Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt
siit ja
siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).
Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.
Niisiis, postitasin kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehele viite järgmisele artiklile ja lisasin toodud küsimuse:
“Stockholmi piiskopkond ei luba enam vaimulikuks homolaulatusest keeldujaid”, Meie Kirik, 10.06.2011
“Kuidas sellesse suhtuda? Loosungi “Erinevus rikastab” all tõrjutakse homoseksuaalselt käituvate inimeste poolt isegi kirikust nendega mittenõustujad kõrvale. Kas see ongi see “rikastav erinevus”, mille ootuses me elame? Kust veel tuleks homoseksuaalset käitumist mitte heaks kiitvad inimesed välja tõrjuda? Lasteaedadest? Koolidest? Ülikoolidest? Riigiametitest? Kohaliku omavalitsuse ametitest?”
Järgnes selline mõttevahetus:
Kari Käsper (kampaania “Erinevus rikastab” juht):
No kui vaimuliku ülesanne on inimesi laulatada ja vaimulik seda teha ei taha (mis iganes ettekäändel), siis mida muud üle jääb. Kas näiteks erinevast rassist paaride laulatamisest keeldumine võiks siis samuti olla aktsepteeritav?”
Demokraatlikud väärtused ei peaks muutuma tulenevalt religioonist, pigem vastupidi: religioon peab adapteeruma selle demokraatliku ühiskonna väärtustega.
Varro Vooglaid:
Ja kuidas jääb siis (perekonna- või ühiskonnaõpetuse) õpetajaga, kes ei nõustu õpilastele selgitama, et homoseksuaalne käitumine on igati terve ja moraalne inimseksuaalsuse väljendus või selgitab hoopis vastupidist: et see on ebaterve, ebatervislik ja ebamoraalne – kas sellise õpetaja koolis töötamine on aktsepteeritav?
Kari Käsper:
Õpetaja roll peaks olema siiski mitte anda hinnanguid vaid anda õpilastele teada, et seksuaaleid sättumusi on erinevaid nagu ka sooidentiteete (näiteks et on olemas ka biseksuaalseid, transseksuaalseid jms inimesi). Erinevaid terviseriske erineva seksuaalkäitumise osas peaks kindlasti õpetama, aga need ei ole kuidagi ju erinevad tulenevalt seksuaalsest sättumusest.
Ebamoraalne on aga hoopis see kui õpetaja levitab koolis sallimatust ja viha õpilaste hulgas, sest tema õpilaste hulgas tõenäoliselt on mõni mitte-heteroseksuaalne õpilane. Õpetaja oluline roll on luua koolis kõigi õpilaste jaoks meeldiv õppekeskkond. Oma vildaka moraalitunde ja komplekside pealesurumine viisil, mis lammutab seda head õppekeskkonda, on kindlasti taunitav ja selline inimene ei tohiks koolis töötada.
Varro Vooglaid:
Ma väga tänan selle avameelse vastuse eest, mille pinnalt peaks olema kõigil võimalik mõista, kuhu poole meie ühiskonda “rikastava erinevuse” ja “sallivuse” loosungi all tüüritakse. Räägitakse rikastavast erinevusest, ent tegelikult surutakse maha kõigi nende hääl, kes homoideoloogia seisukohti heaks ei kiida.
Eesmärk on niisiis selge: kõigil, kes ei nõustu pidama homoseksuaalet käitumist igati terveks, tervislikuks ja moraalseks inimseksuaalsuse väljenduseks ja kes selle ka välja ütlevad, ei ole haridussektorisse ja tõenäoliselt üleüldse avalikku teenistusse asja.
Veelgi enam, homoseksuaalse käitumise nimetamine ebaterveks ja ebamoraalseks — ükskõik kui viisakalt, argumenteeritult ja rahumeelselt seda ka ei tehta — tembeldatakse automaatselt “sallimatuse ja viha levitamiseks” (nagu hr Käsper üleval seda elegantselt teeb) ning sellele nõutakse hoopis karistusõiguslike sanktsioonide rakendamist (vt üht näidet
siit).
Tegelikult on see Euroopas toimuva pinnalt ju ammu teada, ent meie mail on seda õnnestunud võrdlemisi edukalt varjata. Näiteid võiks siin tuua lõputult, ent piirdugem viitega 2004. aastale, mil tuntud ja tunnustatud Itaalia katoliiklasest poliitik Rocco Butiglione (Itaalia valitsuse liige) pidi pühkima suu puhtaks ametipostist Euroopa Komisjoni liikmena, sest homoaktivistlikud jm vasakpoolsed huvigrupid korraldasid tema vastu tema vaadete tõttu homoseksuaalse käitumise osas (mis on tavalised Katoliku Kiriku õpetusele põhinevad vaated) väga ägeda ja jõuliselt survestava laimukampaania.
Butiglione enda kommentaar sellisele asjade käigule võtab kaunis ammendavalt kokku, kuhu sallivusejutlustajad meie ühiskonda tegelikult tüürivad:
“See on uus pehme totalitarism, mis muurab vasakult poolt peale ning soovib end maksma panna riikliku religioonina. See on ateistlik, nihilistlik religioon — ent see on religioon, mis on kõigile kohustuslik.”
Hr Käsperi enda sõnad üksnes kinnitavad eesmärki liikuda sellise rousseau’liku
religion civile‘i poole:
“Demokraatlikud väärtused ei peaks muutuma tulenevalt religioonist, pigem vastupidi: religioon peab adapteeruma selle demokraatliku ühiskonna väärtustega.”
