EESTI MEEL: Seitse sihtjoont külma sõja semantikas
Sõnaühendi KÜLM SÕDA (KS) kõige üldisem tähendus on 'pingeline suhe' või 'suh(e)tepinge' ning laias laastus on sel kujundil kaks toimeala: ühiskond ja poliitika.
Sotsiaalne konflikt. Tavaliselt poliitikaga seostuva mõiste moodne meelisala on hoopis psühholoogia. Nii satub sõnapaar KS (mandariini 冷戰) nt Aasias üha sagedamini geopoliitika või ajaloo asemel sotsiaalpsühholoogia valdkonda illustreerimaks sellist mõõna või häiret paarisuhtes, kus lahkhelid on kasvanud vihaks. See võib ning võib ka mitte peegeldada psühholoogilist konflikti soolisel rindel, mille aluseks on psühhofüsioloogiline umbusaldus. Terava seisu sellises KS-is võib lõpetada mõnikord väga lihtsalt — nt šokolaadiga.
Kui aga vahekorda imbuvad tusameel, kärsitus, algavad solvangud, võõristamine, tagarääkimine jms, kui süvenevad eelarvamused, hirm ja kartused, siis võivad need viimaks kalgastuda ka sallimatusse, hakata inimrühmitusi äraspidiselt liitma, hõlmata masse ja lõhestada ühiskondi segmentaarselt, kihiti või lülikaupa, kas alluvusvahekorra, varanduse, rahvuslikul või stiili-erinevuse pinnal… Kokkuvõttes — suhtepinged võivad tervest ühiskonnast teha haige.
Poliitkonfliktid ehk võitlus võimu pärast võib käia ka oma riigi ja erakonna sees. Võimuvõitlus on loomulik osa poliitikast.
Poliitiline sõda võib sõjaväljalt ka ajalookirjutusse kanduda, mispuhul arvatakse, et võitja kirjutab ajalugu… Poliitkonflikti järel võib olla ka vastupidi — nii et KS-i ajalugu kirjutavad hoopis kaotajad, sest võitjad on suuremeelsed.
Külma sõja kirjapildis peaks selguse nimel väikse algustähega külma sõja kui ü l d m õ i s t e eristama konkreetsest ajaloosündmusest nagu too XX sajandi Külm sõda Moskva ja Washintgoni vahel. Külma sõja arusaames üksmeelt aga pole, kuna nähtus ise sai uuringu o b j e k t i s t otsemaid käsitlus v õ t t e k s. Kolm näidet nüüdisajast:
A. Nii on KS kui teema rakendust leinud ideoloogilise relvana ka ses ajaloolises koomiksis (vt joonistust), mille väitel Tšiilis vaenati pahempoolseid KS-i (hispaania Guerra Fría) "müüdi" varal.
Eeskujuks on siin mõistagi kõigi rahvusvaheliste pingete kuhjumise tuntuim näide, mis jääb aastate 1946 ja 1990 vahele; kusjuures täpsete aastaarvude üle saab alati vaielda, neid võib hõlpsasti +\-2 aastat sinna ja tänna nihutada. Seda KS-i on ajaloolise faktina tunnustatud eeskätt, kuna too konflikt oli enam-vähem vastastikune, sünkroonne ja seega kooskõlas klassikalise sõjakäsitusega (nt von Clausewitzi teoses "Sõjast") Ent seegi KS ei alanud sõja-kuulutamisest ega lõppenud osapoolte ametliku sõjast väljaastumisega, mistõttu KS-i ajapiirid pole vähem tinglikud kui tolle konflikti piirid ruumis. Ruumiliste piirjoonte puudust iseloomustab ka üldistus, nagu oleks KS käinud hemisfääride — Ida ja Lääne — vahel, mistap tollane maailm ei olnud tervik, vaid poliitiliselt lõhestatud ehk bipolaarne.
Külm sõda kui ühepoolne hullus. Siiski, vaimsed (mitte-kineetilised) konfliktid on harva sümmeetrilised. Sestap on kaduvväike ka tõenäosus, et KS võiks olla 1:1 kahevõitlus. Külm sõda reeglina pole duell. See sai selgeks kui mitte enne, siis läbimurdega elekterside vallas, misjärel sai tekkida nii globaalne massikultuur kui ka -ühiskond. Kõik see toetas ja lihtsustas KS-i pidamise tehnilist külge, andes juurde ka mõõtmatuid lahinguvälju, nagu eeter ja lähikosmos.
