MATTI ILVES: KIRI TNS EMOR`ILE

Tere!

Mul on teile üks küsimus. Miks te toote erakondade populaarsusreitingutes vaid parlamendierakondade - ehk ainult 4. kartellipartei populaarsuse protsendid; kuhu aga jäävad Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja  Erakond Eestimaa Rohelised või mõni teine mitte Riigikogus esindatud partei?
Ilmselt usute, et eestlased on suutelised valima vaid liberaalse (siia kuulub nüüd ka IRL, kes on reetnud konservatiivsed põhimõtted) ja vasakpoolse maailmavaate vahel ja jätate küsitlustes kõrvale konsevatiivse- ja rohelise maailmavate. Veel hullem on aga see, kui te küsitluses annategi inimestele ette vaid need neli erakonda kelle vahel siis valida, liiguvad kuuldused, et see nii ongi.
Mina igatahes sooviksin näha siiski põhjalikumaid küsitlusi. Nii võib poliitikaga mitte eriti kursis olevatel inimestel tekkida arvamus, et Eestis ongi praegu ainult neli parteid ja nende vahel tulebki hääletada valimistel, sest muidu läheb "hääl raisku". On ju meie poliitikud kõige kõrgemal tasemel väitnud, et suurde poliitikasse tuleb kaasata rohkem erakondi ja luua neile sinna pürgimiseks paremad tingimused.
Ootan sellele kirjale ka vastust.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

VASTUS:

Tere!

Täname küsimuse eest ja anname teada, et TNS Emori kodulehel, mis on Erakondade toetusseire andmete avaldamiskohaks meie jaoks, on toodud ka teiste suuremate Eesti erakondade toetus (detsembrikuu andmed lisanduvad järgmise nädala jooksul).

Siit lehelt leiate need andmed http://www.emor.ee/erakondade-toetus/

Manuses on ka ekraanitõmmis, et leida ka teiste erakondade andmed sellelt lehelt. Soovime Teile head tutvumist!

Ilusat nädalavahetust soovides

Margo Veskimägi

Ega Emor´ile polnud eriti mõtet kirjutada, aga siiski sain teada, kuhu nende kodulehel on riigikoguvälised erakonnad peidetud. Klõpsake vastuskirjas toodud lingil ja seal on suurelt toodud kõik kartellierakonnad ning nende toetusprotsendid. 
SDE all on väike akan kuhu on kirjutatud "Ei oska ölda", klõpsake seal tillukesel teravikuga allapoole suunatud kolmnurgal ja oh üllatust - ongi teised erakonnad leitud.
Minu oletust, et küsitluste käigus antakse inimestele ette vaid valik Riigikogu erakondadest ei lükatud ka ümber ja nüüd võib kindlalt ütelda, et see nii ongi. Uuringutes läheb seepärast hääl kirja teistele erakondadele vaid siis, kui inimene kindlalt teab, et soovib pooldada konkreetset riigikoguvälist erakonda. Seetõttu on nende erakondade toetusprotsent veel ka teadlikult alandatud.
Ajakirjandus avaldab reipalt vaid muidugi Riigikogu erakondade toetuse. 
_______________
Kirjavahetus Margo Veskimägi´ga jätkus veel üllataval kombel:

Tere!

Sain blogist "Koguja Kroonikad" kirja Veiko Rämml`ilt, kes ka oli avadanud selle blogi sissekande - Teie kirja:

Tere!
Vabandan, et minu kiirest vastusest jäi Teil ebaõige mulje, nii et täpsustan saadetud vastust - vastates küsimusele erakondade eelistuse kohta on vastajal ette antud pikem nimekiri, mis sisaldab eelmistel valimistel osalenud erakondade nimesid. Juhul kui on toimunud liitumisi, nimemuutusi, siis on erakonnad toodud oma uue nimega. Detsembrikuises küsitluses oli eraldi toodud välja 8 erakonda ja lisaks oli võimalik vastata ka, et eelistan muud erakonda või ei oska öelda. Kui on täpsustavaid küsimusi, siis olen valmis vastama.
Lugupidamisega
Margo Veskimägi, TNS Emor

Küsiksin nüüd siis lisaks, et kuidas te neid küsitlusi läbi viite, arvatavasti telefoni teel. Minu blogis http://rahvuslane.blogspot.com/ on ka üks selline kommentaar:

Olen ka ise "õnnelik", kes sattus korra nende küsitluses osalema. Küsimused olid vaid nelja riigikogus esindatud partei kohta. Seega väidan, et nn muude erakondade kohta toodud andmed ei vasta tegelikkusele.

