VABAMÕTLEJA: Tiit Madisson - M-15 liikumine ja olukord Eestis
Kui enamikus linnades möödusid meeleavaldused rahumeelselt, siis Hispaania suuruselt teises linnas Barcelonas võtsid sündmused vägivaldse iseloomu - politsei ja manifestantide kokkupõrkes sai vigastada 170 inimest, 400 meeleavaldajat arreteeriti. Vägivaldse intsidendi vastu tundis koguni huvi Brüsselis asuva Euroopa Nõukogu vastav komisjon, vägivallast kohkunud Hispaania kuningas Carlos I kutsus võime suhtuma meeleavaldajaisse „sensitiivselt". Ajakirjanduse andmeil väitsid 15-M aktivistid, et kokkupõrked toimusid meeleavaldajate hulka infiltreerunud politseiagentide provokatiivse tegevuse tagajärjel.
Hispaania, nagu paljud teised Euroopa riigid, on haaratud teravast majanduskriisist, mis puhkes ligi kolm aastat tagasi USA investeerimispanga Lehmans Brothers pankrotist, mis omakorda käivitas Ameerikas lumepalliefekti- rahanduskriis kandus peagi edasi Euroopasse. Kui Ühendriikide valitsus korvas panga „vaestele" omanikele maksumaksja arvel kõik kahjud, siis kannatajaks jäid lihtsad ja heausklikud laenajad, kes pankadest laenatud summade eest soetasid omale elamispinna.
Praegune kriis, mille vaibumist pole niipea näha ja mis väljendub esmalt suures tööpuuduses, on järsult teravdanud sotsiaalseid probleeme, mis omakorda kutsub esile rahva proteste tänavail. Euroliidu liikmesriigis Hispaanias toimus 29. septembril 2010 ulatuslik protestiaktsioon, milles osales sadu tuhandeid inimesi Madridis, Barcelonas, Sevillas, Malagas, Valencias jm.
Tööpuudus, mis hõlmab veidi üle 20% tööjõulisest elanikkonnast, on enda alla haaranud Hispaania majanduse. Hätta jäid heausksed inimesed, kes majanduslikult lahedal ajal võtsid pankadest laenu, tihtipeale oma elamistingimuste parandamiseks. Kuna töö kaotanud ei suutnud kriisis kannatanutena tasuda pangaintresse, rääkimata võlgadest, hakati võlgnikke pankade nõudel elamispindadelt välja tõstma.
Juhtusin augustikuus viibima pealinnas Madridis, kus nägin tänavatel oma kompsude ja majakraami otsas magavaid inimesi, kes olid sunnitud tänavaile kolima tervete peredena. Andaluusia autonoomse piirkonna suuruselt teises linnas Malagas, 20 km siinkirjutaja elukohast, heidetakse Costa del Solis ilmuva ingliskeelse ajalehe The News andmeil igal nädalal tänavaile ligi 30 peret.
Samas on Malaga 560-tuhandeline elanikkond vähenenud ligi 50 tuhande inimese võrra, kes on siirdunud Hispaania teistesse linnadesse ja majanduslikult kõige paremal järjel asuvale tööstuslikule Baskimaale, lootuses leida tööd.
Paraku ei sarnane tulised ja temperamentsed hispaanlased tasakaalukatele ja uimasevõitu eestlastele ning on asunud aktiivselt võitlema pankade liigahnusest tingitud tegutsemise vastu. Äsjaloodud rahvaliikumine 15-M kutsus boikoteerima kohalike võimuorganite valimisi (mis pidid toimuma 22. mail), sest parteisid peetakse röövpanganduse mahitajateks.
Kui valimispäeva õhtul asusid valimiskomisjonid sedelite ülelugemisele, selgus, et 37% üle riigi registreeritud sedeleist oli rikutudKui valimispäeva õhtul asusid valimiskomisjonid sedelite ülelugemisele, selgus, et 37% üle riigi registreeritud sedeleist oli rikutud - hispaanlased järgisid massiliselt rahvaliikumise 15-M soovitust. Tasub rõhutada, et 15-M oli selleks ajaks saanud tegutseda kõigest nädal aega (!).
