskonna õiglustunnet riivab õiguskaitseorganitele valekaebuse esitamisest rohkemgi just alatu ja kurikaval motiiv, millest kantuna valekaebus tõenäoliselt esitati.

Kui inimene on pannud täiesti teadlikult ja tahtlikult politseile valekaebust esitades toime kuriteo, vägagi tõenäoliselt eesmärgiga sütitada ühiskondlikku vaenu, häbimärgistada niigi ägeda meediakriitika objektiks olevat konservatiivset erakonda, paisutada veelgi teravamaks plahvatusohtlikke ühiskondlikke pingeid ja mõjutada seeläbi napid paar kuud hiljem toimuvaid parlamendivalimisi, siis on ühiskonnal õigustatud ootus, et ta saaks selle teo eest süüdi mõistetud ja karistatud.
Ühiskonna õiglustunnet riivab õiguskaitseorganitele valekaebuse esitamisest rohkemgi just alatu ja kurikaval motiiv, millest kantuna valekaebus tõenäoliselt esitati.

Prokuratuuri huvipuudus Krossi motiivide vastu
Siinkohal väärib tähelepanu ka peaprokuröri kohusetäitja Lavly Perlingi poolt Vilja Kiislerile antud intervjuus öeldu, et prokuratuuril polnud põhjust arvata, et Krossi tegu võis olla poliitiliselt motiveeritud. “Kuna meil ei ole toimikutes selliseid motiive näha, et oleks keegi otsustanud ühiskonda lõhestada, teha poliitilisi avaldusi, siis sellest ilmselt tulenes ka see prokuröri loogika, miks lahendada see selliselt,” selgitas esiprokurör.
Aga muidugi ei ole toimikutes midagi Krossi motiivide kohta näha, sest prokuratuur ju ei uurinudki neid motiive. Uurijad ja prokurörid ei ole teinud midagi, et tema teo tagamaades selgusele jõuda ja selle alusel menetluse lõpule viimise põhjendatust hinnata. Prokuratuur polegi tahtnud Krossi motiividest midagi teada.

Paljudele inimestele ei mahu hinge, et nii alatult käitunud inimene saab kohtust välja kõndida ilma, et teda oleks kuriteos süüdi mõistetud ja ilma, et teda võiks kurjategijaks pidada.

Igal juhul ei ole põhjendamatu eeldada, et Krossi tegevus oli kantud ühiskonna lõhestamise ja seeläbi poliitiliste protsesside manipuleerimise motiivist. Milline muu motiiv tuleks selliste asjaolude korral üldse loogiliselt võttes kõne alla?
Seega on igati põhjendatud avalik ootus, et välismaalane, kes otsustab Eesti ühiskonnas niisuguste madalate võtetega poliitilisse võitlusse sekkuda, saab õigluse taastamiseks vähemalt oma kuriteos süüdi mõistetud.
Nii pole erilist tähtsust ka Salu argumendil, et süüdimõistmise korral ei oleks Kross pruukinud saada suuremat karistust kui praegu talle osaks langenud kohustus tasuda riigituludesse 3000 eurot.
Küsimus on ennekõike põhimõttes, mitte rahas. Paljudele inimestele ei mahu hinge, et nii alatult käitunud inimene saab kohtust välja kõndida ilma, et teda oleks kuriteos süüdi mõistetud ja ilma, et teda võiks kurjategijaks pidada (vt siit ja siit). Kusjuures ta pole pidanud isegi avalikult vabandust paluma ega ka end süüdi tunnistama.
Neile, kes toonitavad, nagu oleks Kross saanud 3000 euro riigituludesse maksmise kohustusena niigi kopsaka karistuse, olgu aga meelde tuletatud mitte ainult juba mainitud tõsiasi, et selle summa näol ei ole tegu karistusega, vaid ka see, et Krossi näol on tegu mõisaprouaga, kelle luksuslikus elamises maksab ilmselt nii mõnigi tualettpott või vann ka rohkem kui kõnealune summa.
Seega oleks ainsaks tõeliseks karistuseks olnud just nimelt see, kui Kross oleks oma kuriteo eest süüdi mõistetud ja kui ta oleks seega pidanud edaspidi kandma kurjategija pitserit. Just see oleks rahuldanud ühiskonna õiglustunnet.

Avalikku menetlushuvi ei või taandada rahale
Salu poolt prokuratuuri käitumise õigustuseks esitatud argumentide tuum põhineb aga väitel, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli õigustatud mitte avaliku huvi puudumise, vaid avaliku menetlushuvi puudumisega.
Ta selgitab, et Krossi menetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu olevat põhjendatud, sest mõttetu on kulutada kohtumenetlusele 20 000 eurot, kui olemasoleva kohtupraktika pinnalt on Krossilt lootust karistusena kätte saada vaid 3000–5000 eurot. „Ei tasu lihtsalt ära,“ järeldab ta.
Paraku on avaliku menetlushuvi taandamine rahaliseks kalkulatsiooniks absoluutselt vale. See on lausa kummaline, sest niisuguse käsitluse kohaselt peaks avalikust menetlushuvist lähtuvalt jõudma ka absurdse järelduseni, et vabadusekaotuslikke karistusi ei tasu prokuratuuril üldse taotleda – vanglakaristus ei too ju riigile mingilgi määral raha tagasi, vaid on üksnes täiendav suure kulu allikas.

