AHTI MÄND: KINNISVARA ABIL KODANIKUKS
Tõsiasi, et sellest enam avalikult rääkida ei häbeneta, näitab, et nn. uuskolonisatsioon, mille mõõtmed alates sajandivahetusest on ületanud kurikuulsad 80-ndad aastad http://www.nommevalitsus.org/?p=4643 , on ületanud juba kriitilise piiri ning Venemaa okupatsioon Eestis on lõplikult kinnistumas.
Kes müüvad
Eesti kinnisvara Venemaa venelastele? Eks ikka eestlased ise. Ja kuna Eesti tasapisi eestlastest tühjeneb (viimase 20 aasta jooksul on välja rännanud ca 150 000 eestlast), siis võib eeldada, et kinnisvara omanud lahkunutel pole olnud ka sooja ega külma, kes uueks omanikuks saab – eestlane või Venemaa venelane. Rääkimata muidugi südametunnistust mitteomavaist „ärimeestest”.Siinkohal on kohane meenutada sedagi, et juutidel piisas vaid 60-st aastast, et oma riik palestiinlastelt jupphaaval kokku osta http://www.nommevalitsus.org/?p=7691 . Eestlased on sedasama teinud, s.o. müünud oma maad Venemaa venelastele sama aktiivselt juba üle 10 aasta. Mainitud tendentsi jätkudes võib igaüks ise välja arvutada, palju kulub aega, et eestlased muutuksid tänaste tagantjärgi rusikaid viibutavate palestiinlaste sarnaseks... Kes see tegi? Ise tegi...
Alljärgnevat
olen ma varem mõne aasta eest kirjutanud oma artiklis „Eesti suurim oht – kolonisatsioon idast” http://www.nommevalitsus.org/?p=5686 , ent tänase informatsiooni valguses tasub seda meeldetuletuseks korrata:Tõsiasi, et esimese 50 okupatsiooniaasta jooksul Venemaa asustas Eestisse rahvusvahelise õiguse vastaselt ligemale 600 000 asustuskolonisti, pikemat kommenteerimist ei vaja – tegemist oli pikaajalist strateegiat silmas pidades Eesti venestamise esimese avakäiguga, mille olemus ja isegi meetodid järgneva 20 okupatsiooniaasta jooksul praktiliselt muutunud ei ole. Olemasolevale vundamendile on juba kerge maja püstitada ning mida aeg edasi, seda pakilisemaks okupeeriva riigi jaoks see vajadus muutub, sest
Venemaa tühjeneb venelastest.
Majanduslik krahh sundis Vene impeeriumile peale 1991.a. augustiputši suurejoonelise lavastuse etendamise maailmale, kelle rahakukkur hirmust laguneva tuumaimpeeriumi ees seepeale kiiresti avanes. Kuid reformid Venemaal tõid kaasa nähtuse, mille ulatust toona SRÜ stsenaristide poolt vaevalt ette prognoosida suudeti. Nimelt järgneva aastakümne jooksul sai Venemaast ÜRO andmeil maailma suurim põgenike eksportija Euroopasse, mida Moskva endastmõista varjata püüab („Postimees” 20.11.2003). Arvestatavad Vene kogukonnad peale Eesti ja Läti tekkisid Austrias, Belgias, Küprosel, Norras, Tšehhis, Soomes, Suurbritannias, vähemal määral teisteski Euroopa riikides. Põhimõtteliselt on nad juba jõudnud isegi poliitiliselt organiseeruda, luues Euroopa Liidu Vene Partei („Postimees” 04.06.2004), kuhu kuuluvad esindajad ka Eesti ja Läti asustuskolonistide hulgast.Loomulikult pole Euroopa riigid ainsad Venemaalt väljarännumaad, nad imbuvad pea kõikjale, ainuüksi USA-sse ühe aasta jooksul 190 000 venelast („Postimees” 13.09.2004). Venelaste emigreerumine järgneva 5 aasta jooksul Lääne-Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse on jätkunud samas tempos ja ainult sõjategevus Iraagis, Afganistanis etc on langetanud Venemaa põgenike poolest lähtearvult teiseks riigiks maailmas („Eesti Päevaleht” 18.03.2008).