Tervitades,
Matti Ilves

Tere!

Küsimuset sõnastusest ja üldisem selgitus on meie kodulehel toodud siin http://www.emor.ee/erakondade-reitingu-mootmisest-3/

Meie veebilehel http://www.emor.ee/erakondade-toetus/ toodud andmed on saadud näost-näkku intervjueerides (CAPI) vastajate kodudes.

Eestis on ka mitmeid muid uuringufirmasid, nii et juhul kui see kommentaar on õige, siis on kõige tõenäolisem, et tegemist ei olnud TNS Emori uuringuga. Kordan veel kord, et erakondade eelistuse mõõtmisel on peamine järjepidevus ja võrreldavus ja selle üheks osaks on, et vastaja saab eelistust avaldada kõigi poliitmaastikul/valimistel osalevate erakondade hulgast (sinna kuuluvad ka hetkel Riigikogus mitteolevad, kuid valimistel osalenud erakonnad).

Juhul, kui jäi õhku veel mõni küsimus, siis olen valmis rõõmuga vastama ning palve on, et Te tektite täpsustused ka oma blogipostitustes, et seal olev info oleks õige.

Lugupidamisega

Margo Veskimägi

Tänan vastuse eest. Toon need kirjad ka selles blogi sissekandes õige pea, see peaks teid rahuldama.

Head Jõuluaega soovides,
Matti Ilves

Lisan veel, et kui EMOR´i küsitlused toimuvad näost-näkku intervjueerides, siis ikka kõik sõltub küsitluse läbiviijatest. Nad teavad ju hästi, et ajakirjandus avaldab vaid Riigikogu erakondade reitingud ja milleks siis üleliigset vaeva näha?
M.I.

Read more...

Õiguskantsler vajab õigusabi?

        

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar

Targem oleks muidugi suu pidada ja alandlikult edasi elada, sest õiguskantsler on vaevaks võtnud kümneleheküljelisele pöördumisele kuue reaga vastata. Ta teatas, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”.
Palusime nimelt õiguskantslerilt seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus kaastöö "Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal" avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV Põhiseaduse sätetele ja vaimule. Nimetatud kaastöö käsitles demograafilise kriisi kujunemist üheksakümnendatel aastatel.

Muidugi võiks õiguskantsleri õigusvälja ees ja sees sulepea Toompea järsakust vana prügimäe kohal alla visata, aga seda ei saa teha, sest:
- õiguskantsleri vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole tema asi;
- mõiste 'pädevus' mitmetähenduslikkuse tõttu ei saa vastusest aru, kas õiguskantsler pidas silmas oskuspädevust (ei oska vastata) või võimupädevust/õiguspädevust (kohalikud seadused pluss Euroopa Liidu omad on puudulikud) või mõlemat;
- Toompea Haridusseminari liikmetel pole isiklikku ambitsioone, vaid Eesti arengueeldusi ja –tõkkeid selgitades tegutseme avalikes huvides. Meie poolt rakendatav sokraatiline meetod küsimuste ja ettepanekute esitamise näol on kakskümmend viis aastasada vana.

Õiguskantsleri poole pöörduvad sajad inimesed ja asutused oma rohkete hädade ja muredega.
Pole ju ime, et selles isiklike, riiklike, eraõiguslike, lasteasutuste jt probleemide virr-varris hakkab õiguskantsler ise õigusabi vajama. Proovimegi nüüd talle seda anda.
Hakatuseks kordame veel kord õiguskantsleri vastuskirjas öeldut - “pöördumisest ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”.

Ega me palunudki õiguskantslerit lahendada rahvastikukriisi või nuhelda vitsaga Postimeest.
Palusime üksnes õiguskantsleri seisukohta Postimehe keeldumise suhtes. Aga kui õiguskantsler midagi lahendama tahtis hakata ja kohe ka sellest loobus, siis otsigem üles seadussätted, mis pidanuks kõrget ametiisikut motiveerima keeldumise asemel pöördumisse süvenema.

1. Põhiseaduse preambulis on riigi põhikohustustest kirjas: “... peab tagama eesti rahva, keel ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui rahvuse säilimine on rahvaarvu dramaatilise vähenemise tõttu kujunenud megaprobleemiks, siis sellekohase info blokeerimine võiks ju õiguskantsleri tähelepanu köita. Ja keskenduda sellele oma ettekannetes Riigikogule, näiteks teemal "Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale". Miks p e a b õiguskantsleri suhtes ei kehti, jääb arusaamatuks. Ehk on ta juba enda sisimas nõustunud Jaan Kaplinskiga, et Eesti kultuur ja rahvas ei jää püsima. Aga oma ametikohustustes ehk palgatöös?! Kas probleem on preambuli väheses õigusjõus? Kes siis veel kui õiguskantsler teab, et Riigikohus tunnistab preambuli normatiivset iseloomu.