Menetlusressursside kokkuhoiu taotlus ei tohiks kunagi kvalifitseeruda avalikkuse õiglustunde rahuldamisest hoidumise õigustusena.

On tõsi, et avalikku menetlushuvi ei ole õige taandada vaid avalikule huvile – just nagu ei ole õige samastada avalikku huvi avalikkuse uudishimuga, nagu seda tegi hiljuti saates „Ringvaade“ vandeadvokaat Carri Ginter.
Ent just samuti on tõsi, et avalikul huvil, mis seondub mitte avalikkuse uudishimu, vaid ühiskonna õiglustundega, peaks olema avaliku menetlushuvi hindamisel oluline, kui mitte keskne koht. See tõdemus vaatab selgelt vastu ka peaprokuröri juhendist selle kohta, millistest kriteeriumidest lähtudes hinnata avaliku menetlushuvi olemasolu või selle puudumist.
Nagu juhendist näha, ei käi jutt sugugi vaid menetlusressursi kulu prognoosimisest, vaid ennekõike sellest, et ühiskonna õiglustunde seisukohast tõsisemate kuritegude puhul (sh muuseas ka õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul) peaks alati nägema avalikku menetlushuvi.
Lõppude lõpuks on karistusõiguse ja kogu õiguskaitsesüsteemi peamine mõte mitte menetluslike ressursside säästmine, vaid õigluse kaitsmine ja hoolitsemine selle eest, et rünnakutele ühiskonna õiglustunde vastu saaks ründaja süüdimõistmise ja karistamise näol osaks kohane reaktsioon.
Teisisõnu ei tohiks menetlusressursside kokkuhoiu taotlus kunagi kvalifitseeruda avalikkuse õiglustunde rahuldamisest hoidumise õigustusena.

Menetlusressursi säästmine avalikkuse õiglustunde arvelt
Eelnevat silmas pidades ei saa nõustuda vanemprokurör Kristel Tomingu selgitustega, et kriminaalõigus ei lähtu eesmärgist kurjategijat karistada, vaid peamiselt eesmärgist vältida sama isiku poolt tulevikus kuritegude toimepanemist.
Esiteks on kriminaalõigusel eripreventatiivse funktsiooni kõrval ka üldpreventatiivne funktsioon – st mitte ainult funktsioon vältida tulevikus kuritegude toimepanemist sama isiku poolt, vaid ka funktsioon vältida sarnaste kuritegude (st nö vihakuritegude fabritseerimise ja nende kohta valekaebuste esitamise) toimepanemist kõigi teiste isikute poolt.
Lisaks sellele on karistusõigusel ka punitiivne ehk repressiivne funktsioon, mis seisneb just nimelt ühiskonna õiglustunde rahuldamises, mh selleks, et omakohut ära hoida.

Oportuniteediga menetluse lõpetamise puhul seisneb suurim oht just nimelt tõsiasjas, et see toob kriminaalmenetlusse menetlejate võimaluse langetada meelevaldseid otsuseid.

Kuivõrd Krossi kuritegu manipuleeris avaliku arvamusega, määris teadlikult Eesti mainet – luues Eestist moonutatud kuvandit kui väikesest vihasest natsiriigist – ja riivas rängalt ühiskonna õiglustunnet, siis on ühiskonnal ka õigustatud ootus ehk avalik huvi tema suhtes menetluse lõpule viimise ning süü tuvastamise korral tema süüdimõistmise ja karistamise suhtes.
Seda tõsiasja arvestades ei ole oluline ka osutus, et Krossi kuriteol puudusid vahetud ohvrid, sest ennekõike sai kahjustatud ühiskonna õiglustunne.
Mis puutub oportuniteediga kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatusse, siis see pole õigusteoorias sugugi üheselt aktsepteeritud, sest oportuniteedipõhimõte käib vastu kriminaalmenetluse ühele kõige olulisemale printsiibile ehk legaliteedipõhimõttele, mille kohaselt, peab õigusriigis menetlema kõiki õiguskaitseorganitele teatavaks saanud kuritegusid, tehes seda alati ja kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel.
Oportuniteediga menetluse lõpetamise puhul seisneb suurim oht just nimelt tõsiasjas, et see toob kriminaalmenetlusse menetlejate võimaluse langetada meelevaldseid otsuseid. Aga isegi kui nõustuda oportuniteedipõhimõtte kohaldamisega teatud juhtudel, on vale teha seda eirates ühiskonna ootust, et õiglus saaks jalule seatud ja kuritegude toimepanemise kaudu ühiskonna õiglustunnet rünnanud isikud karistatud.
Ühiskonnal võib puududa oluline huvi kriminaalmenetluse lõpule viimiseks, kui – kasutades ühes prokuratuuri käitumist õigustanud artiklis toodud näidet – jutt käib kaasusest, mille keskmes on naabrimehelt kartulite varastamine.
Aga kui jutt käib kuriteost, mis on suunatud ühiskondliku vaenu õhutamisele ja selle kaudu poliitiliste protsesside manipuleerimisele, siis on olukord sootuks teine. Igal juhul on ühiskonna õiglustunde rahuldamine palju olulisem kui selleks vajalikule menetlusele kuluvate ressursside kokkuhoidmine.