Nagu Rousseau ise selgitas — kõik on vabad; kellele see religioon ei meeldi, võib riigist lahkuda, ent kord juba riiki jäädes peab sellele kuuletuma absoluutselt.
* * *
Ühe asja tahaks veel ära klaarida: nimelt oleks hea, kui Teie ja kogu erinevusrikastablaste seltskond hoiduks selle vale levitamisest, et homoseksuaalne käitumine ei ole rohkem tervist kahjustav kui heteroseksuaalne käitumine. Ma saan aru, et mõistusevastast ideoloogiat on ilma plejaadi valede käikulaskmiseta raske ühiskonnale pähe määrida, aga kui asi jõuab (noorte) inimeste elu ja tervis ohtuseadmiseni, siis see on juba päris kurjast. Tõsiasi, et meeste vahelise seksuaalse läbikäimisega kaasnevad paljud tõsised terviseriskid, kordades kõrgemast pärakuvähki haigestumise tõenäousest kuni kordades kõrgema riskini nakatuda suguhaigustesse, ei ole ju midagi uut ja üllatavat; hemoroididst, anaalsetest verejooksudest, pärasoole väljalangemisest jms rääkimata.
Tegelikult oleks muidugi igati tänuväärne, kui hoiduksite ka kõigi muude valede levitamisest, alates väitest, et homoseksuaalne orientatsioon on determineeritud, mõjutamatu ja muutumatu isikuomadus. Ka sel valel võivad olla heausklike (noorte) inimeste jaoks väga traagilised tagajärjed.
Kari Käsper:
Tänapäeva teaduslike teadmiste juures on kindel, et seksuaalne orientatsioon ei ole vaba valik, vaid tõenäoliselt segu erinevatest, sh geneetilistest faktoritest. Traagilised tagajärjed on pigem sellel, kui heausklikele (noortele) inimestele öeldakse, et nende seksuaalse orientatsiooni tõttu on nad kuidagi ebamoraalsed või ebasoovitavad ühiskonna jaoks.
Filosoofia mõttes nõustun pigem Ronald Dworkini essee
“Three Questions for America” lõpuosas toodud arutluskäiguga.
Varro Vooglaid:
Enamasti ei saa inimene valida, millised ihad teda painavad. Küll aga saab valida, kas anduda neile ihadele või mitte. Siin ei ole millegi üle vaielda. Nagu oma artikliski selgitasin, ei ole ihade omamine mingilgi moel ebamoraalne, küll aga võib seda olla neile järeleandmine.
Kari Käsper:
“Is Homophobia Associated with Homosexual Arousal?” [Tõlkes: "Kas homofoobia on seotud homoseksuaalse erutumisega?"]
http://www.landman-psychology.com/Homophobia%20Associated%20with%20Homosexual%20Arousal.pdf
Varro Vooglaid:
Vabandage väljenduse pärast, aga Teie teguviis on tõsiselt madal ja eemaletõukav. Sellisel viisil tegutsedes ei maksa küll imestada, kui inimesed Teid ja teie kaasmõtlejaid põlastama hakkavad.
Jevgeni Krishtafovitsh [noorteühingu
Avatud Vabariik juht]:
Aga kuidas on siis lood ajaloo- või ühiskonnaõpetuse õpetajatega nt. vene koolides, kes ütlevad õpilastele, et Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult ja okupatsiooni ei olnud? Neil on ka oma arvamus ja veenduvused, nagu ka homofoobidel. Ma tean päris mitu vene kooli õpetajat, kes vihkavad eestlasi nagu hr Vooglaid homosid.
Toomas Nigola:
… või nagu homod heteroid, kes julgevad olla nendega eriarvamusel.
Varro Vooglaid:
Jevgeni, Sinult kui intelligentselt inimeselt ootaks enamat kui labaste demagoogavõtete rakendamist. Kõigepealt paned ühte patta faktiväited ja moraalsed tõekspidamised (tegelikult mõistad ju neil vahet teha küll) ja seejärel häbimärgistad täiesti meelevaldselt vihkajate ja haiglasliku hirmu all kannatajatena kõik need, kes ei nõustu koos Sinuga homoseksuaalset käitumist moraaleks pidama (olenemata sellest, kui lugupidavas vormis nad oma mittenõustumist väljendavad).
Minus ei ole homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes mingit vihkamist. Ma lihtsalt ei nõustu sellega, et teatud väike, kuid lärmakas huvigrupp väärastab oma ebamoraalsele käitumisele ühiskondliku tunnustuse saamiseks inimeste loomulikku moraalset tunnetust ja ühiskondlikke institutsioone. Seega räägib Sinu poolt minu süüdistamine vihkamises rohkem Sinu kui minu kohta.
Lõpetuseks: mind paneb jätkuvalt imestama, et homoaktivistid nõuavad pidevalt, et nendega peetaks ühiskondlikku diskussiooni, aga samas kohtlevad neid, kes midagigi öelda läbevad, nagu mingit kõntsa. Ma ei kujuta ette, et ma eestlasena nõuaks ühiskondlikku diskussiooni vene rahvuse esindajatega (kellest paljude suhtes on mul väga suur respekt), aga samal ajal viitaks neile selle diskussiooni käigus pidevalt kui tibladele, estofoobidele ja kapi-kommunistidele. Mõtle selle üle.
Allikas:
http://vooglaid.wordpress.com/