Juunikuu algul korraldatud küsitluste järgi pooldas rahvaliikumise eesmärke 67% küsitletuist. Madridi ülikooli küsitlusfirma Metroscopia juulikuus korraldatud küsitluse järgi pooldas kommertspankade natsionaliseerimist 70% küsitletuist, nagu teatas kolmes keeles ilmuv nädalaleht SUR.
Luban endale kiusliku kommentaari. Eestis oleks nõudmine pankade riigistamiseks võimumeeste poolt hinnatud pühaduse rüvetamisena või isegi riigireetmisena. Sellise küsitluse korraldamist poleks julgenud ette võtta ükski rahademokraatlikus Eestis tegutsev küsitlusfirma, ei Saared ega Pollid. Pole ju suur saladus, et Eesti väidetavalt demokraatlikult (vildaka valimisseaduse järgi) valitud Riigikogu tegutseb juba aastaid välismaiste pankurite lobby-grupina, mille eest võimuparteisid loomulikult vastuteenena tasustatakse.
Omal ajal võõrsilt saadud „soovitusi" järgides hävitati rahvuslik pangandus, mispeale on Eesti ainuke Euroliidu maa, kus puuduvad kodumaised pangad. Nagu lugejad kindlasti teavad, ei ole meie valitsejad välismaiste pankade hiigelkasumeid isegi maksustanud - kogu kasum veetakse Eestist välja. Eestlastele on määratud au olla välismaiste pankurite lüpsilehmaks.
Parema mäluga lugeja mäletab, kuidas pool tosinat aastat tagasi sai kahekordne peaminister Mart Laar oma tulemuslike ponnistuste eest rootslaste Swedbanki nõukogu liikme priskele palgale. Loomulikult oli see vastuteene eestlaste allutamise eest Rootsi panga lüpsilehmaks ja rahvusliku panganduse hävitamise eest.
(Küsiksin: missuguse seaduse järgi tuleb töövõtjate töötasu või vanurite pension üle kanda Swedbanki, SEB või mõne teise võõrpanga arvetele? Nt Hispaanias makstakse töötasu soovi korral kätte sularahas.)
Samas tasustati Laari miljardär Milton Friedmani preemiaga - ikka liberaalse turumajanduse sisseseadmise eest Eestis, mis teisisõnu tähendab riigi allutamist Lääne suurkorporatsioonidele, sh pankadele. Eestlastele ei tundu sugugi imelikuna, et elupõline põllumajandusmaa ei suuda tänu Laarikese ja ta kamba „reformidele" end ise äragi toita! Paljud sellesama liberaalse turumajanduse ohvrid toituvad supiköökides, elujõulisemad on aga põgenenud kümnete tuhandetena Eestist, eelistades elada vähemliberaalse majandusega riikides.
Ahnusest tiivustatud spekulatsioonide abil virtuaalraha tootvad pangad on oma ohvriteks teinud Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide elanikud, keda võimulolevate poliitikute igakülgsel soosimisel süstemaatiliselt röövitakse. Arenenud Euroopas ollakse ehk pisut mõõdukamad, kuna lääne-, lõuna- ja põhjapoolses Euroopas on toimimas tugev kodanikuühiskond, mistõttu kardetakse rahvaste vastupanu.
Lõunapoolsete rahvaste hulgas valitseb lisaks eelkirjeldatule ka tugev solidaarsustunne. Olen seda Hispaanias korduvalt kogenud. Postkommunistlikes riikides, sh Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmise uidust tiivustatud Eestis, on pankade röövtegevusel lausa kriminaalne iseloom. Selline tegevus väärib nimetust „röövimine päise päeva ajal".
