TIIT MADISSON - Maailma Uus Kord: selle kehtestajad ja nende käsutäitjad Eestis

Viimase paarikümne aasta jooksul, kui varises kokku kõikvõimsana tundunud kommunistlik süsteem, mille 1917. aastal kehtestasid bolševikud New Yorgi pankurite ja Saksa riigi raha toel, on erinevad maailma tipp-poliitikud ja riigijuhid korduvalt rääkinud mingist uuest maailmakorrast. Ilma täpsemalt selgitamata, mida see uus kord endast kujutama peaks. Sellised tuntud riigitegelased-vabamüürlased nagu George Bush senior ja George Bush junior, Francois Mitterand ja Jacques Chirac, Helmut Kohl ja Gerhard Schröder, Tony Blair ja Boris Jeltsin on korduvalt kasutanud väljendit “uus maailmakord”.
Uue korra kaasnähtuseks ja ühtlasi selle kehtestamise vahendiks on globaliseerumiseks või mondealismiks nimetatud üleilmastumine, mille varjatud küljeks on eemaldumine kõikidest kohalikest traditsioonidest, kõigist rahvuslikest huvidest, usust ja ajaloost. Primaarseks on saanud spekulatiivse pangakapitali ja suurkorporatsioonide juhtide huvid, keda esindavad kosmopoliitsed ühendused, mis koosnevad lääneriikide juhtivaist poliitikuist, suurkorporatsioonide juhtidest ja pankureist, läänemaailma juhtivate suurlehtede, raadio ja telekanalite omanikest, keda kõiki kokku kombeks kutsuda Maailma Valitsuseks. Rahvusriikidest on saamas globaalse süsteemi üksikosad, mis järk-järgult sulanduvad ühtseks kosmopoliitseks süsteemiks ja kaotavad paratamatult oma tähenduse – nii, nagu uue maailmakorra eest võitlevad globalistid-mondealistid ongi juba aastakümneid tagasi planeerinud.

Mida endast kujutab Maailma Valitsus?

Ekslik on arvata, et juba aastakümneid maailma poliitikat suunav ja jõuliselt uut maailmakorda ( New World Oder) ülesehitav Maailma Valitsus on väikesearvuline, kellegi poolt valitav nõukogu. Maailma valitsusest rääkides peetakse esmalt  silmas kolme mõjuvõimsat internatsionaalset organisatsiooni: Rahvusvaheliste Suhete Nõukogu (Council of Foreign Relations), Bilderbergi Klubi (Bilderberger Club) ja Kolmepoolse Komisjoni (Trilateral Commission). Viimase liige oli enne Kadrioru lossi kolimist ka Eesti praegune president Toomas H. Ilves.
Väga mõjuvõimsat osa maailma poliitika suunamisel etendab ka sionistlik vabamüürlasorganisatsioon B´nai B´rith, kellelt “jaa”-sõna saamata ei võeta ühtki riiki nt NATO liikmeks. Omaaegne peaminister Siim Kallas külastas just sel eesmärgil New Yorki, millest ükski Eesti ajaleht ei pidanud vajalikuks kirjutada, siinkirjutaja kuulis sellest paar korda 6. juulil 2002 raadios vilksatanud BNS-i uudisest. (Selle visiidi tulemusel kehtestas Eesti valitsus holokaustipäeva ametlikult tähistatavaks tähtpäevaks, mis oli üheks eeltingimuseks Põhja-Atlandi kaitseühenduse liikmeks saamiseks?! – Autor.)

Maailma Uue Korra loojate eesmärk?

