Malle Pärn „müüjatüdruku skandaalist”: jälle paisutati ühest mullikesest tohutu veeklaasitorm

Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.

Kolumnist Malle Pärn vaatleb värsket „skandaali“, mis on osake üldisest poliitilisest absurditeatrist.
“…ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister” – mis selles lauses nii jubedat on, et valitsus peaks lagunema?

Kuhu me oleme jõudnud? Täielikku absurdi, kus enam ei ole oluline see, mida keegi ministrina teeb või mõtleb, või mida valitsus rahva ja riigi heaks teeb, või missugused on koalitsioonilepingu plaanid. Riik meil enam ei toimi, ametnikkond teeb mida tahab, sulgeb oma suva järgi ettevõtteid, ise seadusi rikkudes? Ja mitte ükski kõrgem instants ei astu vahele? Kadriorg on rahul? Keegi ei vabanda?
Näib, et kõige tähtsamad tegelased on meil mingid solvujad ja kiibitsejad, kes isegi ei oska enam eesti keelt, ja võimendavad iga kerge mullikese tohutuks veeklaasitormiks.
Helme edasine analüüs või hoiatus selle kohta, mis Soomes toimuma hakkab, on ju JÄRELDUS punaste tegevusest igal pool maailmas läbi ajaloo? Sellest neiu peaminister solvuda ei tohiks, sest see on ju ka tema tegelik eesmärk? Või on tõde nii valus kuulata? Tõde ei kuulu ju liberaalsete väärtuste hulka?

Jah, oleks võinud selle ütlemata jätta, Helme võiks Rataselt õppida väänlemist ja keerutamist, aga ta on teistsugune mees. Siis ta ju poleks Helme?
Kõik hindavad väga kõrgelt lillede kuningannat ROOSI, aga roosil on ju okkad? Keegi ei mõista roosi tema okaste pärast hukka! Kui roosil poleks okkaid, siis ta ei oleks ju roos?
Ausad ja arukad inimesed hindavad ka inimesi peamiselt nende heade omaduste alusel, mitte nende väikeste “eksimuste” alusel. Väikesi “eksimusi” saab inimese puhul ka korrigeerida, nende võimendajad näitavad ainult oma isiklikku kadedust ja jõuetut viha endast targema vastu. John Osborne, ameerika kirjanik, on maailma kultuuri rikastanud sõnaga “pisihingelisus”. Meil on see tänapäeval nii levinud sündroom.
Aina hõikavad “ajakirjanikud” ja poliitkarjeristid: Helme sõimas, Helme ründas! Õppige eesti keel selgeks, enne kui tulete midagi ütlema või arvama!

Helme pole kunagi kedagi sõimanud ega rünnanud! TEDA on küll sõimatud ja rünnatud. Helme on avaldanud oma mõtteid, on analüüsinud, on kritiseerinud, on kasutanud erinevaid metafoore ja analoogiaid. On ohtude eest hoiatanud. Ja kõik hoiatused on tõeks osutunud.
Sõbrad, KRIITIKA on pigem austusavaldus, kriitika ei ole mingil juhul sõimamine ega ründamine. Lolli ei ole ju mõtet kritiseerida? Kui inimene kedagi kritiseerib, see tähendab, peab teda piisavalt arukaks, et seda kriitikat mõista? Tark võtab kriitikat kuulda.
Kui te kriitikast solvute ja kriitikut sildistama hakkate, siis näitate sellega, et see kriitika oli õige… Kui see pole õige, siis on ju võimalik sellele vastata, ära tõestada, et kriitika oli ülekohtune või vale?
No mõtleme siis jälle valesti kasutatavate sõnade tegeliku tähenduse üle, ehkki need mõtlejad on ju ikka konservatiivid, sest liberaalid ju ei mõtle. Olgu see siin pealegi jälle vaid selgituseks “omadele”, et me ennast silmakirjalike valetajate vastu kaitsta oskaksime, ja aru saaksime, mis päriselt maailmas toimub.

Sõimama, sõimata: kedagi valimatute sõnadega halvustama, selliselt oma pahameelt v. viha
avaldama, nimetama, hüüdma (millekski, kellekski). Muide, “müüjatüdruk” ei ole ju sõimusõna! Kõlab isegi hellitavalt? Igal juhul täiesti viisakas sõna? Ja isegi mitte vale?
Ründama – kellelegi (v. millelegi) kallale tungima, peale tungima (jõuga v. massiga).
Kriitika, mõistlik hetkeanalüüs, arutlev hinnang mingile poliitilisele olukorrale ei ole ründamine ega sõimamine.
Sõimamine on see, kui kedagi nimetatakse natsiks, fašistiks, putini käsilaseks, patoloogiliseks valetajaks, kitseaednikuks, kremli kasulikuks idioodiks, kaabuks, voodisoojendajaks, napakaks, ja nii edasi.

Pealekleebitud silt, mis inimesele tegelikult ei sobi, on sõimamine. Hüüatus “astu tagasi!” on rünnak.
Ja nüüd tahetakse jälle, et Ratas ise saadaks Helme valitsusest minema. Miks ta peaks enesetapu sooritama? Sest kui pole Helmet, siis pole ka peaminister Ratast. Siis on peaminister Kaja Kallas. Ja olemegi nagu Soome.
Aga kes teab. Äkki oleme just selle ära teeninud? Mispoolest me Soomest paremad oleme?
Kurb küll, kui ühe väikese mullikese pärast Eesti tulevik õhku lastakse.“

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/malle-parn-muujatudruku-skandaalist-jalle-paisutati-uhest-mullikesest-tohutu-veeklaasitorm/