Masendav on, et lüpsilehma ossa surutud ajupesuohvrist nn „uhke ja hää" keskmine eestlane ei saa arugi, mis ümberringi toimub. Kui paljud siis viitsivad end harida ja kasvõi internetis pisut surfata? Ajukääbikuist haugimäluliste kodanike üle valitsemine on väga lihtne - iseasi, kas sellised, seni võimu suhtes lojaalsed kodanikud suudavad või tahavad neidsamu valitsejaid kriisisituatsioonis aktsepteerida ja riikluse eest seista.
Esialgu planeerisid 15-M juhid proteste korraldada kuni 22. maini. Kuid nende üleskutsest innustatud edu kohalike võimuorganite valimiste boikoteerimisel andis meeleavaldajatele kindlust, et rahvas neid toetab, ja telklaagrite püstitamine paljude linnade keskväljakuile hoogustus.
Malaga kesklinnas asuval Konstitutsiooniväljakul pidi juunikuu eelviimasel laupäeval toimuma Hispaania kuninga külaskäigu puhul suur sõjaväeparaad. Kuna väljakule oli varem kerkinud protestijate telklinnak ja demonstrandid keeldusid sellest lahkumast, viisid võimud paraadi üle Plaza de Toro väljakule. Võimud ei riskinud protesteerijaid jõuga laiali ajada, kartes püssirohutünni heita põlevat tõrvikut.
Samas on sagenenud intsidendid, kui 15-M aktivistid on asunud blokeerima maju, kust pankade nõudel on välja hakatud tõstma pangavõlgnikke. Seni pole võimud julgenud kasutada blokeerijate vastu massiliselt jõudu. Vaid Malagas läks ühel korral märulipolitsei ja blokeerijate vahel kähmluseks, kus vigastada sai 20 inimest, neist seitse politseinikku. Väljatõstmisele määratud jäeti pärast kokkupõrget 15-M aktivistidega rahule!
(Kui palju on pangavõlglasi oma eluasemetest Eestis juba välja tõstetud - seda teab vaid tuul, sest need andmed ei kuulu ju avalikustamisele.)
Majanduslikult kõige kurvemas seisus on Hispaania suurim ja lõunapoolseim autonoomne ringkond, 8-miljonilise elanikkonnaga Andaluusia, mille Eesti-suuruses Malaga provintsis (mis on ühtlasi kuurordipiirkonna Costa del Sol keskus) hõlmab tööpuudus 30 protsenti tööjõulistest elanikest. Kuni 25-aastaste noorte hulgas on tööpuudus riigis 44,6%. Kuigi Hispaania laenukoormus on võrreldes Kreeka, Portugali ja Iirimaaga proportsionaalselt tunduvalt väiksem, on 46-miljonilise elanikkonnaga Hispaania suurima tööpuudusega riik Euroopas.
Seoses kuurordihooajaga tööpuudus pisut langes, kuid ennustatakse, et sügiseks ulatub see taas 5 miljoni inimeseni, nagu oli kevadel. Costa del Soli linnades on iga 7.-8. korteri rõdul silt SE VENDE - müüa! Kohvikuid-baare müüakse lausa võileivahinnaga, 6-7 tuhande euro eest.
Ajal, kui eeskujuliku finantsdistsipliiniga, kuid vaese elanikkonnaga Eesti peab andma oma „väärika panuse" eurotsooni kuuluva Kreeka abistamisse, on lõunaeurooplaste riigid Itaalia ja Hispaania finantseerimisest vabastatud, sest Brüssel kardab emotsionaalseid ja tuliseid italianosid ja espanjole ärritada!
Euroopa ajakirjanduses nimetatakse Hispaanias aktiviseerunud rahvaliikumist „Hispaania revolutsiooniks". Euroopa Liidu juhtivpoliitikud on tõsiselt hirmul, et pankade vastane liikumine kandub üle teistesse Euroliidu osariikidesse.
Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Suurbritannia peaminister David Cameron on kohtunud Hispaania peaministri Jose Rodriguez Zapateroga, et Hispaania kriisile ühiselt lahendust leida. Nagu teatas Hispaania meedia, pakkus Merkel Saksamaal tööd 800 tuhandele Hispaania noorele, kuid segavaks faktoriks on keelebarjäär. Ja miks peaksidki hispaanlased tööd otsima võõrsil, kui riigi põhiseaduse järgi peab riik seda garanteerima neile kodumaal? Noored liituvad pigem protestiliikumisega 15-M.