Uue maailmakorra loojate eesmärgiks on kaotada maailmast igasugune poliitiline iseseisvus ning koondada kõik rahvad ühe valitsuse võimu alla. Silmakirjaliku demokraatia loosungi taha varjunute eesmärgiks pole mitte kõigi elanikkonnaklasside huvide eest seismine, vaid pigem nende veenmine, et pole muud võimalust kui allutada enda elulised huvid pankade ja suurkorporatsioonide “demokraatlikule” võimule. Nende huve esindavad kohalikud, end naha ja karvadega globalistidele mahamüünud poliitikud. Sellesama eesmärgi nimel  on ka Eesti ajakirjanduses korduvalt läbi uue maailmakorra klakööride kirjutatud, et globaliseerumise protsess on vääramatu, mistõttu sellele vastuhakkamine on järelikult üks rumal ja lootusetu ettevõtmine. (Ilmselt sellepärast ongi Eesti globaliseerumise tasemelt viie maailma “edukaima” riigi hulgas, sest vastupanu rahvaste orjastajate plaanile Maarjamaaks kutsutud maalapil sisuliselt puudub! – Autor.)
           
 Rahvuslikud eliidid on mandunud Maailma Uue Korra loojate lakeideks?

Kui varem olid Euroopa rahvaste rahvuslikud eliidid rahvuse huvide eest võitlemise eesliinil, siis praegusel ajal püüab raha-, poliitiline- ja vaimueliit muganduda ühtsesse globalistlikku süsteemi. Euroopa rahvaste poliitilisest, tavaliselt ka majandus- ja kultuurieliidist on saanud salajase internatsionaali liige või lihtsalt selle käsilane, kui tegu nt postkommunistliku Ida-Euroopa riikidega, kelle hulgast erilise püüdlikkusega paistab silma Eesti. Tänapäeva eliit kujutab endast üha rohkem suletud internatsionaalset klubi oma korporatiivse eetikaga, millel pole midagi ühist kodanikueetikaga, millele on olnud traditsiooniliselt omane püüe tagada oma rahvusele parem käekäik. Demokraatia mõiste on libekeelsete poliitikute ja manipuleeritava massiteabe poolt ammuilma diskrediteeritud ja kaotanud oma algse tähenduse. (Kus on meie omaaegne Loomeliitude Nõukogu? Miks me midagi ei kuule meie intelligentsi võitlusest eesti rahva püsimajäämise eest? – Autor.)

Euroliit kui eelviimane vaheetapp ülemaailmsele impeeriumile

Ülemaailmse impeeriumi konkreetne realisatsioon on Euroopa Liit, mis, nagu asjasse pühendatud üsnagi ühemõtteliselt vihjavad, pole muud kui ainult eelviimane vaheetapp teel ülemaailmsele impeeriumile. Tegu pole mingi riikide liidu või konföderatsiooniga, vaid kavakindlalt liitriigi – Euroopa Ühendriikide – suunas kujundatava moodustisega oma presidendi, põhiseaduse, ühtse välispoliitika, valitsuse ja muuga. Jutud riikide liidust on ainult pettevahendiks Euroopa riikide rahvaste sissemeelitamisel Euroopa Liitu, kuna nende riikide ammu äraostetud ja korrumpeerunud poliitilis-majanduslikule eliidile on euroliidu suundumus liitriigi moodustamisele tavaliselt teada. (Enne nn Lissaboni leppedokumendi Riigikogus ratifitseerimist selgus, et 4/5 rahvasaadikuist ei olnud euroliidu põhiseadust isegi mitte läbi lugenud- lähtuti vaid Brüsseli peremeeste “soovitusest”! – Autor.)

Rahvuslik vastupanuliikumine – tõsiseim vasasseis Maailma Uuele Korrale!