Külma sõja pidaja (subjekt) võib olla üks, vastaseid (objekte) aga loendamatult. Seepärast on löögijõu, ründesuuna, rinnete jm füüsiliste parameetrite kaardistamisest olulisem tuvastada KS-i eesmärk, rünnaku sillapea(d) ja iseäranis — kindlaks teha pealetungi läte, KS-i keskus, peastaap.
Tänapäeva inimesel tuleks mõista, et kui ta end ka KS-i kõrvaliseks või erapooletuks pealtvaatajaks peab, satub ta tihti KS-i osaliseks isegi ilma tahtmata: olgu siis KS-sõjardi(te) käsiku, kaasajooksiku, osavõtmatu ohvri või vastustajana. Vene keeleteadlane Efim Etkind on kirjutanud Joseph Brodskyst, et viimane pole kunagi olnud dissident ning ka välispagendusse suundus ta mitte seetõttu, et võitles sovetliku režiimi vastu, vaid sovetirežiim sõdis temaga, alandas ja hävitas teda. Brodsky on ise rõhutanud, et tunnetab kommunistliku võimu nimetute ohvritega ühtsust, kuna tal on läinud neist paremini vaid selle pärast, et ta on nimekas. Ja lisaks on ta märkinud KS-i (vene Holodnaja vojna / Холодная война) kohta:
Venemaa komparteilik (VSDTP/ ÜK(b)P/ NLKP) võimkond rakendas KS-i võtteid mitte ainult oma režiimi alamate kallal, vaid ka välissuhtluses ning tegi seda kõige järjekindlamalt USA, Poola ja Baltimaade vastu.
Sõda jutumärkides. See on sõda seega kõigest ülekantud tähenduses, mitte päris sõda, vaid p i n g e l i n e r a h u, ennemini v õ i s t l u s kui võitlus, pigem p o l i i t i l i n e vastasseis kui militaarne. Selles mõttes lähendab teda enim kuumale sõjale (militaarkonfliktile) KS-iga kaasnev võistu- ehk võidurelvastumine.
Mõned eestikeelsed sõnastikud, nagu Propagandasõnastik ja Longmani Maailma-Poliitika Leksikon, defineerivadki seda n-ö kuuma sõja vastandina:
Külm sõda kui kultuuri kaasanne. Külma sõja taoline nähtus on umbes sama vana kui kultuuri mõiste. Niisuguse konfliktitüübi alged on ajaloos märgatavad juba III saj eKr Kartaago ja Rooma suhetes (nt senaator Cato lausung: Carthago delenda est… Ek: Ja Kartaago tuleb hävitada!) ning läbi ajastute on KS lahvatanud eri tsivilisatsioonide kokkupuute-punktis või impeeriumide piirialadel (Egiptus, Hispaania, Jeruusalemm, Vahe-Euroopa…) Olulisim eeldus ja tegur on olnud usk, sest usuta ei sünni kestlikku propagandat ja ilma propagandata ei ole KS-i. Külm sõja edukamad läbiviijad on olnud seepärast reeglina õhtumaa uskude kandjad, juudi variseride usujärglased läbi kogu meie ajaarvamise, rooma ristisulised IV-XX sajandil, uusimal ajal aga progressiusu ning tulevikus ehk mõne hommikumaa usu kandjad. Edu pandiks ei ole olnud vägivald ega ekspansioon, vaid arvatagi vaimne kvaliteet ja moraalne ülekaal, mis summutab nii omaenda kui vastaste barbaarsed ja tsiviliseerimata tungid.
Alles läinud sajandi lõpukümnendeil sünkroniseerus KS-i konkurents teadus-tehnilise revolutsiooni toel sellise määrani, et mahajäänud sovetiimpeerium kaldus vastandite ühtsuse seaduse vaimus uskuma ka oma antipoodi USA-d kui enese peegelpilti. Seda vastase hukatuslikku jäljendamist kroonib sümbolina ameeriklaste eeskujul loodud kosmosesüstik, mille rakendamiseks venelaste jõud juba rauges.