Siit tuleb muidugi otsida ka põhipõhjust, miks Putin käivitas 2006.a. kaasmaalaste tagasikutsumise programmi Venemaale, sest selleks ajaks oli läände 15 aasta jooksul emigreerunud juba 30 miljonit venelast („Eesti Päevaleht” 28.06.2006). Nagu teada, edutult, sest kahe aasta jooksul pöördus Venemaale tagasi vaid 143 leibkonda („Eesti Päevaleht” 25.01.2008). Venelasi ei meelita Venemaale tagasipöördumiseks miski - vastupidi, emigreerumine jätkub endises tempos. Kuna tänaseks on Venemaal juba veidi alla 100 miljoni etnilise venelase, siis sama tempo jätkudes pole 50 aasta pärast Venemaal enam ühtki venelast!
Venemaa paratamatu lagunemine
SRÜ on sisuliselt juba lakanud eksisteerimast, näha on veel vaid üksikuid rebenenud traagelniite. Venemaa tühjenemine venelastest endist toob endaga aga paratamatult kaasa impeeriumi märksa ulatuslikuma lagunemise. Kui lõunapiirkondade lahkumisega leppis Venemaa sealse islamirinde tõttu sisuliselt (mitte küll lõplikult) juba 10 aastat tagasi („Eesti Päevaleht” 12.09.2000) ja käesoleval ajal seisab analoogilise dilemma ees Kaug-Ida suhtes, siis lähema kümne aasta pärast seisab ta silmitsi juba samade probleemidega keset Venemaa Euroopa osa. Kuna praktika on tõestanud, et oma eksistentsiks Venemaa ulatuslikku sõda islamiga pidama ei hakka, siis jääb venelastel üle valida kahe ülejäänud võimaluse vahel: kas assimileeruda islami rahvustega, kelle osakaal Venemaa Euroopa osas kasvab geomeetrilises progressioonis või oma asualalt taanduda. Kuna ajalugu on korduvalt tõestanud, et assimileerumine on viimane, mis ühe rahvusega juhtub, siis on loogiline oletada, et kõige tõenäolisemalt valivad venelased n.ö. taandumise oma seniselt asualalt, mida ju ka viimase 20 aasta jooksul aktiivset juba ellu on viidud. Mingi protsent muidugi assimileerub kohapeal asenduva islamiga. Taandumine itta on välistatud, tänane tendents näitab vastupidist – Kaug-Idast taanduvad venelased hiinlaste eest Kesk-Venemaale („Postimees” 13.11.2003). Siis kuhu? Endastmõista eelkõige nendesse paikadesse, kus vene kogukonnad on juba ees ootamas – seega siis põhiliselt Lääne-Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, kus neid ootab taolise totaalse killunemise ja negatiivse iibe tõttu paratamatult varem või hiljem ees assimileerumine.
Uus Venemaa
Tuhat aastat Venemaa ajalugu on meile tõestanud, et oma impeeriumi eest võlgneb Venemaa tänu taktikale, kus ta sadu endast väiksemaid rahvaid on alistanud ja endaga assimileerinud ning naiivne on oletada, et eranditult kõik venelased emigreeruvad eelpoolmainitud riikidesse, kus nende järeltulijaid ootab ees paratamatu assimileerumine. Loogiline on eeldada, et märkimisväärne osa venelastest rakendab elujõu säilitamiseks ja suurendamiseks vana äraproovitud taktikat. Nn. uue Venemaa sünd on teoreetiliselt võimalik piirides, mis hõlmab jämedalt võttes tänase Venemaa läänepoolseid piirkondi, millele lisanduvad veel Eesti ja Läti.
Seega seisab Eesti katsumuse lävel, mis pole teda ohustanud eestlaste siia Läänemere kaldale asumisest saadik 5000 aasta jooksul. Sest vundament asustuskolonialismi näol on Venemaa esimese 50 okupatsiooniaasta vältel Eestisse rajatud, vene kogukond ees ootamas ning väidetavalt (rahvastikuteadlase Kalev Katuse sõnul) on siinseil venelastel Venemaal 1,5 miljonit lähisugulast („Postimees” 22.03.2002).