2. Põhiseaduse paragrahv 45: “Igalühel on õigus levitada ideid (...) Seda õigust võib seadus piirata (...) Tsensuuri ei ole.” Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne
kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Nende kahe kuhja vahel valiku tegemisel – kellel on õigus avaldada ja kellel on õigus seda õigust piirata, valis õiguskantsler kolmanda tee – läks mugavamat kuhja otsima.

3. Põhiseaduse paragrahv 54: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Rahvastiku kriitiline vähenemine tõendab, et riigivõim pole olnud suuteline seda vähenemist pidurdama.
Kas Eesti iseseisvusele on praegu suuremat ohtu kui rahva tervis, negatiivne loomulik iive ja väljaränne?! Nendele asjaoludele tähelepanu juhtimisega on Toompea Haridusseminar täitnud Eesti kodaniku kohust, mida õiguskantsler pole kahjuks märganud.

4. Õiguskantsleri seaduse esimeses pragrahvis sätestatakse ühemõtteliselt: “Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ja teiste seaduste alusel.” Kas menetlusest loobumisel jättis õiguskantsler oma kohustuse täitmata? Kindlasti jättis ta ombudsmanina ütlemata, kuhu nüüd tuleks pöörduda, kuidas jätkata. Sedasama kohustas ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus.

5. Mõni aasta tagasi, 12. veebruaril 2008 andis Indrek Teder Riigikogu ees ametivande: “Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale (...)” See rahvas on nüüd veelgi sügavamas rahvastikukriisis kui neli aasta tagasi. Seda kinnitavad äsja avaldatud Rahva ja eluruumide loenduse lõplikud tulemused – võrreldes eelmise 11-aasta taguse loendusega on rahvaarv kahanenud enam kui 75 tuhande inimese ehk 5,5 % võrra. Taasiseseisvumise järgselt on rahvas kokku kuivanud kuuendiku võrra! Kui õiguskantsler ei toeta oma volitustes rahvastikukaotuse põhjuste selgitamise vajadust ei märka ja ei tuleta meelde, et selles osas on analüütiline töö riigis tegemata või poolik, aga igal juhul ebaefektiivne, kas pole see mitte ametivande rikkumine!?

6. Aga Põhiseaduse mõte, kas see töötab rahva säilimise heaks? Loomulikult töötab, sest mis mõte oleks EV Põhiseadusel, kui see ainult naabreid toetab!

Riigikohtu esimees Märt Rask ei arvanud oma Riigikogu Teataja artiklis, et põhiseaduse mõtet oleks lihtne defineerida. Me ei hakkagi seda mõtet kaugelt otsima, vaid kasutame Põhiseadusliku Assamblee liikme ja Toompea Haridusseminari asutajaliikme Ülo Vooglaiu ülemlauset: Ühiskond on elamiskõlbulik sel määral, mil määral põhiseaduslik kord kehtib ühtemoodi nii mõtetes ja sõnades kui ka tegudes. Loodame, et õiguskantsler oma viiekümneliikmelise kaaskonnaga leiab selle ülemlause üles.

Võidakse väita ja küllap seda paljud teevadki – miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast! Aga kas pole just taoline üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just Põhiseaduse jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavades.

Miks jättis õiguskantsler ülaltoodud seadussätted meile vastates kasutamata?
Võimalikest põhjustest võib esile tuua kolm: õiguskantsleril puudub õigusteadlase tagapõhi, kirjavastuse koostaja pole akadeemilise juriidilise haridusega ja kirjavastusele alla kirjutanud isiku teadusliku uurimise valdkond on mullateadus ja põllumajandus. Või õiguskantsler Indrek Tederi enda sõnul Sirbi toimetajale: “Juriste koolitatakse palju, konkurents on tihe, aga ega neid tippe liiga palju ole.”

Aidakem siis õiguskantslerit. Töötage oma probleem juriidiliselt läbi sel määral, et õiguskantslerile töö lihtsamaks teha. Mida kompetentsemad on sõnastused, seda asjatundlikumad tulevad ka õiguskantsleri vastused. Aga ärge üle ühe küsimuse esitage, sest ühele küsimusele mingilgi viisil (näiteks - võetud teadmiseks) vastates on õiguskantsleri ja kõigi asutuste arvates ka teie kirjale seadusekohaselt vastatud.