… kui kaasaja üleilmseid pingeid kirjeldav termin levis massidesse arvamuskujundajaist kirjameeste vahendusel. Ameerikas nt Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is aastal 1946 ja eriti neid koondava raamatu "Külm sõda" ilmumisega järgmisel aastal (vt Walter Lippmann, The Cold War: A Study in US Foreign Policy. NY, 1947, 66lk), kuid KS-i mõistet ei leiutanud muidugi Lippmann. Isegi meie viimatise veneaja leviakadeemik, argimõistuse kiusaja, eestluse kirstunael ja ajalookirjutuse staliniseerija Gustav Naan on kirjutanud temast aupaklikult, kui tohutu mõjuga andekast ajakirjanikust:
Globaalse peavoolumeedia vastupidiste hõigete ja pea liiva pistmise kiuste ei ole termotuumakonflikti võimalus kui kuuma sõda välistav tegur veel päevakorrast kadunud, mis tähendab suur(t)e KS-i(de) vaikset jätku ka täna.
Venemaa peastaabi ülem knd Nikolai Makarov hoiatas NATO-t äsja edasise laienemise eest VF-i külje alla, kuna seega tõuseb niisuguse lokaalkonflikti risk, mis Moskva abiga võib paisuda "ulatuslikuks sõjaks, kus kasutatakse ka tuumarelva" (vk: lokal'nye i refional'nye vooružennye koflikty mogut pererasti v krupnomaštabnuju vojnu, v tom čisle s primeneniem jadernogo oružija — vt Venemaa Hääl 17.11.11, kl 13:09Maj). Ja muu maailm… ei teinud teist nägugi!
LISAKS: vt KS-käsitlusi Isekirjas
Sotsiaalne konflikt. Tavaliselt poliitikaga seostuva mõiste moodne meelisala on hoopis psühholoogia. Nii satub sõnapaar KS (mandariini 冷戰) nt Aasias üha sagedamini geopoliitika või ajaloo asemel sotsiaalpsühholoogia valdkonda illustreerimaks sellist mõõna või häiret paarisuhtes, kus lahkhelid on kasvanud vihaks. See võib ning võib ka mitte peegeldada psühholoogilist konflikti soolisel rindel, mille aluseks on psühhofüsioloogiline umbusaldus. Terava seisu sellises KS-is võib lõpetada mõnikord väga lihtsalt — nt šokolaadiga.Kui aga vahekorda imbuvad tusameel, kärsitus, algavad solvangud, võõristamine, tagarääkimine jms, kui süvenevad eelarvamused, hirm ja kartused, siis võivad need viimaks kalgastuda ka sallimatusse, hakata inimrühmitusi äraspidiselt liitma, hõlmata masse ja lõhestada ühiskondi segmentaarselt, kihiti või lülikaupa, kas alluvusvahekorra, varanduse, rahvuslikul või stiili-erinevuse pinnal… Kokkuvõttes — suhtepinged võivad tervest ühiskonnast teha haige.
Poliitkonfliktid ehk võitlus võimu pärast võib käia ka oma riigi ja erakonna sees. Võimuvõitlus on loomulik osa poliitikast.
Märt Viisitamm: Pärnakate ja Keskerakonna (Tallinna) büroo suhted ei ole kõige soojemad, pigem iseloomustab neid termin 'külm sõda'.Võimulahingu väljundiks on (ideoloogiline) sõnavõitlus. Suuremad lahingud on sel tallermaal seni maha peetud Jumala ülemvõimu poolt ja vastu ning globaalselt pahempoolse maailmavaate nimel.
Vt PM 30.4.11: Viisitamm nõuab muutusi Keskerakonna juhtimises.
Poliitiline sõda võib sõjaväljalt ka ajalookirjutusse kanduda, mispuhul arvatakse, et võitja kirjutab ajalugu… Poliitkonflikti järel võib olla ka vastupidi — nii et KS-i ajalugu kirjutavad hoopis kaotajad, sest võitjad on suuremeelsed.
Külma sõja ajalugu kirjutavad suurelt osalt endised vasakpoolsed.
— Vello Helk, Kes kirjutavad ajalugu? (Eesti Elu, 20.5.11)
A. Nii on KS kui teema rakendust leinud ideoloogilise relvana ka ses ajaloolises koomiksis (vt joonistust), mille väitel Tšiilis vaenati pahempoolseid KS-i (hispaania Guerra Fría) "müüdi" varal.
— Keri Venemaale, kommunistlik värd…B. Retoorikas on KS-i algatajaks peetud ikka ameeriklasi. Nõnda selleski (loodetavasti) veretus käsivõitluses musta ja punase poksiprofi vahel, kus üks osapool kuulutas ette:
— Ja sinusugune nõmik sahkerdaks kogu maa rikkused USA käpa alla!
