Isa kui perekonna kaitsja

"Ta on siin meiega". Daniel F. Gerhartz

Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui seesmiselt häälestatud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. Isalik kohustus olla oma perekonna kaitsjaks avaldub mitmesugusel olulisel moel, olles terve perekonnaelu möödapääsmatuks eelduseks, kirjutab James Stenson.

Mida teeb mees, et kaitsta oma abikaasat ja lapsi? Vastust otsides küsigem esmalt, milles seisneb mehe mehelikkus kui normaalse meessoost täiskasvanu oluline iseloomuomadus.
Mehed on naistest erinevad. Neil on teistsugune vaimne ja füüsiline struktuur ning nad mõtlevad teistmoodi. Meestele on omased instinktid, hoiakud ja füüsilised võimed, mis võimaldavad neil kindlameelselt ja ennastohverdavalt pühenduda kõrgete ideaalide ning neile kõige olulisemate inimeste teenimisele, alustades oma perekonnast.

Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.

Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused, mis on kujunenud alates poisieast – jõuline kehaehitus, tahtejõud, vastupidavus, võitluslik vaim, agressiivsus, kindlameelsus, ettevõtlikkus, abstraktne mõtlemisviis, matemaatilised võimed, kirg strateegiliselt planeerida ja füüsilisi olusid muuta, soov raskusi ületada, tugev õiglustunne ja põhimõttekindlus –, on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.
Tundub, et loodus on varustanud mehed füüsiliste ja vaimsete võimetega, mis on vajalikud selleks, et kaitsta oma lähedasi. See instinkt asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.

Ürgse kaitseinstinkti vallandumine
Olin ükskord tunnistajaks selle kaitseinstinkti väga dramaatilisele vallandumisele.
Mõned aastad tagasi, soojal pühapäevasel pärastlõunal, jalutasin ma sõbraga ühes peenes Bostoni linnaosas. Jäime seisma foori taha ning ootasime koos teiste inimestega võimalust üle tee minna. Autod vuhisesid mööda, nagu Bostoni närvilises liikluses ikka.

Instinkt kaitsta oma lähedasi asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.

Teisel pool teed kõndis aeglaselt vanem naine koos kahe tüdrukuga. Üks laps oli vist kuuene, teine seitsmene, tundus, et tegemist oli lapselastega. Naine oli pime. Ühes käes oli tal punast ja valget värvi kepp. Teises käes hoidis ta rihma otsas oma juhtkoera, saksa lambakoera. Üks tüdrukutest paitas ja patsutas seda parasjagu suurt ja sõbralikku looma.
Ja järsku – kaos. Kõrvaltänavat mööda tormas nende poole suur, ilmselt hulkuv koer, kes haukus, lõrises ja urises, otsides ilmselgelt tüli. Nagu välk sööstis ta pimeda naise saksa lambakoerale kallale, kes omakorda lõrises ja tõmbus võitlusasendisse. Ja juba olidki koerad kihvupidi koos. Kisklemisega kaasnev lärm oli jahmatav.
Kuid asi läks veel hullemaks. Pime naine vehkis kepiga, lootes kallaletungijat eemale peletada. Paigale tardunud hirmust värisevad tüdrukud karjusid hüsteeriliselt. Kogu tänav kajas laste hirmunud kriiskamisest, mis segunes koerte vihaste võitlushäältega.
Miski selles ootamatus, kohutavas helis mõjus otsekui elektrilöök. Sõbraga üle tee appi tormates märkasime, et mehi jooksis kokku igast suunast.
Meie juures peatus pidurite kriginal takso, mille juht ja reisija hüppasid välja. Pidurit panid vist kõik mööduvad autod. Mehed hüppasid välja, jättes uksed pärani, et kiiremini appi jõuda. Ümberringi avanesid prauhti majauksed ja mehed valgusid tänavale. Üks professori moodi vanem mees oli ilmselt lehte lugenud. Sealt ta siis lähenes, prillid ühes ja ajaleht teises käes. Prillid pistis ta taskusse, lehest keeras aga midagi kurika sarnast, et sellega koeri lahutama asuda.
Mõne sekundiga oli koos enam kui tosin meest, mõned silma järgi hinnates üliõpilased. Ühed tirisid eemale nutvad lapsed ja pimeda vanadaami, teised tagusid koeri oma pintsakute ja rulli keeratud ajalehtedega – mis iganes käepärast oli – püüdes neid lahutada ning tülinorijat minema kihutada. (Vapper tegu, sest kui koerad kaklevad, on vahele segada ohtlik.) Üsna pea andis hulkuv koer alla ja jooksis minema. Nagu üks mees keskendusime me seejärel laste lohutamisele ning kinnitasime neile, et kõik on korras. Kortermaja ukselt viipas naine – ma pakun, et professori abikaasa – kes viis vanaema ja lapselapsed koos koeraga enda juurde, korraks kosuma. Rahvas läks tagasi autodesse ja sõit jätkus. Jalakäijad jalutasid oma teed.

Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma.

Mis selle päästeoperatsiooni käigus siis juhtus? Juhtus midagi primitiivset ja jõulist, vallandus tuhandete aastate tagune impulss. Kõik kuuldeulatuses täisealised mehed kuulsid häält, mis tungis sügavale nende sisemusse ning äratas nad otsustavaks ja kindlameelseks kaitsetegevuseks: “Elukad on laste kallal!…Päästke lapsed!…Ajage elukad minema!” Mehed jätsid kõik, mis parasjagu pooleli oli ning unustades omaenda ohutuse, sööstsid päästma lapsi.
Ja just seda ma tahtsingi selgitada. Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. See dramaatiline ja vägivaldne intsident on üks näide neist loendamatutest asjadest, mida mees oma pere heaks teeb. Ta on alati valmis rünnetele vastu astuma ja ründajad minema kihutama.
Selline isalik kaitse toimib mitmel erineval ja väga olulisel moel.

Mees kui oma abikaasa kaitsja
Esiteks kontsentreerib mees oma meheliku jõu alati sellele, et kaitsta oma abikaasat igaühe eest, kes teda ähvardab või ohustab. See on meeste (ja looduses teiste isaste loomade) loomulik instinkt kaitsta nende elu osaks olevaid naisi – abikaasat, ema, õde, tütreid – väliste rünnakute eest.
Näiteks kui üks mees seisab teiste inimeste seas oma abikaasa kõrval ning keegi teine mees hakkab tema abikaasaga agressiivselt, valju häälega ja vihaselt rääkima või koguni solvanguid pilduma, astub ta viivitamatult ja otsustavalt vahele. Adrenaliin tormab hetkega läbi tema veresoonte ja lihased tõmbuvad pingesse – tema esimeseks impulsiks on anda ründajale vastu vahtimist. Ükski väärikas mees ei seisaks selles olukorras tegevusetult ega lubaks kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda. Vastupidi, ta astuks koheselt oma abikaasa kaitseks välja.
Öeldakse, et rahu on seisund, mida me naudime siis, kui teised inimesed jätavad meid üksi. Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule! Jätke minu perekond rahule.”

Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule! Jätke minu perekond rahule!”

Kuid füüsilise kaitsmisega seondub ka mehe kui kaitsja teine oluline aspekt, mida paljud isad tänapäeval ei mõista. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat ähvardada, alandada ega endast välja viia – isegi mitte nende lastel. Isa erakordselt oluline ülesanne on kaitsta oma abikaasat laste jämeduse, kuuletumatuse ja tormakuse eest. Selline kaitse on enam vajalik, kui lapsed on väikesed (nooremad kui 7-aastased) ning hiljem, kui nad on jõudnud noorukiikka. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda, eriti veel omas kodus.