Augustikuu keskel Madridis toimunud 40 tuhande osavõtjaga meeleavaldusel lehvisid demonstrantide kohal Hispaania lippude kõrval ka Kreeka lipud. Augusti lõpul pani rahvaliikumine 15-M oma telklaagrid kokku ja alustas massilist 2000 km pikkust jalgsimatka Euroliidu pealinna Brüsselisse, kus tahetakse oktoobris korraldada 100-200 tuhande osavõtjaga röövpangandusvastane meeleavaldusAugusti lõpul pani rahvaliikumine 15-M oma telklaagrid kokku ja alustas massilist 2000 km pikkust jalgsimatka Euroliidu pealinna Brüsselisse, kus tahetakse oktoobris korraldada 100-200 tuhande osavõtjaga röövpangandusvastane meeleavaldus, loodetakse prantslaste ja belglaste liitumist protestijatega.
Juba maikuus toetasid prantslased hispaanlastest protestijaid, korraldades rahvarohke meeleavalduse Pariisis, mis aga vägivaldseks muutununa politsei poolt pisargaasi abil laiali aeti.
Hispaanlastest on saanud pangandusvastase võitluse pioneerid. Aeg näitab, millise ulatuse see saab Euroopas. On ilmselt kätte jõudnud aeg end vabastada üliahnete pankurite ikkest, rahahaidel on põhjust muret tunda!
Eesti ajakirjandust viimasel paaril kuul interneti vahendusel jälgides olen näinud, mida kirjutab Eesti meedia Hispaanias hoogsalt startinud pankadevastasest rahvaliikumisest. Pole väga üllatav, et Eesti peavoolumeedia on Hispaanias toimuva maha vaikinud.
Pole raske taibata, mis põhjusel. Eestis on nn kartellimeedia valitsevate parteide tagatubade kindla kontrolli all, sest valitsejad teavad, millest peab eestlast informeerima ja mida eestlasel pole vaja teada! Ärapestud ajudega „tasakaalukat" kodanikku (kes kardab oma õiguste eest võidelda), kes ei ole viitsinud endale selgeks teha, mis tähendab olla VABA RIIGI kodanik, on imelihtne meedia abil lollitada ja valitsevale poliitladvikule lojaalne hoida. Sisuliselt sarnaneb tänane poliitiline olukord Eestis üllatavalt Brežnevi-aegse Nõukogude Liidu omaga või nagu väljendas aasta tagasi üks eestlasest sotsioloog venekeelses internetiportaalis Vesti: Postimees on nagu Pravda - Ansip aga nagu Brežnev.
(Telesaadetest, nt ETV „Vabariigi kodanikud", jääb mulje, nagu oleks praegune Eesti ülimalt stabiilne - otsekui breževistlik N. Liit!) Peaminister Andrus Ansip juhib varsti riiki sama kaua nagu peasekretär Leonid Brežnev omal ajal. Ekskommunistide juhitud Reformierakond aga sarnaneb üha rohkem oma asjaajamistes omaaegse NLKP-ga. Nagu teada, pani brežnevistlik stagnatsioon alguse Nõukogudemaa hävingule. Mis juhtub Eestiga, seda näeme mõne aasta pärast.
Tore, aga seda (stabiilset Eestit) me ju kõik tahtsime! Kas tõesti tahtsime tsenseeritud ajakirjandusega politseiriiki, kus põhiseadusliku korra kaitseks loodud organ jälitab ning represseerib opositsionääre ja „valitud" hoolivad kodanikkonnast sama palju nagu omal ajal N. Liidus?
Seni pole Stenbocki majas põhjust muretseda - eestlane viibib sügavas letargias, millest võib äratada vaid mingi suurem vapustus. Milles see vapustus võib seisneda, näitab aeg.
0 kommentaari:
Postita kommentaar