Surmaoht Eestile
Ligemale 600 000-st asustuskolonistist naasis 90-ndate aastate algul Venemaale vaid ca 30 000 inimest. Kuid kolonisatsioon idast pole kunagi lakanud, esialgu ta asendus vaid perekondade taasloomise ühinemise sildi all nn. uuskolonisatsiooniks. Ainuüksi aastail 1997-2002 tuli Eestisse perekondade ühinemise sildi all 15 000 kolonisti („SLÕhtuleht” 11.04.2002). Olgu siinjuures ära märgitud, et piirangud nn. perekondade taasühinemiseks kaotas Toompea valitsus aastal 2000, vastava eelnõu autorid olid keskerakondlased Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman („Eesti Päevaleht” 21.11.2000), eeskujulikud kolonisaatorid niiöelda, sest viimaste ülesanneteks koloniseeritaval maal ongi ette valmistada paremad tingimused koloniseerimiseks. Kuigi väidetavalt on siinseil venelasil Venemaal 1,5 miljonit lähisugulast, siis vaevalt nad muidugi kõik tulevad, piisab kui kümnendik. Lõppeks on edukalt rakendatud tänasel nn. uuskoloniseerimise perioodil teisigi vahendeid, mida kasutatakse mujalgi maailmas – fiktiivsed abielud jms., samuti pettusi võltsitud dokumentide näol, mis näitavad tulnuka päritolu „sünnijärgse EV kodanikuna” („Eesti Päevaleht” 14.10.2002). 2002.a. lõpus suurendas Toompea valitsus ka sisserände piirarvu 678-le („Postimees” 16.12.2002).
Kuid alates 1997.aastast hakati lisaks eelpoolmainitule juba rakendama migratsioonipumpade meetodit stagnaaja parimate mallide järgi. Nii nagu omal ajal olid kolonisatsiooni põhiteostajaiks kohalikud suurettevõtted, hakkasid möödunud sajandi lõpuaastaist töölisi idast sisse tooma mitte ainult tänased suurettevõtted, vaid ka keskmise kaliibriga ja mõned väikeettevõttedki. Puudub igasugune ametlik statistika, palju neist on osutunud ajutiseks tööjõuks ja kui paljud on suutnud erinevail meetodeil paigale jääda. Nagu puudub ka igasugune ametlik statistika kolonisatsiooni ulatusest idast üldse alates käesoleva aastatuhande algusest, sest Mart Laari võimuloleku ajal lõpetati vastava statistika pidamine sootuks. Ilmselt vastavad näitajad muutusid juba taolisteks, mida enam valju häälega välja öelda ei saanud – ületas ju aastatuhande vahetuse kolonisatsioon idast juba stagnaaja näitajad: kui võrrelda võrreldavaid, siis aastail 1997-2002 tuli perekondade ühinemise sildi all viie aasta jooksul idast sisse 15 000 inimest, rekordarv Laari valitsuse ajal anno 2000 oli see arv 6848, aasta keskmine migratsioonisaldo seega 3000. Võrdluseks siis aastad 1986-1990, mil keskmine migratsioonisaldo oli 1502 inimest. Seega ületas uuskolonisatsioon keskmiselt toonast perioodi juba kahekordselt.
Kokkuvõtteks
Arvestades Venemaal toimuvaid protsesse, võib eeldada, et jätkuv kolonisatsioon idast on võtnud viimase kümne aasta jooksul täistuurid peale, mille kohta puudub adekvaatne ülevaade ning mida aasta edasi, seda ulatuslikumaks ta kasvab. Probleemi aitab omaltpoolt mõnevõrra hägustada seegi, et mida aasta edasi, seda rohkem venelasi eestistab karjääri huvides oma nimesid („Eesti Päevaleht” 20.01.2003). Kuigi nähtus on üldkokkuvõttes marginaalne, ca 500 inimest aastas (tegelikult pea poole rohkem, sest venelastest ja eestlastest nimevahetajad jagunevad enam-vähem pooleks), annab ta oma panuse üldpilti siiski. Seda enam, et venelastel on viimasel ajal muutunud trendiks kuulutada end asukohamaa rahvuse esindajaks. Alles hiljuti oli Soomes skandaal ühe venestunud ingerlasega, kes muud keelt peale vene keele ei osanud ja oli solvunud, kui teda ingerlaseks nimetati – ta nõudis enda nimetamist soomlaseks. Kuid ehedamaks näiteks on vast siiski Ukraina viimane rahvaloendus, kus üle 2 miljoni venelase kuulutas end ukrainlaseks („Postimees” 14.01.2003).Ja kui venelastel on muutunud kombeks Soomes kuulutada end soomlasteks, Ukrainas ukrainlasteks, Ameerikas ameeriklasteks, siis miks see peaks Eestiski teisiti olema. Antud trendi ei kasuta endastmõista kõik, kuid selguse, palju Eestis on eestlasi ja kui palju venelasi või muu rahvuse esindajaid, ajab ta küll lootusetult sassi.
23.oktoober 2011
0 kommentaari:
Postita kommentaar