MARTIN HELME: Suure eurovale laialipudenemine

Saada sõbrale

Õhtulehe kolumnist
Kas on mõnda sigadust, mida ei õnnestuks mahutada solidaarsuse ilusa viigilehe taha? Solidaarsus oli see suureline sõna, millega meile eestlastele tehti selgeks, et peame oma raha andma Kreeka valitsusele, kes maksab sellega ära oma protsendid Saksa ja Prantsuse pankadele, et saaks võtta veel rohkem võlgu. Ikka ja jälle manitseti, et ei sobi nüüd, kui teistel sitt leivakotis, olla kitsi, sest me oleme ise ka kõvasti europajast läätseleent lürpinud.
Aga pidagi! Kas mitte kreeklased (ja iirlased ja portugaallased ja prantslased ja üldse kõik ülejäänud) pole seda solidaarsust sealt meist tükk maad kauem nautinud? Aastakümneid enne seda juba toetusrahasid saanud, kui meie liidu liikmed olime? Ja kas pole mitte nende solidaarsed toetused silmapaistvalt mittesolidaarselt suuremad meie omast nii praegu kui ka järgmise eelarvperioodi jooksul, mis paljastab halastamautl, kui naeruväärsed olid jutud "laua taha" saamisest ja otsustajate hulgas olemisest? Ning kas ei tekkinud vana Euroopa suured võlad mitte ainult ajal, kui Eesti polnud euroliidus, vaid lausa ajal, kui neil endil polnud samuti euro kasutusel? Sellise solidaarsuse kohta on meil olemas Suure Peetri ja Väikse Peetri muinaslugu.

Ent solidaarsusest tuututajad panevad oma õõnsa jutuga puusse veel palju põhimõttelisemal tasemel. Kogu ilutseva solidaarsuse ja euroopalike väärtuste retoorika taustal oli algusest peale kõigile selge, miks kaks kolmandikku eestlasi toetas meie astumist Euroopa Liitu. Me astusime, et saada teiste raha. Mitte tasuta lõunat, oh ei. Vastu pidime andma oma iseseisvuse, allutama oma riigi kõik struktuurid, poliitikad ja majanduse otsast lõpuni euromonstrumile, aga seda kõva raha eest! Tehing oli ülilihtne: meie anname ära oma vabaduse, vastu saame raha. Ja nii seda kõik alati mõistsidki. Eesti valija käitus loomuomaselt rehepapilikult ja oli endaga maru rahul.

See ei olnud kunagi usutav tehing. Juba 2003. aastal hoiatasid eurovastased, et taoline vahetuskaup ei hakka tööle kahel lihtsal põhjusel. Esiteks selle pärast, et juba kümme aastat tagasi oli selgelt näha Euroopaliku heaolumudeli kriisi, mistõttu oli juba siis selge, et taolisi suuri rahasüste, nagu said Kreeka, Iirimaa, Portugal jt, ei ole meil iial loota. Eriti arvestades, et korraga liitus terve kari vaeseid idaeurooplasi. Nii ongi läinud. Jah, me oleme saanud miljardeid. Aga me oleme samal ajal ka maksnud ühiskatlasse miljardeid, mis teeb meie bilansi palju nukramaks, kui europropaganda tahaks näidata. Veelgi olulisem on aga, et me saame kogu aeg oluliselt vähem toetusi, kui saavad isegi poolakad, tšehhid või lätlased, rääkimata siis prantslastest, itaallastest või kreeklastest. Meile makstavad toetused võivad küll esmapilgul tekitada mulje, et meile voolab raha sisse, tegelikult oleme me aga ühe suure süsteemi osa, kus teistele voolab veel palju rohkem raha sisse. Millest siis ka praegune võlakriis, muide. Ja meie roll on olla ebavõrdses konkurentsis turult välja söödavateks. Selleks, et protsess ei paistaks liiga halastamatult välja, visatakse meile purukesi ja lubatakse kirjutada pseudoprojektikesi külakiigede või teeme ärade asendustegevuseks. Tootmine aga süüakse välja, ostetakse üles ning meid kõiki muudetakse - nendesamade eurotoetuste abil - omanikest töövõtjateks, allhankijateks ja tarbijateks üha väheneva konkurensi tingimustes.