Allikas: http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=38217

Read more...

Konverentsi „Ühistegevus Eesti maaühiskonnas“ deklaratsioon

postitas mauri hoia-ja-laena osak. 0:09 20. detsember, 2012

kaspar kirjutab: "30. novembril 2012 toimus Eesti Maaülikoolis konverents „Ühistegevus Eesti maaühiskonnas“, mille korraldajateks olid Akadeemiline Ühistegevuse Selts, Eesti Maaülikool, Tartu Hoiu-laenuühistu ja Saaremaa Hoiu-laenuühistu. Nimetatud konverentsi põhjal on koostatud deklaratsioon, mis sisaldab olulisemaid punkte ning põhimõtteid ühistegevuse rolli kohta Eesti ühiskonnas.

Deklaratsiooni eesmärk on meelde tuletada, tutvustada ning levitada ühistegelikke põhimõtteid ning väärtusi, mis aitab kindlustada Eesti Vabariigi ning Eesti rahva tulevikku. Deklaratsioon on tutvumiseks saadetud konverentsi külastajatele, riigijuhtidele ja erakondadele ning on huviliste jaoks leitav ka Tartu Hoiu-laenuühistu koduleheküljelt teise konverentsi materjalide alt. 

Allikas: http://minut.ee/

Read more...

HENN PÕLLUAAS: Harta põhimõtted puudutavad meid kõiki

Petitsioonis „Harta 12“ esile toodud seisukohad rahvaalgatuse seadustamisest, erakondade rahastamisest, valimissüsteemi muutmisest jne, on pälvinud erakordselt laia tähelepanu ning toetust üha kasvava kodanike allkirjade kogunemise teel. Tahes tahtmata puudutab see teema kõiki meid.

Tean palju inimesi, kes sellega ühinenud on. Mina ise ei ole Harta 12-le küll veel oma allkirja andnud, kuid olen selle põhimõtetega igati nõus. Koostajad oleks võinud veelgi kaugemale minna ja esitada ka presidendi otsevalimise rahva poolt, kuid ega siis ühte petitsiooni kõiki häid mõtteid korraga ära ei mahuta.

Tõtt-öelda on mind alla kirjutamast hoidnud vaid meenutus, kuidas alles mõni aeg tagasi kinnitas näiteks Marju Lauristin, et nõudmine korraldada Eestis referendum eurole ülemineku küsimuses on provokatsioon ja populism. Sama seisukohta rahva arvamuse küsimuse kohta on jaganud ka nii mõnigi teine esmaallakirjutanu. Kui rahva arvamuse küsimine oli provokatsioon eile, kuidas saab siis uskuda, et täna on needsamad inimesed oma avaldustes siirad ja ei kasuta ühiskonnas tekkinud kriisi ära vaid poliitilise populaarsuse võitmiseks?

Tartus, Tallinnas ja Viljandis ausa poliitika toetuseks kokku tulnud rahvahulgad ja meedias ilmunud lugematud artiklid näitavad, et inimesed on muutusteks valmis ja ei lepi enam oma huvide ja arvamuse eiramisega. On aga ilmselt naiivne loota, et need, kes soovitavad rahval fooliummütsi kanda ja seemneid süüa, rahva arvamuse küsimist pornoks peavad ja hämarat raha kilekottides erakonnale veavad, vabatahtlikult kuube vahetavad ja rahva või uute erakondadega võimu jagada soovivad. Lihtsam ja mugavam on kõrvad lukus hoida ning rahvast küüniliselt rumaluses ja iseennast suures tarkuses veenda. Hoolimatus, arrogantsus ja ignorantsus on riigi tänase olukorrani viinud. Just selle tõttu tulid tuhanded inimesed meeleavaldustele ja kümned tuhanded on petitsioonile allkirja andnud.

Ühiskond nõuab ausust, avatust ja endaga arvestamist. Seetõttu on tekitanud imestust, miks president Ilves jättis enda poolt kokku kutsutud vabakondade ja parteide ümarlauale (ja ka peale seda toimunud kärajatele) kutsumata näiteks liikmeskonna suuruse poolest Eesti neljanda partei Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, kelle programmist Harta seisukohad justkui võetud oleks, Eestimaa Rohelised ja suur hulk muid ühiskondlikku kaalu omavaid vabakondi. Otsus piirata ja valida demokraatia kitsaskohtadele tähelepanu pöörava arutelul osalejate ringi tekitab, nagu peaministri mokaotsast vabandaminegi, paratamatult mulje, et tegemist on sammuga, mille eesmärk on pigem auru väljalaskmine kui tõsine mure Eesti demokraatia pärast. Loodetavasti see nii ei ole ja rahva algatust ei suunatud facebooki mitte sumbuma. See ilmselgelt enam ei õnnestuks.

