Ivar Raig: Pandagu rahvahääletusele teiste riikide priiskamise kinnimaksmine

Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

Sellega, et 29. septembril otsustas 59 Riigikogu liiget toetada valitsuse ettepanekut Eesti ühinemiseks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF), Eesti euroga ühinemise uued kohustused alles algasid.
Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas koos teiste EL euroriikide rahandusministritega 11. juulil 2011 alla veel ka Euroopa Stabiilsuse Mehhanismi (ESM) asutamislepingule, mille kohaselt hakatakse selle kaudu andma rahalist abi võlakriisis olevatele eurotsooni riikidele 700 miljardi euro ulatuses alates 2013. aastast või viimaste plaanide kohaselt isegi varem.
Võttes arvesse Eesti riigi majanduse ja rahvaarvu suurust ning osalust Euroopa Keskpanga kapitalis, kujuneb Eesti panuseks ESM kapitalis üle 1,3 miljardi euro. See on väga suur raha, kui kõrvutada seda näiteks Eesti riigieelarve aastamahuga (umbes 6 miljardit eurot). Iga-aastased sissemaksed ESM fondi oleksid suurusjärgus, mis on võrreldav kogu Eesti kultuuri ja hariduse finantseerimiseks eraldatavate vahenditega.
Nagu EFSFi, nii ka ESM puhul said Eesti ja mitmed teised uued ja vaesemad liikmesriigid rikastest viletsama lepingu, panustades fondidesse suhteliselt suurema osa oma sisemajanduse kogutulust ja riigieelarvest.
Nii näiteks ulatub Eesti garantii EFSF-is 13 protsendini SKT-st, kuid Slovakkia jaoks on see 11,2 protsenti, Soome jaoks 7,3 protsenti ning Luksemburgi jaoks vaid 4,4 protsenti, st vaesemad maksavad suhteliselt rohkem.
Soome osa ESM kapitalis on kavandatud 1,79 protsendi suuruseks, kuigi tema välisvõlg EL koguvälisvõlast on vaid 0,86 protsenti. Eestil on need suhtarvud vastavalt 0,186 ja 0,10 protsenti, kuid Itaalial 17,91 ja 20,2 protsenti ning Kreekal 2,81 ja 3,42 protsenti, st väiksemad võlgnikud panustavad EMS fondi suhteliselt rohkem. Seega EL sisuliselt karistab vaeseid ja kokkuhoidlikke riike ning samas ei taga võlakriisi ületamist, sest Euroopa Liidu välisvõla suurus on jõudnud juba üle 10 triljoni euro ning selle teenindamiseks ei jätku nimetatud fondidest raha juba 2013. aastal.
Lisaks pole ESM puhul tegemist enam EFSF ebamäärase garantiiga, mille suurust ja lunastamise aega täpselt ei tea, vaid iga-aastase reaalse raha eraldamisega, mida hakatakse kasutama EL liikmesriikide riigivõlakirjade ostmiseks nende emiteerimisel. Seda Eesti Põhiseadus ja Eesti liitumisleping Euroopa Liiduga paraku aga ei võimalda. Liitumislepingus pole viidet sellele, et Eesti ühinemine EL rahaliiduga toob kaasa ka kohustuse ühineda ESM-iga ja Eesti võtab kohustuse eraldada riigieelarvest maksumaksjate raha peale lepingu jõustamist endast rikkamate riikide võlgade refinantseerimiseks.
Samas suutis meist mitmeid kordi rikkam Soome sõlmida Kreekaga kokkuleppe, mille kohaselt deponeerib Kreeka Soome riigi arvele suure summa raha, mis koos intressidega katab pikas perspektiivis võimalikud kahjud, mis võivad tekkida Kreeka muutumisel maksejõuetuks. Kui Kreeka on täitnud kõik kohustused tema abipaketis osalenud riikide ees, siis saab Kreeka 2036. aastal kogu deposiisdi koos intressidega tagasi. Selline leping sunnib Kreekat küll pingutama ja töötab kaudselt kõigi võlausaldajate huvides, kuid tegeliku maksejõuetuse saabudes, mis on praegu tunduvalt suurema tõenäosusega stsenaarium, kaotavad kõik abistajad — peale Soome.
