Kalle Mälberg: 60 riigikogulast sõlmis neljapäeval uue baaside lepingu!

Foto: Erakogu

Kõnnin suvelõpu Kadriorust linna poole. Wiiralti ees liigub Vahur Linnuste, politoloog Prantsusmaalt. Viimane surub mulle pihku oma essee „Spekulantide paradiis”, mida tänasel päeval on paslik tsiteerida: „Eurole üleminek seab Eestile vastutuse…
Peame välja tulema seisukohtadega, mis aitaksid suurspekulatsioonidest umbejooksnud Euroopa rahaturgu, kus vohavad salastatud offshore-süsteemid ning fantoompangad tiirlevad ümber europottide.”
Refereerin Pariisis tegutsevat eestlast oma sõnadega edasi. Euroopa majandusarengu keskne probleem on, kuidas rahastada reaalset tootvat majandust, mitte kõikvõimalikku investeeringujampsi. Kapsast, kartulit, liha ja piima, mitte mingeid kavalaid finantsmehhanisme.
Euroopa finantsinstrumentide direktiiv on katastroofiliselt teravdanud vastuolusid ja segadust „üleilmsele konkurentsile” (st spekulantidele) ammuli avatud rahaturgudel. Mis ei tähenda muud kui Euroopa vanade väärtuste ja rikkuste laialitassimist ning aina uute futuuridega koormamist äripankade ja kõiksugu häguste fondide poolt. Virtuaaltehnoloogia areng, küberimed ja ülikiire internet on drastiliselt suurendanud Puhhi ja Notsu mänguraha osa spekulatiivse kapitali lendamises ümber maakera.
Vikerraadios rääkis Heldur Meerits, et kogu Euroopa rahaasjanduse mõistmiseks tuleks kasutada lihtsat mõõdet: ahnus ja kartus. Saatejuht Lauri Hussar, end õhutarkust täis pumbanu, ei tabanud head kujundit ja muudkui pani paksult tarka edasi.
Aga mõtleme veel! Kui ahnus saab vabalt ruulida liberalismi sirmi taga, siis kuhu jääb kartus?
Kartus, söörid ja söörinnad, jääb meitele — eestlastele, soomlastele, rootslastele ja teistele protestantidele. Nagu juba sada aastat tagasi kirjutas Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”, 1905). Weber otsis vastust küsimusele, miks sündis ja arenes kapitalism just Euroopa parasvöötme rahvaste juures. Ta rõhutab vaimseid hoiakuid, mis kujunesid välja kalvinismi ja luterluse omaksvõtu järel. Protestantlik eetika tekitas uue töömoraali ja ratsionaalse eluhoiaku ning lisas kurnavasse töösse „kutsuvaid” väärtusi.
Aga meie e-uhkele Eestile viidates jätkab pariislane Linnuste: „On asutud rakendama uut ülitehnoloogiat, mille programmid võimaldavad finantsturgudel tehtavaid pakkumisi igal ööpäeva tuhandiksekundil üleilmselt läbi kammida. Matemaatiliselt kalkuleeritud pakkumised ostetakse nüüd juba automaatselt Tokios või Shanghais, New Yorgis või Londonis ja müüakse edasi niipea, kui tekib veidikegi kõrgema hinnaga pakkumisi. Selline ülikiire automaatspekulatsioon võimaldab teenida nii languse kui tõusu pealt.”
Paraku lubavad Euroopa eeskirjad hangeldada varaga, mille omanik sa ise pole. Euroala võimaldab peita offshore-sahkerdaja konto Mani saarele või Tuvalule Vaikses ookeanis (see saareke tunnustas äsja Venemaa okupatsiooni Osseetiamaal ning pälvis Vene presidendi kiituse). Virtuaalraha visklemine toimub väljaspool ametlikke börsiindekseid. Siit küsimus, milleks meil on vaja börsiteateid. Oleme ehk mingid maaklerid?
Riigikogu arutelu Euroopa garantiide rahalise või mitterahalise väärtuse üle on selge mõttetus. (Lugege Indrek Neivelti blogi või kuulake tema juttu Vikerraadios!) Meie piskuke paar miljardit eurot on hiidarvutite poolt juba ammu edasi ja veel kord edasi müüdud.
Me täidame virtuaalahnuse katelt, mille vaht vulksub täna lõunasse (Kreeka), homme veidi läände (Itaalia) ja siis veel läände (Iirimaa, Island). Kas anname rammuleeme kah lisaks?
Eesti maksuraha lennutamine pimendusplatvormidele on siiski sündimas. Umbes 60 vannet vandunud Eesti meest ja naist kõrgel mäel tegid ühtlases kolonnis… Mille? Baaside leppe number kaks!
Kirjutage nende nimed ajaloo tarbeks üles!

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=58875300