Kas EKRE-lasele oleks halastatud?
Viimaks tuleb peatuda veel ühel punktil, mis aitab mõista paljude inimeste pahameelt. Nimelt jääb mulje, et prokuratuuri taotlus ja kohtu otsus säästa Krossi kriminaalkorras süüdimõistmisest ei ole kooskõlas õigussüsteemi aluspõhimõttega, et kõiki inimesi tuleks kohelda seaduse ees võrdselt.
Täpsemalt öeldes on õhus põhjendatud kahtlus, et Krossile tehti selline vastutulek just seetõttu, et ta küll tegi politseile EKRE vastase skandaali üles keerutanud alatu valekaebuse, kuid talitas sedasi kantuna eesmärgist toetada valimiste eelsel ajal nö valgeid, st „avatud ühiskonna“, „mitmekesisuse“, „euroopalike väärtuste“, „progressi“ ja „sallivuse“ eest seisvaid jõude. See ei pruugi nii olla, aga selline kahtlus jääb.

Poliitiliselt tundlikes asjades ei ilmne õiguskaitseorganite käekirjas usaldust tekitavat järjepidevust.

Raske on uskuda, et prokuratuuri ja kohtu teguviis olnuks sarnane vastupidises olukorras, kus näiteks mõni EKRE parlamendiliikme abikaasa teinuks valimiste eelsel ajal suure skandaali käima tõmmanud ja poliitilise võitluse teenistusse rakendatud valekaebuse, justkui tunginuks mustanahalised immigrandid talle ja tema koerakesele mitmekesi kallale.
Sellise kahtluse taustaks on tõdemus, et poliitiliselt tundlikes asjades ei ilmne õiguskaitseorganite käekirjas usaldust tekitavat järjepidevust.
Näiteks eelmise aasta novembri lõpus, kui Indrek Tarand ilmselgelt takistas EKRE poolt ÜRO rändeleppe vastu korraldatud meeleavalduse läbiviimist ja rikkus nii käitudes karistusseadustikus sätestatud keeldu takistada seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku läbiviimist, asus politsei täiesti absurdsele seisukohale, et Tarand pigem osales meeleavaldusel kui takistas selle läbiviimist ja seega ei ole tema suhtes kriminaalmenetluse algatamine põhjendatud.

Õiguskaitseorganid peaksid vältima samme, mis õõnestavad ühiskonna usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu.

Nende meeste suhtes, kes Tarandi provokatsioonile reageerides talle paar vopsu jagasid, pidas aga prokuratuur igati kohaseks reageerida kriminaalmenetluse algatamisega – seal nähti piisavalt avalikku menetlushuvi.
Kui SAPTK taotles Tarandi suhtes kriminaalmenetluse algatamist seonduvalt vara omastamisega, soosisid õiguskaitseorganid taas liberaalist endist eurosaadikut, leides erinevaid ettekäändeid tema suhtes menetluse algatamisest hoidumiseks.

Usaldus õigussüsteemi vastu sai ränga hoobi
Kokkuvõtlikult öeldes peaksid politsei, prokuratuur ja kohus vältima samme, mis õõnestavad ühiskonna usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu. Käesoleval juhul tähendanuks see, et Krossi vastu algatatud menetlus tulnuks viia lõpuni, ilma talle oportuniteediga menetluse lõpetamise läbi kingitust tegemata, sest vastupidine lahendus saadab ühiskonnale väga vale sõnumi.
Kui õiguskaitseorganite otsustest jääb õhku kahtlus, et karistusvõimu rakendatakse erinevatel poliitilistel tiibadel seisvate inimeste suhtes lähtudes sootuks erinevatest standarditest, siis on paratamatu, et usaldus õigussüsteemi vastu kahaneb.
Selleks, et saada parem ülevaade prokuratuuri käekirja järjepidevusest, oleks aga hea teada, mitu kriminaalmenetlust on viimase kümne aasta jooksul õiguskaitseorganitele teadlikult valeütluste andmise tõttu algatatud ja mitu neist on oportuniteediga lõpetatud.

Artikkel on algselt avaldatud ERRi portaalis. Vt samal teemal ka Igor Gräzini artiklit ajalehes Postimees.

Allikas: https://objektiiv.ee/kriitiliselt-krossi-juhtumist-avaliku-huvi-ja-avaliku-menetlushuvi-lahutamine-on-vaar/