Uue maailmakorra loojate suurimaiks vaenlasteks tänapäeva Euroopas peetakse rahvuslikku joont ajavaid poliitikuid ja organisatsioone, kes tihtilugu on muutunud tülikaiks segajaiks rahvusriikide mahamüümisel Suure Raha valitsusele.
Sellekohaseid näiteid on kaasaegses Euroopas küllaga, markantseimaks Prantsusmaal juhtunu 2002. aastal, mil presidendivalimiste eelvoorus oli edukas endisest eriüksuslasest langevarjur, Rahvusrinde kandidaat Jean-Marie Le Pen. Tema poolt andis oma hääle esimeses hääletusvoorus 4,8 miljonit prantslast. Praeguse europarlamendi saadiku rahvuslase Le Peni radikaalsed plaanid presidendiks saades olnuks eurost loobumine ja frangi kui rahvusvaluuta taastamine, Prantsusmaa lahkumine Euroopa Liidust, majandustõkked Prantsuse tööstuse kaitseks, halastamatu võitlus kuritegevusega ja surmanuhtluse taastamine ning immigratsiooni oluline piiramine.
Kuigi Le Peni vastaskandidaati, presidenditoolil istuvat Jacques Chiraci süüdistati avalikult korruptsioonis, valetamises ja riigi raha varguses, suutsid rahvuslase võimuletuleku hirmus vabamüürlased ühendada Chiraci eest hääletama nii vasakpoolsed (sotsialistid, kommunistid) kui ka end parempoolseteks nimetavad liberaalid.
Täiskäigul pandi Le Peni halvustama ja laimama Suurele Rahale alluv televisioon, raadio ja ajalehed. Vabamüürlaste mõju all olev ajakirjandus hakkas maalima verdtarretavaid pilte sellest, mis Prantsusmaal väidetavalt toimuma hakkab, kui riigi etteotsa valitakse “fašist”. Massiteabe poolt ärapeedistatud valija eelistaski hääletuskastide juures “demokraati”, pikemalt arutlemata, et tegu on tuntud petise ja riigivargaga. Kuna rahvaste ehk n-ö keskmise kodaniku mõttevõime on ajalooliselt tõestatuna olnud aastasadade vältel üsnagi algeline, seetõttu toimis ka Prantsusmaal massiivne ajupesu ja laim.
Visioon Auschwitzi tossavatest krematooriumikorstendest oli tugevam kui kaine mõistus ja rahvuslik alalhoiuinstinkt. Mistõttu valiti “demokraatlikult” ühe mõjukaima Euroopa Liidu liikmesprovintsi etteotsa Bilderbergi Klubi liige ja Euroopa suurima vabamüürlaslooži Alpina “vend”, 33. kraadi kõrgvabamüürlane Jacques Chirac, kes on maailma uue korra arhitektide vennaskonnas üks mõjukamaid liikmeid. (Arusaadavatel põhjustel ei kirjuta  ajakirjandus midagi Eestis tegutsevatest vabamüürlasloožidest, mille liikmete hulka kuulub ka enamus meie poliitilisest eliidist. – Autor.)

Äeapeedistatud ajudega lumpenit hirmutatakse fašismiga

“Fašisti” või “natsi” märgi otsaette löömine või natslike koonduslaagrite jubeduste meenutamine on Euroopas tavaline “demokraatlik traditsioon”, kui tahetakse rahvuslaste eest mõtlemisvõimetuid kodanikke hirmutada. Tarvitses vaid Hollandi poliitikuile selgeks saada, et rahvas ei kiida heaks Euroopa Liidu liitriigiks muutuvat põhiseadust, kui “demokraadist” peaminister Jan Peter Balkenende asus referendumi eel hollandlasi hirmutama “naasmisega Auschwitzi”.
On ju rahvuslaste eesmärgiks rahvusriikide säilimine ning oma rahvuse eelistamine (mida Euroopas uue maailmakorra käsilaste poolt natsismiks sildistatakse), selle edasikestmise eest võitlemine. Uue maailmakorra eest võitlejate eesmärgid on paraku risti vastupidised rahvuslastele – hävitada nii rahvusriigid kui põrmu tallata rahvuste püüe säiluda, maha surude igasugune rahvuslik vastupanu. Selle eesmärgi nimel kasutatakse võimukartellidele allutatud massiteabekanaleid kui ka algselt põhiseadusliku korra kaitseks loodud kaitsepolitseide struktuure, millest tehtud orwellilik poliitiline meelsuspolitsei, mis nuhib riigi kodanike järel. (Sellekohaseid näiteid on küllaga Eesti kohta siinsamal lehistul. – Autor.)