Teine ja tegelikult tähtsamgi põhjus oli aga selles, et olles kord juba ära andnud otsustuse enda elu ja riigi poliitika kohta käivates küsimustes, andsime sama liigutusega ära ka otsused oma rahakoti üle. Nagu eurovastased algusest peale tulutult selgitasid, pole võimalik, et keegi teine langetab meie saatuse kohta käivaid otsuseid meile kasulikumalt ja paremini, kui me ise. Seda lihtsat tõde mõisteti, kui sooviti saada iseseisvaks Venemaast, eiratakse aga fanaatiliselt, kui jutt käib sakslastest. Veelgi enam, pole võimalik, et kui sa annad ära oma vabaduse, siis hakkavad kohalikud poliitikud võtma arvesse kohalike elanike arvamust. Poliitikud nuusutavad õige kiiresti välja, kelle heakskiidust sõltub nende edasine püsimine võimu ja sellega kaasnevate hüvede juures. Tänaseks peaks isegi kõige tuhmimale inimesele selge olema, kelle heaks ja kelle heakskiiduga valitseb meie praegune võimuklikk Eestit. Eesti rahva arvamus ei oma mitte mingit tähtsust ja just "euroopalike väärtuste" eest võideldes oleme me ilma jäänud oma demokraatiast, võimude lahususest ning kõigi võrdsusest seaduste ees. Kokkulepe anda ära vabadus ja saada vastu raha oli alati parimal juhul üleminekufaas, halvimal juhul algusest saadik küüniline vale. Loobusime vabadusest raha eest, jäime aga ilma nii vabadusest kui rahast, boonusena ka oma demokraatiast.

Muidugi, eks paljud hääletasid euroliidu poolt ka Venemaa kartuses, kuid siingi on kõik eurovastaste hoiatused tõeks osutunud: mingit pääsemist idanaabri mõju alt pole toimunud. Vastupidi, Venemaal ja EL-il on kattuvad huvid ning meie osaks on neid huvisid rahuldada järeleandmistega oma rahvusriigi arvelt.

Viimaste nädalate sündmused on selle kõige halastamatumalt esile toonud. See, kuidas riigikogu rikkus enda reglementi, meie põhiseadust, Euroopa Liidu põhiseadust ehk Lissaboni lepingut ja loomulikult eesti rahva soove, selleks, et täita väljastpoolt tulnud käsku maksta võõrast võlga näitab, et meil ei ole enam oma riiki. Vaba riik ei maksa võõraid võlgu. Ja jah, samamoodi ei ole enam vabad riigid ka Soome, Saksamaa, Holland, Suurbritannia ja kõik teised. Euroopa Liit on jõudnud välja sellesse riikluse faasi, mida kõik meie poliitikud on alati eitanud: liitriigiks. Seegi eitus oli alati kas teadlik vale või põhjendamatu soovmõtlemine. Need, kes teostavad hetkel Eestis võimu, on näidanud, et nad on võõrvalitsejad. Meie parlament, mida võis veel presidendivalimiste ajal nimetada haledaks kummitempliks on nüüd lihtsalt kari äraandjaid.

Kätte on jõudnud see aeg, kus selgub, et rehepaplik otsus anda ära vabadus ja saada vastu raha ei kehti. Kreeka abipakett oli alles algus. Summad muudkui suurenevad ja valitsuse võtted erimeelsust vaigistada muutuvad aina jõhkramaks. Ma tahaks näha kõiki europooldajaid, kes sõimasid eurovastaseid radikaalideks ja hirmujuttude külvajateks põlvili langemas ja andeks palumas. Teie eksisite kõiges, mida lubati ja loodeti. Meil oli algusest saadik õigus. On aeg oma viga tunnistada ja kurssi muuta. Sest eesti rahvas ei ela lihtsalt üle liikmelisust Eroopa Liidus ning väljasuremine, nagu me nüüd igal sammul näha võime, on palju valusam, alandavam ja närusem, kui loodetud mõnus lahustumine üheks suureks rikkaks õnnelikuks europereks.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php