Helsingis algab 3. detsembril 2011 Külm sõda — ameerika unelm alistab ülekaalukalt vene troonitaotleja!C. Sõda ühiskondliku pinevuse tähisena leiab taunimist ka lastekasvatuses — nii et kooliski tuleks jagada hirmu asemel armu!
Vt Delfi.EE 1.12.11: Profipoksija Cedric Boswell: 3. XII algab Helsingis külm sõda.
Vägivalla ohjeldamine koolis pole seotud ei külma ega sooja sõjaga, vaid külmade ja soojade suhetega, suhtlemise või selle puudumisega. (…) Laps peab mõistma, et Jeesuse juurde võib ta tulla alati, ilma et keegi peaks teda mõjutama, ajupesu tegema, peale sundima mantrate lugemist või õige hingamise õpetust.Kõigi näidete autorid osundavad — olgu positiivses (b) või negatiivses (a, c) kontekstis — KS-i kui nähtust, kuid seejuures rakendavad nad KS-i meetodit, so propagandat: püüdes vastaspoolt või/ehk teate vastuvõtjat (retsipienti) mõjutada (a) visuaalselt ja/või (b, c) verbaalselt, kellegi karmi (b) või õrna (c) kohtlemise tõotusega, kohutamise, kehutamise või meelitusega.
— Ramo Pener: Vägivalla ohjeldamisel koolis on kasutamata võimalusi (Lääne Elu, 4.10.11)
Eeskujuks on siin mõistagi kõigi rahvusvaheliste pingete kuhjumise tuntuim näide, mis jääb aastate 1946 ja 1990 vahele; kusjuures täpsete aastaarvude üle saab alati vaielda, neid võib hõlpsasti +\-2 aastat sinna ja tänna nihutada. Seda KS-i on ajaloolise faktina tunnustatud eeskätt, kuna too konflikt oli enam-vähem vastastikune, sünkroonne ja seega kooskõlas klassikalise sõjakäsitusega (nt von Clausewitzi teoses "Sõjast") Ent seegi KS ei alanud sõja-kuulutamisest ega lõppenud osapoolte ametliku sõjast väljaastumisega, mistõttu KS-i ajapiirid pole vähem tinglikud kui tolle konflikti piirid ruumis. Ruumiliste piirjoonte puudust iseloomustab ka üldistus, nagu oleks KS käinud hemisfääride — Ida ja Lääne — vahel, mistap tollane maailm ei olnud tervik, vaid poliitiliselt lõhestatud ehk bipolaarne.
Külma sõja pidaja (subjekt) võib olla üks, vastaseid (objekte) aga loendamatult. Seepärast on löögijõu, ründesuuna, rinnete jm füüsiliste parameetrite kaardistamisest olulisem tuvastada KS-i eesmärk, rünnaku sillapea(d) ja iseäranis — kindlaks teha pealetungi läte, KS-i keskus, peastaap.
 |
| Külm sõda ≠ talivarustus |
… Sõda on läbi ja meie ilmselt oleme selle võitjad. Ent ma ei näe ennast ei võidetute ega võitjate seas, ja mulle ei meeldi selle kaotajad ega võitjad. Ma olen pigem nagu metsavend, kes tunneb juhtumisi antiikaega ja absurdikirjandust. Niisugune on minu diskreetne positsioon.
— Joseph Brodsky, Kiri Rooma sõbrale. — Tsitaat filmi "Brodsky Venezia" II osas, vt YouTube'is Progulki s Brodskim (1993-2000)
Idee etnilisi konflikte õhutades Poolat sisemiselt destabiliseerida ja laostada polnud 1925. aastal uus, juba aastail 1923-1924 oli sellest kujunenud peamine Poola-vastane võitlusvahend. Sest otsese kallaletungi korral ei oleks Punaarmee ega Nõukogude sõjatööstuse olukord veel võidulootust andnud. Revolutsiooni mõõna ajal tehti Poola katsepolügooniks, kus Moskva hakkas rahvusliku vaenu sihipärase õhutamisega eksperimenteerides rajama alust revolutsiooni uuele tõusule. Poolast saadud kogemusi pidi edaspidi rakendatama muil Euroopa mail, nagu Čehhoslovakkia ning Jugoslaavia.Kommunistliku KS-i üleilmne võidukäik jätkus, kuni ei loodud KS-maniakke kainestavat tuumarelva, mis muutis KS-i sümmeetrilisemaks ning vastastikku tagatud hävingu ähvardusel sundis pealetungijat taltuma. Sellegipoolest ületas Moskva panus KS-is aastal 1979 USA Kongressi Esindajatekoja erikomisjoni hinnangul 3 miljardi dollari ning 1982 juba 4.000.000.000$ piiri. Mustal pildil on nende sõjakulutuste üksikasjalik tabel Bertil Häggmani raamatust Political Warfare (London, 1986, 40lk; ek: Poliitiline sõda: Lääne kaitse puuduv lüli. Trt, 2010, lk 23, 44; PDF)
Vt Bogdan Musial, Sihikul oli Saksamaa (Tln, 2009, lk 88-89)
Sõda jutumärkides. See on sõda seega kõigest ülekantud tähenduses, mitte päris sõda, vaid p i n g e l i n e r a h u, ennemini v õ i s t l u s kui võitlus, pigem p o l i i t i l i n e vastasseis kui militaarne. Selles mõttes lähendab teda enim kuumale sõjale (militaarkonfliktile) KS-iga kaasnev võistu- ehk võidurelvastumine.