Rahvamasside liumoeniseerimine tagab globalistide edu!

Eelmise sajandi teisel poolel hoogu saanud multikultuurse moraali- ja kultuurirevolutsiooni tulemusel on Euroopa “eesrindlikes” riikides (Holland, Taani, Rootsi, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa) kasvatatud üles juba teine põlvkond inimesi, kellel praktiliselt puuduvad elementaarsed moraalipõhimõtted. Üles on kasvatatud mass lumpeneid, kelle ainsaks põhimõtteks on teha, mis hetkel meeldib - kelle ainsaks elueesmärgiks on maksimaalne heaolu ning lõbu. Selline ongi inimloomakari, irratsionaalne ja passiivne lumpeni ja tööorjade mass, kellest pole mingit vastast uue maailmakorra arhitektidele, sest nad armastavad oma orjust (nimetades seda demokraatlikuks vabaduseks) ning on vastava manipulatsiooni tulemusel valmis jalge alla tallama ja hävitama oma isandate vaenlased, kelleks esmajoones on rahvuslased. Eesti püüab “edukatele” Euroopa riikidele kiirendatud tempos järgi jõuda, mille tunnistajaks mõtlevad kodanikud iga päev meie ajakirjandust jälgides on. (Sellele mõttele tulen alati, kui kuulen mõnest kommertsraadiojaamast nt fraasi: nädala lõpuni on 4,5 tundi – lumpenist tööorjad lastakse lõbutsema! – Autor.)

Missugune peaks välja nägema uus maailmakord?

Uue maailmakorra kehtestamise eest võitleva Bilderbergi Klubi, Kolmepoolse Komisjoni ja vabamüürlaslooži B´nai B´rith liege, endine Euroopa Rekonstruktsioonipanga president, Euroopa Liidu peaarhitektiks peetav Jacques Attali on 1991. aastal üllitanud raamatu “Uue aastatuhande künnisel” (“Millennium: Winners and Losers in the Coming World Order”). Kus ta kirjeldab, missugune peaks välja nägema lähituleviku elu maailmas – missugusena “maailma valitsejad” seda näha tahaksid.
Attali arvates on majanduslikel huvidel koos seisev demokraatlikuks nimetatud ühiskonnakord ilma riigipiirideta maa-ala, kus elavad inimesed, kelle suurimaks sooviks ja ühtlasi õiguseks on osta ja müüa kõike. Kellele on võõrad sellised rahvustele ja rahva saatusest hoolivatele indiviididele igiomased väärtused nagu rahvuslik au, solidaarsus, südametunnistus, väärikus, ligimisearmastus jne.
“Riigikord, mis tugineks jõule, annab oma rolli üle korrale, mille aluseks on raha /…/ Kõik majandussüsteemid Santiagost Pekingini, Johannesburgist Moskvani hakkavad kummarduma rahatulu altarile. /…/ Rahale rajatud kord saab universaalseks. Mitte kunagi varem pole maailm olnud raha poolt dikteeritud seaduste nii tugeva võimu all kui praegu. /…/ Selle uue ajastu tegijad on võitjateks, nende käes saab olema nii võim kui majanduslik mõjukus,” avameelitseb Attali. (Ei tea, mis eesmärgil küll propageerib Eesti ajakirjandus rahakultust ja edukusemüüti? – Autor.)

