MARTIN HELME: Tankist Ilvese küsimus

Lisatud: 12. jaanuar

Õhtulehe kolumnist
Kui võtta ühe sõnaga kokku nüüdseks juba tossust täiesti tühjaks visisenud idarahaskandaal, siis oleks see: mage. Algusest lõpuni mage, kõigi osaliste poolt mage. Ja kõige magedam selles kõiges on president Ilvese sisutühi praalimine.
Miks on juhtunud, et presidendist, kes peaks üldise arusaama järgi olema päevapoliitikast kõrgem ja rahva ühtsuse looja, kujunes tankist sisepoliitilises valimiseelses võitluses? Kas ta ei näe ega mõista, et temal kui kõige pesuehtsamal euroliidu mõjuagendil ei ole mingit tõsiseltvõetavust mõne teise ilmakaare agentide hurjutamisel?
Mis see oligi, millega president meid aastavahetusel kostitas? Kutsus rahvast olema kohtumõistja ja kinnitas, et demokraatiat ei saa osta. Tahaks muidugi küsida, kus ja millal saab rahvas olla kohtumõistja selle üle, kui hästi on esimese ametiajaga saanud Kadrioru-Ärma teljel hakkama praegune president. Ja seejärel tahaks küsida, et kui demokraatiat ei saa osta, miks siis maksavad parteid endale riigikassast igal aastal sada miljonit krooni ja kulutavad valimistele kümneid miljoneid.
Palju olulisem aga on Ilvese kahepalgelisus, kui ta mõni päev enne aastalõppu kuulutas, et iga rahastamine eeldab vastuteeneid ning kui raha tuleb välismaalt, siis ohustab see riigi julgeolekut.
Kui palju kordi on Ilves ise koos kõigi teiste Eesti tipp-poliitikute ja -ametnikega kelkinud miljonite ja miljardite üle, mis me Euroopa Liidult saanud oleme. Tõsi, vahe Savisaare idarahaga on selles, et euroraha on «läbipaistev», s.t me teame, et nad meid üles ostavad.
Aga kas see vähendab presidendi öeldu sisu: et iga raha eeldab vastuteeneid? Milliseid vastuteeneid Eesti riigilt oodatakse miljardite eurorahade eest? Lissaboni lepingu väljakuulutamist parlamendi ja presidendi poolt, lõpetades sellega Eesti põhiseaduse rolli Eesti riigi alusena? Eesti krooni likvideerimist põhja mineva euroga asendamiseks? Viisavabadusega nõustumist Venemaa ja SRÜga Saksamaa algatusel?
Rahvusriigi kontseptsiooni asendamist multikultuurse ja kodakondsuspõhise riigi ideoloogiaga - teema, mis Ilvesele on eriti südamelähedane.
Kas pole Ilves ise mitte suure välisrahaga saadud vastuteene kehastus, mees, kes sai välisministriametiajal «Eesti on kõigega nõus»-läbirääkimiste positsiooni eest hiljem eurosaadikuks ja kui seal mõned aastad jõukust kogunud, siis edasi presidendiks? Selles ametis on ta teinud küll aeg-ajalt sisutühje poliitilisi žeste mõne seaduse väljakuulutamisel, kuid mitte kordagi pole ta välja astunud Eesti põhiseaduse preambulis ette kirjutatud väärtuste või sellesama põhiseaduse enda kehtivuse kaitseks.
Nüüd siis koputab ta valija südametunnistusele, kutsudes inimesi sisuliselt üles hääletama ühe komplekti parteide poolt. Kas ta eeldab, et inimesed ei näe läbi tema silmakirjalikkust ja väiksust, kui ta teeb valimiskampaaniat parteidele, kes on lubanud teda presidendiametis jätkamisel toetada?
Võimalik, et eeldab. Võimalik, et Ilves, kes on end alati üritanud kujutada Lennart Meri jälgedes käijana, saamaks osa rahva hulgas suurkuju mainega mehe aupaistest, üritab kopeerida Meri käitumist lindiskandaali päevil. Aga välja kukub, nagu juba öeldud, lihtsalt mage. Mitte sellepärast, mida ta ütleb, vaid sellepärast, miks ta seda ütleb.
Kõike ei saa rahva kaela veeretada. Kui valitsuserakonnad jätkavad kohalikes omavalitsustes koostööd Keskerakonnaga, siis on nad andnud selge omapoolse hinnangu, et välisraha küsimine - ka Venemaalt - on vähemalt talutav. Kuidas nad saaks nõuda, et valijad on oma hinnangutes karmimad?
Kui uurimisorganid ei kavatsegi otsida või leida paragrahvi, mille järgi säärase käitumise eest karistada, millist kohtumõistmist peaks siis kodanikud korraldama? Kas me mitte ei maksa makse ega pea üleval tervet armeed ametnikke, et nad seaduste täitmist kontrolliks ja mittetäitmist karistaks? Miks lükkavad need ametnikud ja neid kontrollima pidavad poliitikud nüüd oma töö valijate kaela?
Lükkavad, sest nad pole hakkama saanud. Savisaart ei suudetud vahele võtta. Võib ainult spekuleerida, miks. Võib-olla jäid meie luurajad Vene vastuluurele vahele ja Savisaart hoiatati. Mille muuga on seletatav, et kapo «hoidis kuriteo ära», selle asemel et järgida kriminalistika aabitsareeglit ja lasta sellel just toimuda, kuna ainult nii on võimalik pärast kedagi karistada.
Kas poole pealt lörri läinud luuramise järel üritati vestluses Savisaarega teda šantažeerida või tõepoolest õhutati teda oma tegevust jätkama, nagu mees ise väidab, lootuses, et ta lõksu jalutab ja asi siiski kohtuküpseks saab? Ja kui see ei õnnestunud, siis mängiti halb mäng lõpuni ning tehti kõigest meediaskandaal. Ette teades, et pauku sealt ei tule, ent poliitikud saavad rõhuda asja eetilistele aspektidele. Lootuses, et kui skandaal piisavalt suureks puhuda, toimub Keskerakonna sees isatapp ja saadakse sel moel konkurendist jagu?
Kõik see jätab mageda ja saamatu mulje ja heidab sama palju halba varju Savisaare vastastele kui talle endale. Ning just selle pärast ongi reformarid ja irlikad kogu skandaalist targu distantseerunud, jättes Ilvese enda eest oma musta tööd tegema.
Ja Ilves vennike teebki seda, mis sest, et tema kahepalgelisus ja ebasiirus muudavad kõik tema põhimõtteliselt ju õiged seisukohad lihtsalt tühisteks sooja õhu võngutamisteks. Uus paar rulluiske vajab ostmist ja Ärma talu remont edendamist maksumaksja kulul veel ka teisel ametiajal.
Allikas:  http://www.syndikaat.ee/index.php