Kahjuks tuleb tõdeda, et Toompeal rahva arvamust ei küsita ja kõrvetavad probleemid meie rahvuse ja demokraatia tulevikust on tagaplaanil. Endiselt peetakse olulisemaks põlistada oma võimu, garanteerida miljardite eurodega meist rikkamate riikide heaolu ja nende võlgade kustutamist, kui tagada 45 000 nälgiva eesti lapse toimetulekut või kooli, apteegi, päästeteenistuse ja muude elutähtsate teenuste ja töökohtade olemasolu ja kättesaadavust. Rahandusministeeriumi kavade kohaselt ei suunata vahendeid regionaalselt tasakaalustatud ja võimalusi loova elu-ja tegevuskeskonna toetamisse ka mitte EL uue rahastamisperioodi 2014-2020 ajal. Prioriteedid on seatud hoopis mujale.

Põhiseaduse sättele, kõrgeim võim riigis on rahvas, tuleb anda reaalne sisu. Heaks näiteks on Šveitsi ühiskond oma rahvahääletuste traditsiooniga. Aeg on avada ka Toompea uksed positiivsetele muutustele, uutele jõududele ja ideedele, ning asuda neid realiseerima. On raske uskuda, et sellega saaks hakkama needsamad inimesed, kes tänase olukorra on tekitanud. Kuid ma olen optimistlik eestlaste tärkava aktiivsuse suhtes.Tuleb uskuda, et positiivsed muutused on võimalikud ja vastavalt sellele tuleb ka tegutseda. Muidu ei muutugi midagi.

Aus poliitika, rahvaalgatuse sisseviimine, valimisseaduse muutmine ja teised Hartas toodud põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud väga palju erinevaid ja erineva maailmavaatega inimesi, tuleb ellu viia. Võim ja vastutus peavad käima käsikäes.

Avaldatud Saue Sõnas 07.12.2012

 

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 11.12.12

Saada sõbrale
Selle aasta eelviimases Vaba Mõtte Klubis keskendutatakse kahele teemale. Kõigepealt lahatakse küsimust "Mida teha Rerformierkonnaga kui enam midagi teha ei ole". Teiseks arutatakse kellele on kasulikud Eesti kaitseväes toimuvad muudatused.
Stuudios on brigaadikindral Urmas Roosimägi, Kolonelleitnant Leo Kunnas, suursaadik Mart Helme, Ajakirjanike esimees Peeter Ernits ja jurist Anti Poolamets.
Saade on vaadatav kahes osas SIIT ja SIIT .

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

Toomas Kümmel: "Euroopa päästmine!" (FaceBook-ist)

D. Cohn-Bendit, G. Verhofstadt. Euroopa manifest. Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest. – Eesti Maailmavaate Sihtasutus, 2012

D. Cohn-Bendit – saksa-prantsuse poliitik, õppis Pariisis sotsioloogiat, 1968.aasta
massirahutuste juht, kandis hüüdnime „Punane Dany“ („Dany le Rouge“). 2002.aastast Euroopa parlamendi (EP) Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooni kaasesimees ning Spinelli föderalistide grupi kaasesimees
G. Verhofstadt – belgia poliitik, endine peaminister (1999-2008), Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni esimees ning EP intergrupi Spinelli föderalistide grupp asutaja

Midagi nii jubedat lugesin viimati ülikoolis sundkorras NLKP ajaloo ja materialistliku dialektika ainete tõttu. Kohe meenus ka kurikuulus „Kommunistliku partei manifest“, sest sõnastuselt ja tonaalsuselt nimetatud kirjatükk sellest suurt ei erine.
Ainult üks tsitaat (lk. 7): „Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale. Olukord Euroopas on selge – Euroopa arengusuuna määrab praegu liikmesriikide egoism, mitte Euroopa ühishuvi või Euroopa kodanike ja rahvaste ühishuvi. Seni, kuni prevaleerivad egoism ja rahvuslikud huvid, on Euroopat võimatu päästa.

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liitu kuuluvad Euroopa Liberaaldemokraatide kaudu Eestist Reformierakond ja Keskerakond."