Moodne tehnoloogia “uue eliidi” eesmärkide teenistuses

Rahvuskaaslase Jacques Attali visioonile sekundeerib tippvabamüürlik teoreetik ja praktik, Trilateraalse Komisjoni omaaegne esimees Zbiegnew Brzerzinsky raamatus “Kahe ajastu vahel” (“Between Two Ages”): “Samaaegselt kasvavad määratult võimalused indiviidi üle sotsiaalse ja poliitilise kontrolli teostamiseks. Nagu ma juba ütlesin, muutub võimalikuks iga kodaniku peaaegu pidev jälgimine koos aktuaalse ja täieliku andmebaasi pidamisega, mis tavaliste andmete kõrval sisaldaks isegi ülimalt privaatse iseloomuga andmeid tervise või isiklike käitumisharjumuste ja hoiakute kohta. Need andmebaasid hakkavad alluma vastavate ametiasutuste vahetule juurdepääsule. /…/ Sellises olukorras valitseb üks eliit. /…/ See eliit ei tohiks end tagasi hoida oma poliitiliste eesmärkide realiseerimisest moodsamate tehnikasaavutuste vahendusel, mille abil on võimalik mõjutada rahva käitumist ning mis võimaldavad ühiskonna täpsemat jälgimist ja kontrollimist.”
Iga uue maailmakorra haardes olev kodanik peab omama isiklikku ID-kaarti, kuhu on salvestatud mitte ainult omaniku pangaarve, vaid ka andmed perekonnaseisu, religioossete ja poliitiliste vaadete kohta; sotsiaalse seisu, haridustaseme, professionaalsete oskuste, psüühiliste kõrvalkallete, suhtumisest mõnuainetesse, mängusõltuvuse; organisatsioonides või poliitilistes parteides osalemise kohta; loomulikult on fikseeritud kriminaal- ja halduskaristused. Praktiliselt kõik.
Raamatus “Horisondi liin” kirjeldab Jacques Attali ID-kaardi võimalusi: “Igaüks hakkab endaga kaasas kandma isiklikku identiteeti: sellisest rändurlusest saab kaubandusliku korra kõrgeim vorm. Magnetkaart muutub isiksuse tõeliseks proteesiks, tema täisväärtuslikuks ekvivalendiks, millekski kunstliku elundi taoliseks, mis on ühteviisi nii passi, tšekiraamatu, telefoni ja telefaksi ning isikutunnistuse eest. Magnetkaart saab inimese tõeliseks proteesiks, mis avab talle juurdepääsu universaalsele turule.” (Miks küll Eesti valitsus ühe esimestena Euroopas kehtestas seadusega ID-kaardi omamise? – Autor.)

Internet kui orwellilik Kõikenägev Silm!

USA valitsus teatas juba 1997. aastal plaanist eraldada 500 miljonit dollarit üleriigilise arvutivõrgu loomiseks. Eeldatakse, et  iga eluasemeks olev hoone varustatakse arvutiga, mis on kohustuslikus korras ühendatud internetivõrku. Arvuti kaudu on võimalik jälgida kodaniku kodus toimuvat, peo peal on ebalojaalseks isikuks peetava subjekti rahalised sissetulekud jne. Interneti kaudu teostatakse arveldusi panga ja maksusüsteemiga, peetakse kirjavahetust (mida on võimalik kontrollida), valitakse võimuorganeid (mida on võimalik võltsida), mängitakse mõtlemis- ja analüüsivõimet vähendavaid videomänge (mida eriti noorte zombistamise pärast muret tundvad korporatsioonid hulganisti toodavad). Senisest informatsiooni- ja suhtlemisallikast on ammu saanud isiku üle totaalse jälgimise süsteem – tõeline orwellilik Kõikenägev Silm. (Kas meie IT-võimekuse taga on kergendada Tädi Maalide elu? Miks samavõrdselt ei muretseta, et needsamad Tädi Maalid ei saa kasutada maal ühistrantspordi, posti või poeteenuseid? – Autor.)

