Eestis käib külm sõda eestluse väljasuretamiseks

Einar Eiland

Delfi Rahva hääl

Foto: Ilmar Saabas

Et määratleda tänapäevaste sõdade olemust, peab olema üheselt mõistetavalt teadlik riigi funktsioonidest ja ülesannetest. Nüüdisaegsele riigile on omased peamiselt kaks ülesannet: rahvastiku taastootlikkuse tagamine ja territooriumi haldusvõime tagamine. Migratsioon, iibe negatiivsus ja majade tühjad aknaruudud räägivad siinkohal iseenda eest. Selle lahingu oleme kaotanud.
Ilmselt vajaks haldusvõime lahtirääkimist. Siinkohal võiks alustada küsimusest, kuidas on võimalik territooriumi haldusvõimet tagada, kui kõik meie rahva toimimine koondub linnadesse. Rahvata maa on müügi, mitte võimu rakendamise objekt. Võimu vajab inimene, mitte võsastuv põllumaa. Selgeks on tegemata, miks on linnadesse koondumine vajalik. Vastuse leiame riigi finantssüsteemi olemusest, mida võrdsustatakse ekslikult majanduse olemusega.
Finantsarvestusliku elukorralduse ja pangasektori domineerimise kaudu ühiskonnaarengus on intressitulu saamiseks vaja kelleltki raha ära võtta. Kui rahvas on hajutatud, siis on raha äravõtmist ja rahavõimule allutamist raske korraldada. Tulu maksimeerimisest jääb vaid unistada, kui kogukonnal säilib võimekus end iseseisvalt toita ja toimetada. Pangal jääb seega saamata tulu ja töötuks jääb hulk teenusevahendajaid.
Kui põllumees harib põldu koos naabrimehega, pole mõlemale vaja osta eraldi kombaini ja pangandussektor ei saa end nuumata ülemääraste intressidega. Seega pole meie rahvale igiomaseid ühistegevusideaale vaja levitada. Ühistegevusvõime vältimiseks tuleb naabrimehest kujundada konkurent, mitte koostööpartner. Kui rahvas suudab ise ennast toita ja majandada, pole vaja rahvusvahelisi panku ega ülemaailmseid varustuskanaleid jne. Seega ei toimu ka ressursside koondumist, millelt saaksid erakonnad valimiste eel manti võtta.
Sellest tulenebki, et erakonnad tahavad oma poliitikaga meeldida pankadele, mitte kogukonnale; ja reklaamplakatite suurusega saab osta inimeste arusaama maailmast ning poolehoidu. Selles kontekstis saab määravaks, kuidas asja kogukonnale valutult serveerida. Vastuse selle kohta saame sõjaajaloolisest vaatenurgast ühiskonnaarengule. Selleks peame fikseerima sõja tüübid:
KUUM SÕDA: See on vägede sisseviimine, patrullkontrolli saavutamine. Tulemusena liitub rahvas partisanisõjaga. Siinkohal võib tuua lugematuid näiteid metsavendlusest ja partisanisõjast nii kodukamaralt kui ka mujalt maailmast. Igal juhul on see ebaefektiivne lähenemine, seda enam, et iga möödalask on meediavahenduse kaudu teada üle maailma.
KÜLM SÕDA: Raha ja sellega saavutatava ajupesu tagajärjel viiakse inimesed niikaugele, et nad ei saa arugi, et elavad okupeeritud maal. Sõjakavalus seisneb selles, et kogu okupatsiooni viivad inimesed ellu enda kätega. Selles infosõjas võidab see, kellel on tugevam informatsioon; see, kes infot paremini valdab; see, kes teab, mis tasandeil sõda käib. Just sellesuunaline teadmatus iseloomustab olukorda meie riigis kõige ilmekamalt. Selles sõjas oleneb resultaat sellest, kui õigesti tuvastatakse olukord: kes on vastane, kus ta asub, millega ta on relvastatud, millised on teie reservid vastupanuks. Mida õigema olukorraülevaate saate, seda parema otsuse suudate olude lahendamiseks teha. Lahingu efektiivsus oleneb sellest, kui hästi suudetakse kogukonnale ehk sõduritele juhtnööre sõjategevusest jagada. Sellest oleneb armee suurus ja lahinguvalmidus. Teisisõnu, informeeritusest sõltub vastupanuvõime. Arvestades meie riigi territooriumi ääremaastumist ja haldusprobleemide lõputut jada, meenutab olukord ohvitserkonna tegevusetust, mitte kaitsetegevust.
Kaitsetegevuse puudumine neis oludes on kuritegevus kohaliku kogukonna suhtes. Otsustades varemete järgi maapiirkondades, pole me suutnud oma isaisade välja võidetud positsioone isegi hoida. Kui eelmistes sõdades oli vastane määratletav mundrivärvi järgi, siis praegu on sootuks keerulisem. Mundri on välja vahetanud ülikond ja kuulipritsi on asendanud rüperaal. Võõraste huvides töötav sõdur võib olla sinu töökaaslane või naeratav tuttav. Teiste riikide huvides võidakse tegutseda endale seda teadvustamata. Üldine informatiivne foon on moonutatud sedavõrd, et isegi riigivastaseid otsuseid on töövõiduna tunnustama õpitud. Näiteks tunnistati aastaid järjest Eesti pangandussektori ettevõtteid riiklike auhindadega tubli töö eest. Hinnati seega oskust, kuidas ettevõtetelt ära võtta võimalikult suur summa raha, sealjuures ettevõtete valuläve mitte ületades. Kindlasti leiab näiteid teisigi ja hulgi.
Kui pagunitega sõjas olid desertöörid ja ülejooksikud kergesti tabatavad, siis praeguses sõjas pole desertööri leidmisel teda kellelegi isegi üle anda. Kohalike sõjardite arusaam piirdub siinkohal vaid tulirelva kasutamise õppusega, mis moodustab tänapäevase kaitsevõime tagamisest vaid murdosa. Seda kinnitavad suurenev varemete hulk ja evakuatsioonimaht rahulik elanike seas. Läbi ajaloo on kujunenud, et sedasorti sündmuste ahelaid juhtuda laskvate kindralite koht on sunnitöölaagris või kujuneb ühiskonnast enesest sunnitöölaager, kus vaid kindraleil on õigus keelata, käskida, puua, lasta ja head elu elada.
Ilmselt oleme tänaseks jõudnud tagasi enda kätega ülese ehitatud GULAGi arhipelaagi, kus oleme õppinud mõtlema vaid poliitilise arvestuse madalpinnal. Samas ei saa me eirata geneetilisi eksistentsi aluseid: kui ilmneb tõsiasi, mille toimel genotüüp ei suuda umber kohanduda, siis populatsioon hukkub. Ääremaa varemeteväljade järgi otsustades on eestluse väljasuretamisest kujunenud praeguse riigikorralduse kinnisidee.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=59048626