T. Kümmeli toodud artiklit föderaalsest revolutsioonist lugege SIIT.

________________
Nüüd on täiesti selge, kuhu Euroopa Liit Eesti valitsuse ja parlamendi kartellipoliitikute heakskiidul liigub. Reeturitest võimureid ei huvita see, et neil pole riigi hävitamiseks rahva mandaati, ega ka see, et selline tegevus läheb otsesesse vastuollu veel kehtiva põhiseadusega.
Föderaliseerunud Euroopa teenib vaid globalistide-miljardäride huve. Globaliseerumine aitab veelgi suurendada nende ülikasumeid ja seepärast ohverdatakse kerge südamega riigid ja rahvad.
Euroopa Liidu tegelikust olemusest kirjutasin juba ammu SIIN.
M.I. 

Read more...

TõNU KALVET: Kas poliitilises talveunes eestlane avas ühe silma?

Saada sõbrale
„Häid mehi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed.“ See vanaaja mõttetark Aristotelese tähelepanek kehtib täiel määral tänapäeva Eesti ühiskonnagi puhul.
Lõviosa eestlastest loobus poliitikaga tegelemisest 1990. aastate keskpaiku, sest arvas, et „riik on juba taastatud“ ja „las riigijuhtimisega tegelevad nüüd selle ala asjatundjad“. Paljud keskendusid oma majandusseisu parandamisele, rabades tihtilugu lausa mitmel töökohal. Usuti tõsimeeli, et kui igaüks - ka poliitik! - teeb oma tööd kohuse- ja asjatundlikult, siis läheb elu tasapisi, kuid vääramatult paremaks.
See usk osutus aga eluvõõraks. Selgus hoopis, et riiki juhtima kutsutud ja seatud on - lõviosal juhtudest - asjatundmatud ja teevad oma tegevuse(tuse)ga riigile ja selle nimirahvusele hoopis kahju. Või siis on küll asjatundlikud, kuid see-eest ebakõlbelised, ning seetõttu eelmistest veelgi suuremad kahjurid.
Suitsukatte, udujuttude varjus andsid „asjatundjad“ ränga hoobi omamaisele tööstusele, põllumajandusele. Eestile valiti maailma kalleim tervishoiusüsteem, mõjukam osa ajakirjandusest müüdi maha väliskapitalile (kes siinset inforuumi sellest ajast peale omatahtsi mõjutab ja suunab). Must valetati valgeks, võeti Eestile arvukalt totraid kohustusi „me välismaiste sõprade“ ees...
Tavaeestlane küll märkas seda (iga aastaga üha paremini), kuid keeldus kuni viimase hetkeni selle vastu midagi ette võtmast. Kes pages tegelikkuse eest töhe, kes pereringi, kes hobidesse... Kuni viimaks selgus, et Eestis polegi enam kuhugi põgeneda. Seejärel põgeneti välismaale. Põgeneti. Vastu ei hakatud. Neid, kes hakkas, tembeldati veidrikeks, äärmuslasteks ja kibestunuteks.
Jaanalinnupoliitika aga eestlasi ei päästnud. „Kutsutute ja seatute“ korraldusel või vähemalt heakskiidul suleti postkontoreid ja päästekompaniisid, koondati või vallandati hulgaliselt töötajaid. Seda kõike pideva hinnatõusu tingimustes.
Liigutama hakati end alles siis, kui nälg majas, kütte- ja muud arved aga üha raskeminitasutavad. Siis, kui ülikalli tervishoiusüsteemi tõttu end enam ravida ei saanud. Ja ka siis leidus veel küllaga neid, kes isegi poolpalja ning -näljasena andsid valimistel järjekindlalt oma hääle poliitkartellile - mõnele riigikoguparteidest. S.t. samale seltskonnale, kelle tegevu(setu)s riigi ränka kriisi oli viinud.
Õpetajate ja seejärel arstide streik olid esimesed märgid selle kohta, et poliitikakaugegi eestlane on ärkamas. Kampaania „Aitab valedest poliitikas“ käigus oma meelsust, rahulolematust avalikult ilmutada julgejate märkimisväärne arv kinnitas seda veelgi.
Näiteks tänavu 17. novembril Tallinnas korraldatud üritus - marss Toompealt Tammsaare parki ja kõnekoosolek ses pargis - tekitas tunde, nagu oleksime tagasi 1988. aasta 1. pooles. Oli tunda, et inimesed on hirmust (peaaegu) vabad ja kohaletulnud mõttekaaslaste suure hulga nägemine lisas kõhklejailegi eneseusku ja tegutsemisjulgust. Veenduti: näe, ma polegi oma mõtetega üksi!
Kui hirmust- ja mugavusestvabanenute arv ületab kriitilise piiri, siis on eestlastel väga hea võimalus riik seniselt, hukukursilt kõrvale pöörata. Tuleb vaid vältida „laulva revolutsiooni“ ajal ja järel tehtud vigu. Ning pidada meeles, et kriisitõugatud, rahulolematuid rahvusi on Euroopas(ki) hulgaliselt. Nendega koostöös on sihte saavutada märksa kergem.
„Laulev revolutsioon“ oli küll teatavasti Nõukogude Liidu eriteenistuse salaoperatsioon, kuid eestlaste toonane suur tegutsemistahe ja hiilgav algatusvõime olid sellegipoolest ehtsad. Vägagi ehtsad. Kui need äratada ka nüüd, siis pole vastastel enam pikka pidu.
Poliitikakauge (tava)eestlase üks silm tundub olevat juba lahti. Millal avaneb teine?...
Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe „Rahvuslik Teataja“ - peatoimetaja. Käesolev kirjutis pärineb „Rahvusliku Teataja“ 13. numbrist (oktoober-november 2012). 