Mõned eestikeelsed sõnastikud, nagu Propagandasõnastik ja Longmani Maailma-Poliitika Leksikon, defineerivadki seda n-ö kuuma sõja vastandina:
Kremlile osutus KS esiteks sõjaliseks, seejärel teaduslik—tehniliseks, majanduslikuks ja lõpuks ka poliitiliseks läbikukkumiseks. See läbikukk tulenes sovetliku režiimi ideoloogilisest jäikusest, püstitatud rahuloosungite ja rahulooja endakuvandi silmakirjalikkusest. Külm sõda sünkrooniseerus küll relvatärina saatel, üheaegselt 2 järjestikuse militaarkonflikti, Berliini blokaadi ja Korea sõjaga, siiski oli kogu Ida—Lääne vahelise KS-i säsiks ja kummagi poole põhimõtteks sõjategevus ära hoida. See ei läinud täielikult läbi, nagu näitasid mõned KS-i aegsed puhversõjad. Teisalt on iga pärissõda tavaliselt hoogustanud ka propagandasõda. Ses osas eksib KS-i käsitledes nii Priimäe reklaamiteooriaga külgnev propaganda- kui ka Nolani poliitika-sõnastik, esimene KS-is vaid pärissõja ettevalmistust nähes, ja teine, asetades KS-i kaardile mitu militaarse loomuga kriisi alates 1944…, mis rikub KS-i definitsiooni ajalist määratlust (1947-1990) mitmel rindelõigul.K ü l m s õ d a — riikide intensiivne rivaalitsemine ja konflikt, mis siiski ei ulatu relvastatud sõjategevuseni.
Ülal: Cathal J Nolan, Longmani maailmapoliitika leksikon(Tln, 1999 lk 175, vrd lk 173)
Vasakul: Linnar Priimägi, Propaganda sõnastik(Tln, 2011, lk 127; tstit Norman Angell, Die Große Täuschung. Leipzig, 1910, lk 106-107)
Külm sõda kui kultuuri kaasanne. Külma sõja taoline nähtus on umbes sama vana kui kultuuri mõiste. Niisuguse konfliktitüübi alged on ajaloos märgatavad juba III saj eKr Kartaago ja Rooma suhetes (nt senaator Cato lausung: Carthago delenda est… Ek: Ja Kartaago tuleb hävitada!) ning läbi ajastute on KS lahvatanud eri tsivilisatsioonide kokkupuute-punktis või impeeriumide piirialadel (Egiptus, Hispaania, Jeruusalemm, Vahe-Euroopa…) Olulisim eeldus ja tegur on olnud usk, sest usuta ei sünni kestlikku propagandat ja ilma propagandata ei ole KS-i. Külm sõja edukamad läbiviijad on olnud seepärast reeglina õhtumaa uskude kandjad, juudi variseride usujärglased läbi kogu meie ajaarvamise, rooma ristisulised IV-XX sajandil, uusimal ajal aga progressiusu ning tulevikus ehk mõne hommikumaa usu kandjad. Edu pandiks ei ole olnud vägivald ega ekspansioon, vaid arvatagi vaimne kvaliteet ja moraalne ülekaal, mis summutab nii omaenda kui vastaste barbaarsed ja tsiviliseerimata tungid.