Mees kaitseb perekonda väliste ohtude eest
Mees kaitseb perekonda ka oma tööga. See ei tähenda mitte ainult töötamist perekonna aineliste vajaduste rahuldamise nimel, vaid ka kaitsmist vaesuse eest. Mees kannab hoolt, et abikaasal ja lastel oleks alati katus pea kohal, toit laual ja riided seljas. Isegi perekondades, kus tööl käivad nii isa kui ka ema, tunnevad lapsed loomupäraselt, et just isa on see, kes vastutab perekonna vajaduste rahuldamise eest ning on seega perekonna peamine kaitsja.
Veelgi enam, mees kaitseb oma lapsi milliste iganes neid ähvardavate ohtude eest: narkootikumid, kiusajad, kurjategijad, kõikvõimalikud agressorid, laste kogenematusest ja tormakusest potentsiaalselt tulenevad suured õnnetused (nagu näiteks sõiduteele jooksmine või tikkudega mängimine).
Näiteks kui isa märkab oma kodus elutoa aknast välja vaadates meessoost võõrast oma väikese tütrega juttu ajamas ja teda enesega kaasa meelitamas, lülitub ta ühe hetkega kaitserežiimile ja asub viivitamatult tegudele. Ta tormab majast välja, lähenedes jõuliste sammude võõrale, astub tollele jõuliselt vastu ning nõuab toimuva kohta selgitust. Lihased võitlusvalmis, seisab ta võimaliku ründaja ja oma tütre vahele, olles viimasele kilbiks.

Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda.

Veel üks näide: kui üks noormees tuleb teismelist tütart kohtingule viima, siis tuleb isa välja ning hindab seda noormeest eriliselt terava pilguga mõistmaks, kas võib teda usaldada või mitte. Ta tahab noormehega kohtuda või lausa nõuab kohtumist, et vaadata talle sügavalt silma ja jõuda selgusele tema usaldusväärsuses ja tema kavatsuste puhtuses. Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda. Nende vahel näib võtvat võimust arusaam, mida pole vaja lausudagi: “Ta on minu tütar. Hoolitse tema eest väga hästi, poiss, või muidu…”

Isalik kaitse laste iseloomu kujundamise läbi
Ent mis kõige olulisem – ja see on erakordselt oluline: isa kaitseb oma lapsi, kasvatades nende iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta. Armastava eeskujuga kehtestab isa oma laste elus enda autoriteedi, suunates laste arengut nii, et neist kasvaks vastutustundlikud, kompetentsed ja vooruslikud täiskasvanud, kes suudavad olla oma elu peremeheks.

Isa kaitseb oma lapsi, kasvatades neis tugevat iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta.

See on isa missioon ehk kutsumus, mis toob temas esile tema parima osa: kujundada ja juurutada oma lastes need võimed ja hoiakud, mida nad vajavad, et elus hakkama saada, ning aidata neil kasvada sedavõrd tugevaks, et nad suudaksid hilisemas elus olla iseendi ja oma lähedaste kaitsjaks. Niisiis on hea isa oma laste silmis läbi nende elu teenäitajaks ja õpetajaks. Tema kaitsvad ja tõelisele vabadusele juhatavad õpetussõnad selle kohta, mis on õige ja mis vale, elavad lastes veel kaua pärast seda, kui lapsed on kodunt lahkunud ning isegi pärast seda, kui isa on siit ilmast lahkunud. Hea isa ei lakka kunagi olemast isa, kuna suure mehena elab ta alati oma laste südames.
Kuidas siis kaitseb isa oma lapsi pikaajalises perspektiivis? Milliseid elukestvaid isikuomadusi peab tark ja vastutustundlik isa oma lastele õpetama ja neis juurutama?
Esiteks hoolitseb isa oma laste pädevuse eest. Ta kujundab lastes välja elukestva terve suhtumise töösse ühes tööharjumusega. Ilma isa suunava abita ei pruugi lastel kujuneda välja tervet arusaamist pingutuse ja tulemuste ning põhimõtete ja saavutuste vahelisest seosest. Kui isa selles läbi kukub, ei pruugi lapsed eales kasvada välja lapsepõlvele omasest suhtumisest – et elu on mäng – ning jäävadki püsivalt teismeliseks. Hiljem võib see hävitada neid ennast, nende perekonna ja ka professionaalse karjääri.
Teiseks õpetab isa austust õiglase autoriteedi vastu. Ta nõuab, et lapsed austaksid nii teda kui ka oma ema ning kuuletuksid neile. Suuremas osas kehtestab majapidamises valitseva moraalse kliima just ema, kujundades arusaamise sellest, mis on kodus õige ja mis vale, ent isa kannab hoolt, et sellest kinni peetaks. Aruka ja ettenägeliku inimesena teab isa, et kui lapsed ei austa oma vanemaid, siis saab neil elus olema raskusi õiglase autoriteedi austamisega ka mujal – nii koolis, töökohal, ühiskonnas laiemalt, Jumala ees kui ka oma südametunnistusega seonduvalt.
Kolmandaks kasvatab ja kujundab isa oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid. Teisisõnu näitab ta oma poegadele ja tütardele, kuidas end ka väljaspool kodu õiglaselt ja auväärselt ülal pidada. Oma laste silmis on ta aususe, õigluse ja isikliku väärikuse ekspert nii töökohal kui ka ühiskonna liikmena. Ta näitab oma lastele, kuidas emalt saadud arusaam moraalse elu alustest kandub hiljem üle elule väljaspool kodu: rääkida tõtt, pidada kokkulepetest kinni, seada oma kohustused alati esikohale, austada teiste inimeste väärikust jne. Oma isikliku eeskuju ja suunamisega näitab isa kodus, kuidas täiskasvanud inimesed austavad teineteise väärikust ja nõuavad austust iseenda ja oma lähedaste väärikuse vastu.

