Kes kahtleb maailmavalitsemise läbipaistvuses, peab olema hull
Poliitilise korrektsuse lipulaeva ja globaalse rahaeliidi häälekandjana tuntud The Economist on avaldanud artikli, mis on oma vastuolulisuses ja manipulatiivsuses nii naeruväärne, et mõtlesin selle ära märkida. Artiklis, mis kannab pealkirja “A Special Report on Global Leaders”, on ühelt poolt nenditud, et nn eliit peab regulaatselt salajasi kohtumisi:
Ehk teisisõnu: tahta näha kõrgete võimukandjate vahel avatud ja avalikku arutelu on lihtsalt hullumeelsuse ilming. Sa kas lepid selliste ebademokraatlike asjaajamise struktuuridega või oled poolearuline “vandenõuteoreetik”, keda ei pea avalikus arutelus üldse tõsiselt võtma. Just see näib olevat artikli baassõnum. Selliseid PR materjale, millega klikk iseennast õigustab, on alati lõbus lugeda — eriti, kui nende manipulatiivne otstarve on sedavõrd ilmne.
Kes asjast muidu aru ei saa, siis seda peaks ju ometi mõistma, et midagi on kahtlast, kui The Economist, mis nädalast nädalasse väidab end võitlevat demokraatlike väärtuste eest, ei näe ühtäkki maailma suurte võimukandjate sagedastes, tihti salajastes ja alati avalikkusele suletud kohtumistes mitte midagi sellist, mis võiks vähimalgi määral kahtlusi pälvida. Aga teisest küljest, mine tea … vahest oleks selles millegi kahtlase nägemine hoopis märk hullumeelsusest …
Eriti vahva koht artiklis on see, kus selgitatakse, et Bilderbergi kohtumisele kutsutakse ka ajakirjanikke — nt The Economisti peatoimetaja. See on mitte vähem naeruväärne kui väita, et Keskerakonna juhatuse koosolekud ei ole pressile suletud, sest mõni kord kutsutakse sinna ka Kesknädala peatoimetaja (kellel küll ei lubata nähtust-kuuldust, eeldusel et ta tegelikult üldse midagi näeb-kuuleb, sõnagi kirjutada — et mõttevahetus ei oleks “kammitsetud”).
Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/
“The cosmopolitan elite—international financiers, bureaucrats, charity bosses and thinkers—constantly meet and talk. They flock to elite gatherings such as the World Economic Forum at Davos, the Trilateral Commission and the Boao meeting in China. They form clubs.” Jne.Teiselt poolt antakse aga kohe artikli alguses mõista, et need, kes kipuvad arvama, et neis varjatud ja ühemõtteliselt ebademokraatlikes struktuurides võidakse äkki langetada võimuotsuseid, on sisuliselt nõdrameelsed.
Ehk teisisõnu: tahta näha kõrgete võimukandjate vahel avatud ja avalikku arutelu on lihtsalt hullumeelsuse ilming. Sa kas lepid selliste ebademokraatlike asjaajamise struktuuridega või oled poolearuline “vandenõuteoreetik”, keda ei pea avalikus arutelus üldse tõsiselt võtma. Just see näib olevat artikli baassõnum. Selliseid PR materjale, millega klikk iseennast õigustab, on alati lõbus lugeda — eriti, kui nende manipulatiivne otstarve on sedavõrd ilmne.
Kes asjast muidu aru ei saa, siis seda peaks ju ometi mõistma, et midagi on kahtlast, kui The Economist, mis nädalast nädalasse väidab end võitlevat demokraatlike väärtuste eest, ei näe ühtäkki maailma suurte võimukandjate sagedastes, tihti salajastes ja alati avalikkusele suletud kohtumistes mitte midagi sellist, mis võiks vähimalgi määral kahtlusi pälvida. Aga teisest küljest, mine tea … vahest oleks selles millegi kahtlase nägemine hoopis märk hullumeelsusest …
Eriti vahva koht artiklis on see, kus selgitatakse, et Bilderbergi kohtumisele kutsutakse ka ajakirjanikke — nt The Economisti peatoimetaja. See on mitte vähem naeruväärne kui väita, et Keskerakonna juhatuse koosolekud ei ole pressile suletud, sest mõni kord kutsutakse sinna ka Kesknädala peatoimetaja (kellel küll ei lubata nähtust-kuuldust, eeldusel et ta tegelikult üldse midagi näeb-kuuleb, sõnagi kirjutada — et mõttevahetus ei oleks “kammitsetud”).
Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/
0 kommentaari:
Postita kommentaar