 |
| Kosmosesüstikud: NASA 135 mehitet lendu Venemaa 0 lennu vastu |
… kui kaasaja üleilmseid pingeid kirjeldav termin levis massidesse arvamuskujundajaist kirjameeste vahendusel. Ameerikas nt Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is aastal 1946 ja eriti neid koondava raamatu "Külm sõda" ilmumisega järgmisel aastal (vt Walter Lippmann, The Cold War: A Study in US Foreign Policy. NY, 1947, 66lk), kuid KS-i mõistet ei leiutanud muidugi Lippmann. Isegi meie viimatise veneaja leviakadeemik, argimõistuse kiusaja, eestluse kirstunael ja ajalookirjutuse staliniseerija Gustav Naan on kirjutanud temast aupaklikult, kui tohutu mõjuga andekast ajakirjanikust:
Lippmanni kirjutisi avaldavad aastate vältel keskmiselt 2x nädalas üheaegselt sada ja enam ajalehte ja -kirja kogu läänemaailmas, tsiteerivad aga mitmed sajad. Irisev Walter on spetsialiseeunud oma USA, kuid ka teiste valitsuste poliitika, eelkõige välispoliitika pidevale vaimukale kritiseerimisele (…) ja tavaliselt tabab väga hästi selle nõrku punkte. Kuigi Lippmann on vaid eraisik, loevad paljud riigijuhid ta kirjutisi sama tähelepanelikult kui oma välisministri või luureülema ettepanekuid.Vahest olid need just aatompommi plahvatuste järel üle inimselja jooksvad külmajudinad, mis selleks ajendasid, ent õige ruttu pärast tuumarünnet Jaapanile võtsid sõnameistrid kasutusele uue termini selle uutmoodi rahu kohta —
Vt Gustav Naan, Vaim ja võim, I (Looming, 1969, nr 12, lk 1856-1878)
— nagu oktoobris 1945 märkis George Orwell, kasutades leiboristlikus ajakirjas pealkirja all “Sina ja aatompomm” (You and the Atom Bomb — The Tribune, 19. X 1945) ilmunud loos käesoleva rahvusvahelise seisukorra kohta juba mõistet KS. Ja meie Arvo Mägi üllitas veel kuu enne inglise kolleegi selsamal teemal oma juhtkirja, mainides siis ka raudset eesriiet, samuti Balti rahvaste seniseid õppetunde ikka ses KS-is, kus…“… Rahu, mis pole rahu — peace that is no peace…”
“… võitlus rahu saavutamiseks on ju alles algjärgus…”Vt AR-GI, Aatom rahu võitmas. – Rahvuspoliitiline Koguteos Vabariiklane, Stk–Uppsala, september 1945, lk 1-2)
 |
| Külma sõja lõpp?! Indy 7. VII 2009 esikülg |
Venemaa peastaabi ülem knd Nikolai Makarov hoiatas NATO-t äsja edasise laienemise eest VF-i külje alla, kuna seega tõuseb niisuguse lokaalkonflikti risk, mis Moskva abiga võib paisuda "ulatuslikuks sõjaks, kus kasutatakse ka tuumarelva" (vk: lokal'nye i refional'nye vooružennye koflikty mogut pererasti v krupnomaštabnuju vojnu, v tom čisle s primeneniem jadernogo oružija — vt Venemaa Hääl 17.11.11, kl 13:09Maj). Ja muu maailm… ei teinud teist nägugi!
Niisiis, kui üks Venemaa väejuhte ähvardab maailma või vähemasti oma "mõjusfääri" Ida-Euroopas tuumamöllu võimalusega, välgutades taas kord saablit (…), siis valivad Guugeluudised oma pealooks — mille? Wall Streeti vastustava tosina tudengi pipragaasitamise California Ülikooli politsei poolt (…) Kas pole imeline aeg?! Ehk ongi õigem venelasi eirata ja mitte julgustada. Et mitte karu söödale näkata. Aga…Eestlase salarelv külmas sõjas… on kodukootud ükskõiksus. Külma sõtta suhtutakse meil "külma kõhu" või umbusuga, sest võõras usk ega ükski ideoloogia ei ole eestlasele kunagi meeldinud ning igasugu sõjaga külgnev politikaanlus saab pisirahvale, kes elab "tuulepealsel maal", tuua ainult halba… … …
— Jüri Estam 20.11.11, Letter from Estonia: What’s Wrong with this Picture? Russia’s Threat to Nuke the “Near Abroad” is Met with Silence.
LISAKS: vt KS-käsitlusi Isekirjas
Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/
0 kommentaari:
Postita kommentaar