Isa kasvatab ja kujundab oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid.

Neljandaks ehitab isa oma lastes üles loomuliku enesekindluse. Tema kohalolek kodus füüsiliselt tugeva mehena loob lastele (eriti tütardele) eeldusi turvatundeks, mis omakorda sillutab teed enesekindluse kujunemisele. Isana parandab ta laste vigu ja julgustab neid eksimuste korral ikka ja jälle uuesti proovima, et vigadest õppida, pakkudes selleks vajadusel abi. Sel moel juhatab ta oma lapsi tervele ehk reaalsusega kooskõlas olevale arusaamisele selle kohta, millised on nende tugevused ja võimete piirid. Noorukites, kellele saab osaks selline kaitsev isalik armastus ning kes õpivad selle läbi juba koduseinte vahel ennast tundma, raskusi ületama ja probleeme lahendama, areneb välja elukestev terve enesekindlus.
Viiendaks kasvab isa suunamisel lastes täiskasvanutele omane arukuse voorus, mis võimaldab langetada mõistlikke otsuseid. Teisisõnu õpetab isa lapsi kasutama oma mõistust vastutustundlikele täiskasvanutele kohaselt: arutleda loogiliselt, mõelda mitu sammu ette ja näha tegude võimalikke tagajärgi, hinnata olukordi adekvaatselt, mõista inimeste tugevusi ja nõrkusi, nende iseloomu ja väärtusi, eristada tõde valest, tunda ära kui keegi vassib, valetab, petab või manipuleerib jne.
Kuuendaks annab isa oma eluga lastele kütkestava nägemuse vastutustundlikust mehelikkusest. Ta on otsekui eeskuju oma poegade kasvamises ja meheks saamises. Ja oma tütardele annab ta isikliku eluga (enamasti ise seda teadvustamata) juhise nende iseloomuomaduste kohta, mida nad peaksid silmas pidama, hinnates omaealisi mehi, eriti, mis puutub abikaasavalikusse. Seega kujundavad isad lugematutel nähtamatutel viisidel oma poegade mehelikku iseloomu ning kaudselt suunavad ka seda, milliste meestega nende tütred kunagi abielluvad. Ilmselt selgitab see ka asjaolu, et head isad saavad sageli oma miniatega väga hästi läbi.

Artikkel on varem Objektiivis avaldatud osana artikliteseeriast koondpealkirjaga “Toetades vanemaid”.

Allikas: https://objektiiv.ee/toetades-vanemaid-isa-kui-perekonna-kaitsja-2/