Kuidagi ei saa nõustuda mõnede riigijuhtide väitega, et Soome on hakanud eurotsoonis rehepappi mängima. Pigem on see äratuskell võlgasid suurendavate ja tolereerivate riikide jaoks. Ka Eesti valitsus peaks ilmutama rohkem kainet mõistust ning toetama soomlasi ja slovakke (viimased koguni keeldusid osalemast Kreeka abipaketis), mis kokkuvõttes võiks kaasa tuua isegi finantsdistsipliini tugevnemise Kreekas ja kogu euroalas.
Pole õige väita, et Eesti ei saa Soomega samalt positsioonilt lähtuda, kuna on erinevalt Soomest EL eelarvest netosaaja rollis. Eesti on juba ära maksnud 750 miljoni kroonise suhkrutrahvi ning pole enam kuidagi ELile võlgu, isegi mitte moraalselt, sest Eesti on andnud juba kaua aega lisaks eelarvelistele eraldistele liikmesriikidele tasuta peaagu kõik oma turud ja ka kapitali väljaveo võimalused. Ilmselt on Eestist välja viidud kasumid ja kapital suuremad kui siia saabunud EL toetusrahad.
Lisaks on EL struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi rahadest tulnud osta vaid EL liikmesriikide kalleid kaupu ja teenuseid ning kaugeltki mitte kogu saadud toetusraha pole Eesti huvides otstarbekalt kasutatud.
Kui me ka nüüd ei asu oma ettevõtlust ja maksumaksjaid kaitsma, siis toob ESM-iga tingimusteta ühinemine kaasa veelgi suuremaid kohustusi. On teada, et Kreekale on juba otsustatud eraldada teinegi üle 100-miljardiline toetuspakett ning ilmselt vajatakse raha ka mõnede Kreekast suuremate riikide (Hispaania, Itaalia) abistamiseks, kelle välisvõlg ulatub mitte enam sadade miljarditeni, vaid juba triljonite eurodeni.
Kui riigikogu peaks paari kuu pärast ka ESM lepingu tingimusteta ratifitseerima, siis poleks see kooskõlas EV Põhiseaduse § 1-ga, mis eristab Eesti sõltumatust ja iseseisvust (§ 1 lõige 1), mis mõlemad on deklareeritud aegumatuks ning võõrandamatuks (§ 1 lõige 2). Lisaks sätestab põhiseadus, et keelatud on sõlmida põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid (§ 123). Praegu aga oleme sattunud piiripealsesse olukorda, kus valitsus on juba sõlminud lepingu riigile kahjulike täiendavate finantskohustuste võtmiseks ilma Riigikogu või rahva volitusteta.
Kuivõrd Eesti Euroopa Liitu kuulumise tingimusi, mida raha maksmise kohustus uuele rahvusvahelisele institutsioonile kahtlemata hakkab kujutama, saab põhiseaduse täiendamise seaduse § 3 kohaselt muuta ainult rahvahääletusega, siis saab ka EMS-iga ühinemist otsutada vaid rahvahääletusega. Teisest küljest aga ei saa rahvusvahelisi lepinguid panna rahvahääletusele. Selliselt on tekkinud oluline vastuolu Eesti riigiõiguse ja valitsuse poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste vahel, mille ületamiseks ei piisa ainult riigikohtu tõlgendamisest.
Et panna Eestis lõpuks piir Euroopa Liidu õiguse ülimlikkuse doktriini vohamisele, tuleks ka Eestis luua sõltumatu põhiseaduskohtu institutsioon. Kui möödunud 20 aastaga on Eesti muutunud üheks enim rahvusvahelitesse organisatsioonidesse integreeritud riigiks Euroopas, siis nüüd tuleb uuesti hakata rohkem tähelepanu pöörama riigi suveräänsuse kaitsele ja kindlustamisele, mida saab teha eeskätt poliitiliste ja juriidiliste vahenditega.