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

Keegi julges välja öelda

Sisekaitseakadeemia finantskolledži aastakonverentsil rääkis selle õppejõud Paul Tammert, et euroala rahandusministrite otsusel on eestlased sattunud orjusse, kus meilt “on võetud kõik õigused ja peale pandud vaid kohustused”.
Tammert viitas oma ettekandes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 125, mis ütleb, et liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste või muude võimuorganite ja avaliku sektori asutuste kohustusi, ning lubab anda vastastikku finantstagatisi üksnes konkreetseteks ühisprojektideks.
Sellele vaatamata asutasid euroala rahandusministrid 9. mail 2010 Luksemburgis eraõigusliku EFSFi (Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi). “Kas riigipööre?”  Tammert lisas, et võitjate üle kohut ei mõisteta, ning kuna “kodanikud ei astunud oma õiguste kaitseks välja ega vastustanud seda piisavalt, siis vormistati EFSF ümber ESMiks.”
Ka Eesti rahvas pole andnud mingit mandaati ESM-i vormistamiseks. Euroopa Liidu referendiumil küsiti sisuliselt, kas tahate paremat elu, millele naiivne eestlane vastas jah. Nüüd on tollaste kriitikute hoiatused tõeks saanud ehk oleme paisatud suurimasse vaesusesse peale sõda. Tollases lepingus polnud sõnakestki ESM-ist ega miljarditest, mis sinna anda tuleb.
ESM muudab rahva mitte ainult maksuorjaks vaid teeb kogu riigi veelgi sõltuvamaks finantsmagnaatide otsustest ehk mitmes mõttes on kogu majandus mõne üksiku sionismi juurtega pankuri käes, sest kui riik peaks nende otsustega vastuollu minema on neil võimalus ja lepinguline õigus halvata riigi võimalus liigutada rahvusvahelisel turul oma raha.
ESM ehk Euroopa stabiilsusmehhanism alustas tegevust tänavu oktoobris.
Paul Tammert ütles: “Tänu euroala rahandusministrite vandenõule oleme sattunud hullemasse orjusse kui iidse Egiptuse elanikud,” kinnitas Tammert, viidates sellele, et vanaegiptlastel oli vähemalt õigus neile pealepandud maksukohustuse eest templisse pakku joosta, ESM puhul aga pole meil sedagi võimalust. ESM võib oma raskuste korral Eestilt seitsme päeva jooksul sisse nõuda lisakapitali, maksimaalselt 1,5 miljardi euro ulatuses.
Samal konverentsil esinenud õiguskantsleri vanemnõunik Kaarel Eller märkis omalt poolt kommentaariks, et küsimus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 125 võimalikust vastuolust ESMi leppega on just hiljaaegu leidnud lõpliku lahenduse. Läinud nädalal tegi Euroopa Liidu kohus eelotsuse asjas C-370/12, mis käis ühe Iirimaad puudutava vaidluse kohta, ning muu hulgas küsiti seal ka ESMi lepingu kooskõla kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MATTI ILVES: JUUDID PEAKSID RÕÕMUSTAMA EUROOPA ISLAMISEERUMISE ÜLE

Veebilehes "Jewish Word" ütleb mõjukas läänekalda rabi Baruch Efrati, et juudid peaksid rõõmustama Euroopa islamiseerumise üle. Eurooplased kaotavad identiteedi ja maksavad nii kallist hinda nende aastasadade eest, millal nad meid rõhusid.