“Rändurite” kiibistamine- kui moodsa vangimaja tippsaavutus

 Kaasaegsele kõrgtehnoloogilisele koostööle rajanevad totaalse kontrolli vahendid on valmis, käimas on avaliku arvamuse töötlemine nende järkjärgulises sisseviimiseks, nt kiipide sisendamine ka inimestele naha alla.Totaalse kontrolli, manipulatsiooni ja represseerimise vahendid, mis võimaldavad isikut kontrollida, mõjutada ja suunata, ka juhtida, peavad täitma uue maailmakorra arhitektide, nende kohapealsete käsilaste tahtmist. Praktiliselt jäävad üksikisiku võimalused elada vastavalt oma veendumustele, üha ahtamaks.
Üksikisikule langeb selline surve, et tal jääb valida, kas konformeeruda “rändurite” ühiskonda võrdväärse ühiskonnaliikmena (“edukad”) või olla sealt välja heidetud (“luuserid”). Püüdmine “olla normaalne” – “elada nagu kõik teised” – sunnib ühiskonnaliikmeid enesedistsipliinile. Seetõttu peamegi endale tunnistama, et enamus ühiskonnast valib võimaluse: “olla normaalsed”! (Kas Eesti valitsuse poolt seadustatud koerte kiibistamisele järgneb inimestele kiibi naha alla süstimine? – Autor)

Vastupanu totaalsele orjusele tugevneb iga päevaga!

Paraku on rahvastel, vähemalt nende mõtleval osal, vaatamata massiteabe poolt tehtavale ajupesule, veel säilinud terved arusaamad eetikast ja moraalist. Alati leidub neid, kes ei taha sulanduda orjade massi – ei soovi “elada nagu kõik teised”, langeda mõtlemisvõimetute loomade tasemele. Totaalsele ajupesule ja zombiseerimisele vaatamata on veel  piisava ajumahuga inimesi, kes suudavad “demokraatlikke printsiipe” reklaamiva propaganda eesmärgid läbi näha.
Viimasel aastakümnel, mil uue maailmakorra eest võitlejad on oma rünnakuid tugevdanud, on hakanud ühinema ka uue maailmakorra vastased üle maailma. Seesama internet, mida kasutatakse inimeste jälgimiseks ja zombistamiseks, annab paraku ka küllalt võimalusi vastupanuks Maailma Uue Korra arhitektidele ja kohalikele käsutäitjatele, levitades vastavasisulist informatsiooni. Pärssides sel moel uue maailmakorra ehitajate ja nende lakeide pürgimisi tõkestada inimeste juurdeoääsu objektiivsele informatsioonile. Paljud internetilehistud, blogid ja levivad videofilmid tunnistavad, et vastupanu suureneb iga päevaga. Eks ERSP lehistugi püüab täita sama ülesannet – informeerida neid, kellele on vastu hakanud valitsusparteidele allutatud, inimesi lumpeniseeriva ajakirjanduse ajupesu. (Ei tea, miks meie telekanalid eiravad selliseid internetis massiliselt levitatavaid filme nagu “Zeitgeist” või miks vaikitakse maha Nõmme Raadio? – Autor)

Eesti poliitiline eliit kui rahvuse verivaenlane!

Loomulikult suudavad vastupanu orjastamisele avaldada vaid aatelised ja piisava mõtlemisvõimega tahte- ja teokindlad inimesed, keda on aastasadade jooksul olnud massi hulgas paraku vaid tühine vähemus. Seega ei ole maailma tõeliseks eliidiks mitte uue maailmakorra käsilased, kes tihtipeale kasutavad kõiki saadavalolevaid eeliseid (võim, raha, massiteave), vaid vastuhakkajad – need, kes julgevad võidelda ideaalidel ja õiglusel püsiva maailmakorralduse eest.
Washingtonis, Brüsselis ja teistes “demokraatliku” maailma pealinnades pesitsevad maailmavalitsejad vajavad oma inimvihkjalike ideede elluviimiseks käsilasi. Eesti poliitiline eliit, täpsemalt põhiliselt liberaalseid väärtusi kandvate parteide tagatoad, on mandunud rahvuse reetureiks – eestluse vaenlasteks, kes omakasu eest on end müünud võõraste huvide püüdlikeks kasutäitjaiks.
Rahvuse vaenlaseina peab neid käsitlema, niiviisi neisse suhtuma… kui rahvuse huvide reetureisse ja kurjategijaisse!