EMS-iga ühinemise võiks riigikogu panna rahvahääletusele näiteks küsimusega: „Kas toetate Eesti liitumist Euroopa Stabiilsuse Mehhanismiga, teades, et mitteliitumine võib tähendada ka lahkumist eurotsoonist?“ Selliselt käitudes võiks riigikogu enamus saada lahti võimul oleva valitsuse templi rollist ja taastaks oma volitused rahva esindajatena.
Euroopa Komisjoni president Barroso esines septembri lõpus Euroopa Parlamendis pikema kõnega, milles lubas juba oktoobris esitada EL ühisvõlakirjade kasutuselevõtu kava ja kutsus looma Euroopa Liidu Rahandusministeeriumit. Vahetult enne seda võttis Euroopa Parlament aga vastu nn kuuspaketi võlakriisi ületamiseks, sealhulgas finatsdistsipliini tugevdamiseks ja rikkujate karistamiseks. Mõnede riikide juristide ja poliitikute meelest pole sellised meetmed kooskõlas EL aluslepingutega, vähendades oluliselt riikide iseseisvust.
Eesti Põhiseaduse Assamblee endise liikmena olen seisukohal, et Eesti sõltumatust ja isesesisvust piiravate lepingute sõlmimisele peaks eelnema põhiseaduse muutmine ja rahvahääletus. Põhiseaduse Assamblee ei kirjutanud omal ajal vastavat sätet otsesõnu põhiseadusse eraldi paragrahvina vaid põhjusel, et see oleks dubleerinud sisuliselt põhiseaduse § 1.
Eestil on aeg Euroopa Liidu poliitikas hakata end kehtestama ning riigikogul tuleks otsutada ESM-iga ühinemise küsimus oma rahva enamuse tahtest sõltuvalt, mitte aga valitseva euroeliidi või finantsoligarhia näpunäidete kohaselt. Ka rahval on vaja uuesti selg sirgeks saada ja kaitsta riigi isesseisvust Euroopa Liidus nii nagu seda teevad iirlased, taanlased ja rootslased referendumitega või soomlased ja slovakid suhtumisega Kreeka abipaketti.
Suur võlakoormus ja madal eelarvedistsipliin pole veel Euroopa hädade peamine põhjus. „Eurokriisi põhjus ei peitu mitte isegi poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem kui maailmajagu selleks katsetuseks valmis oli,” arvab üks tänapäeva mõjukamaid majandusteadlasi, nobelist Paul Krugman (vt „Kui euro saab saatuslikuks” EPL, 22.02.2010).
See kehtib täiel määral ka Eesti suhtes ning leidis tabava sõnastuse 30. septembri Sirbi juhtkirjas, mille kohaselt „rahandusministri silmis näib maailma elanikkond jagunevat kaheks: lollid kodumaal ja lollid välismaal“: /…/ “Kui kõrged härrad on midagi otsustanud, mingu see kas või põhiseadusega vastuollu, siis üheskoos peavad antud küsimuses vaikides muru närima nii õiguskantsler, Euroopa parlamendi saadikud, akadeemilised ja panganduseksperdid ning muud oinad, rahvahulkadest rääkimata.“
Nüüd oleks viimane aeg panna piir sedasorti ülbusele ning algatada laialdane arutelu Eesti ühinemise teemal Euroopa Stabiilsusmehhanismiga. Minu arvates pole Eesti maksumaksjate raha eraldamine EMS-i jaoks ilma rahvahääletuseta ei juriidiliselt ega moraalselt kooskõlas EV Põhiseaduse, õigusriigi ja demokraatia ning isegi mitte õigluse ja solidaarsuse põhimõtetega.
Autor on majandusdoktor ja Tallinna ülikooli õppejõud.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=59577008