Rabi märgib veel, et islam on suhteliselt aus religioon ja kristlus on ebajumalateenistus, millel on kalduvus hävitada normaalne elu ja Lääs on laskunud juba ohjaldamatusse liiderlikusse. Eurooplased on valanud nii palju juutide verd, et seda pole võimalik heastada.
Samas aga lisas ta, juudid peavad palvetama, et islamiseerumine Euroopas ei tuleks kahjuks Iisraeli rahvale.
Kogu artiklit saate lugeda SIIN.

Teadlased on kindlal arvamusel, et kui Euroopa Liit jätkab samasugust immigratsioonipoliitikat ja eurooplaste sündivus ei suurene (seda muidugi kõikehõlmava liberalismi tingimustes loota ei ole), siis on Euroopas 20. aasta pärast valitsev religioon islam.
Sama saatus ootab meid ka Eestis ees, kui me ei astu välja Euroopa Liidust. Tuletan meelde, et käidi juba nüüd välja idee - Lennusadamast ehitada mitte muuseum, vaid võimas mošee.
Islami propagandast Eestis lugage SIIT ja ka mingil määral veel SIIT.

Read more...

Vahetame vabaduse turvalisuse vastu?

Peeter Proos

Kõikide võimaluste maal Ameerikas populaarne, riiklikult rahastatud sõjaväge ülistav toetuskampaania, jõuab tasapisi ka meie väikesesse Eestisse.

Sarnaselt sellistele artistidele nagu Kid Rock, 3 Doors Down, Darby Ledbetter, Gaddis Sisters jt, kes koostöös Ameerika rahvuskaartiga (National Guard of the United States) on üllitanud mitmeid sõdurite toetuseks mõeldud muusikavideoid, on nüüd ka meie oma Kaitseministeerium rahastanud Uku Suviste projekti ning välja tulnud analoogse klipiga „Võitmatu“.
Muidugi ei ole vaprate sõdurpoiste toetamises midagi halba, kuid toetamisel ja toetamisel on ka vahe. Küsimus on selles, kuidas ja mis otstarbeks Eesti riik oma kaitseväge kasutab. Selliste klippide eesmärgiks on luua sõdurist kuvand kui kaitsjast, kelleta turvaline igapäevaelu oleks mõeldamatu.
Peab jällegi tulema tagasi küsimuse juurde, mille eest valitsus meid siis nii hirmsasti kaitsta soovib? Terrorismi ja al-Qaeda eest? Kas selle Al Qaeda, mille loomisega Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski 1998. aastal intervjuus ajakirjale Le Nouvel Observateur  hooples? Kui temalt küsiti, kas ta ei kahetse 1980. aasta sündmusid, kõlas Brzezinskilt vastus: „Kahetsen mida? See salajane operatsioon oli suurepärane idee. Tänu sellele tõmmati venelased afgaanide lõksu ja teie tahate et ma seda kahetseks?“
Kas selle Al-Qaeda eest, kelle peaideoloog Anwar Al-Awlaki kutsuti peale 11. septembri New Yorgis sündmusi lõunale Pentagoni, koos kõrgete Ameerika sõjaväeametnikega. Või siis selle Al-Qaeda, kes aitas USA-l Liibüa liidrit Muammar Gaddafit kukutada?
Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni üks koostajatest Benjamin Franklin, on lausunud tabavad sõnad: „Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust“.
Usun, et iga inimene kes natukenegi ajalugu tunneb mõistab täpselt, mida see lause tähendab. Valitsus ei suuda inimesi kõikide ohtude eest kaitsta ning see ei olegi valitsuse eesmärk. Pigem tuuakse turvalisuse kaitsmist ettekäändeks, et kehtestada autoritaarset režiimi ning diktatuuri. Ning türannia tuleb Sinu ukse taha alati mundris.
Eesti riik võiks meie sõdureid toetada lihtsa otsusega – nad missioonidelt tagasi tuua ning neid enam mitte sinna saata. See on võõras sõda, see ei puutu meisse. Miks peavad Eesti poisid seal kaugel radioaktiivsel pinnasel oma eludega riskima?
Muidugi oleks Eesti vägede koju toomise otsus igati ebaloogiline samm globaalse finants- ja võimueliidi marionettidelt ning ega meie poliitikutel ei ole ka erilist võimu NATO sõjalis-tööstuslik kompleksile kuuluvat inimressurssi (Eesti kaitseväge) liigutada.
Ei jäägi muud üle kui tuleb rahvale Orwelliliku vägede toetus kampaaniat pähe määrida, et tõestada kui väga Toompeal lihtrahva ennastsalgavat panust riigi turvalisse tulevikku hinnatakse.

Allikas: http://prison.planet.ee/index.html

Read more...