Huvitavat pühapäevaks: Sakslased eestlastest 1944

SS-diviisi "Wiking" diviisikomandör Herbert Gille: "Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud."
_________
Mida raskemaks läks sakslaste olukord idarindel, seda enam hakkas saksa väejuhatus tundma huvi okupeeritud maade rahvaste vastu. Uhked fraasid "saksa vere aust" olid kaotanud oma mõtte, kuna rinne vajas pidevalt uut täiendust ja nüüd kõlbas selleks iga rahvus, kusjuures ainsaks tingimuseks oli vaid mehe soov - võidelda kommunismi vastu.
Võõrrahvaste, eriti aga väike- rahvaste tundmine on olnud suur- rahvaste juures alati nõrk. Nii oli see ka sakslastega, mistõttu sõja jätkudes saabus olukord, kus saksa okupatsiooni võimukandjad, aga ka rindeohvitserid ja sõdurid pidid minema koolipinki, et õppida tundma okupeeritud rahvaste päritolu, ajalugu, kultuuri, majandust, iseloomu ja veel palju muud, mis oli vajalik üksteise mõistmiseks ja sõbralikuks läbisaamiseks.

1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teadmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt. Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda. Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.

Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:

"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist. Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest. Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."

Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorirežiim eesti rahvale. Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.

Hinnangud eestlaste iseloomuomadustest

1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.

2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.

3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.

4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.

5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:

#
Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.
#
Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
#
Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu.
#
Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugi juba kadunud ja maalt lahkunud.
#
Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:
#
Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
#
Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
* * *
Sõda alustades ei soovinud sakslased teha mingisugust tegemist N. Liidu poolt anastatud rahvastega, neile midagi lubada, ega neilt mingit abi vastu võtta. Anastatud rahvaste saatus ei pidanud millegagi erinema venelaste omast. Rasked kaotused viisid aga sakslased teistsugusele järeldusele. Kuid paraku polnud need järeldused enam rakendatavad, kuna oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suuremaks lüüasaamiseks, kui idarinde kokkuvarisemine 1944. aasta suvel.

Allikas: Kool.ee