Rahvusline aade meie kaitseväe kasvatuses

Ärgem unustagem minevikku: Tulevik tugineb minevikule. - Anatole France. „Le livre de mon ami".
,,Austa end ise, siis austavad sind ka teised," lausub tark vanasõna. Üksikute inimeste kui ka kogu rahva väärtus oleneb esimeses järjekorras sellest, kuivõrd i s e osatakse hinnata omas eneses ja terves rahvas peituvaid väärtusi. See on rahvusline uhkus, rahvusline i s e t e a d v u s . See on määratu suur tegur rahvaste kasvatuses, enda maksmapanemises, riiklise organisatsiooni loomises ja selle kindlustamises. Enese väärtustundest oleneb ka suurel määral, kuivõrd teised rahvad sinuga arvestavad, ainult konstateerides olemasolevaid fakte.
Sarnases rahvusliku iseteadvuse hinnangus satutakse sageli kahte äärmusse: enese ülehindamine
ja e n d a alahindamine. Esimene on eriti omane germaani rahvastele — sakslastele, kes avalikult propageerisid väidet: ,,Sakslased on jumalast valitud rahvas teiste üle valitsema ja maailma parandama."
Ilmasõda andis sellele germaani ülehinnangule-upsakusele. tugeva hoobi, kuid ta ei ole kaugeltki kadunud.
Teine äärmus — e n d a a l a h i n d a m i n e on omane meile, soome-ugri rahvastele. Soome-Ugri rahvad, kes minevikus Euroopa määratu maaala peremehed olid, ei suutnud kaua püsida, sest n e i l puudus esimeses järjekorras r a h v u s l i k iseteadvus, mis neid oleks koondanud t u g e v a k s r i i k l i s e k s organisatsiooniks.
Tulid tugevamad rahvad ja surusid nad nende asukohtadelt välja. Jäid vast järele üksikud rahvuslised saared Volga ääres, Baltimere kallastel ja Donau madalikul. Ka eestlaste kurblooline minevik tõendab, et sakslaste
sissetungil XIII sajangu algul puudub eestlastel üldine r a h v u s li k-r i i k i i k korraldus, mis oleks neid sakslaste vastu võitluses kümnekordselt tugevaks teinud. Vabaduse kaotusega, mida kaitsti küll nii südilt, vaob ka rahvuslik iseteadvus ikka rohkem ja rohkem kängu. Ja mis rahvuslist iseteadvust võis olla orjal,
keda juhtis kiltri ja kupja kepp mõisa põllul. Oleme olnud aastasadade jooksul kui kidur ja jändrik vaevakask soisel pinnal" (G. Suits), kelle juurtel on puudunud elustav maamuld.
,,Sammudes läbi pika mineviku oleme pidanud leppima h u n d i osaga, keda kujutab Poola kunstnik pakases talvekülmas vaatlemas vilkuvaid tulesid külas: seal inimesed, soojus, elu, — siin külm, nälg. (K. Pätsi kõne Riigikogu maja avamisel).
Armastan vahel vaadelda Pariisi ajaloolisi mälestussambaid ja ma arvan, et prantslastel ei ole tarviski õhutada ja kasvatada rahvuslist iseteadvust: siin räägib juba iga uulitsakivi ainult selle rahva kuulsast minevikust.
Millise kontrastina esineb meie vana Tallinn, mille muinsused kõnelevad vaid võõraist valitsejaist.
„Pikk-jalg ja Lühike-jalg" on kujukad sümboolsed mõisted ja nende ebaproportsiooniliste jalul on lombanud kogu rahva minevik." (Olsson—Tallinnas käigu puhul.) Meie nõrka rahvuslist iseteadvust on alati suigutanud
nende võõraste ülevõim, keda olime harjunud nägema enda peremeestena.
Kuid nüüd, kus oleme ajanud end riikliselt püsti, kus oleme väärilised teiste rahvastega — nüüd oleme nagu vangid, kes tulnud pimedast vanglast, sattunud heleda valguse kätte ja kes silmapilguks kaotanud orienteerumise võimaluse. Teistel rahvastel on nende minevikukuulsus, mis õhutab nende rahvuslist enesetunnet tuleviku tööks. Meil puudub sarnane minevik. Meil puuduvad püramiidid, mille kivid räägiks
meile aastatuhand eist, meil puuduvad triumphaal-arkad, mille alt oleks läbi marssinud ajaloolised
võidurikkad väed. Meie minevik on olnud negatiivne. Kuid sellegi peale vaatamata võib ta rääkida igale meie kodanikule selgelt: ,,Ärge unustage minevikku — teist enestest oleneb, et ta enam iialgi ei korduks."
Prantslased, kes lõpetasid ilmasõja võitjatena, loevad oma võidu suurimaks ausambaks t u n d m a t u sõduri haua. See asub Pariisis kuulsa triumphaal-arka võlvi all, kust omalajal läbi marssis Euroopa võitja Napoleoni Suur-Armee. See haud on lihtne bronks tahvel, mille all puhkab Verduni võitlusväljalt toodud tundmatu sõduri laip. Tema haual leegitseb ööd kui päeva väikeses raud urnis sinakas ohvrituli.
Siia tundmatu sõduri hauale toovad kõige ilma välisriikide saatkonnad aupärgi, siin haua ees peetakse Pariisi suuremaid paraade. Selle lihtsa bronks tahvli ees paljastab iga prantslane aukartuses oma pea. Siin alati vilkuva ohvritule ees võib näha põlvitamas mõnd vana ema, leske, ... eks ehk siin puhkab tema poeg, mees, kes langes inimsoo suurimas heitluses ... Meieaja rahvuslise iseteadvuse õhutuseks ei olegi tarvis enam püramiide, ei ole tarvis määratumaid kivimürakaid, mis räägiks tummal keelel minevikukuulsusest.
Meie aeg vajab lihtsat, kustumata ohvrituld tundmatu sõduri haual. Meie aeg vajab selle ohvritule lõõmavat leeki igas üksikus kodanikus. Ta ärgu kustugu sealt, et uutel saatuslikkel päevil ta ühineks määratuks jõuks, kui rahvuslik-riiklik iseolemine otsustamisel. On huvitav see, et vaadeldes suuri mälestussambaid, jätavad nad vaatleja nii sageli külmaks, ükskõikseks. Ja vast nii mõnigi väike üksikasi, väike sümboolne mälestus nagu see tundmata sõduri haudki, sunnib sind tahtmatult kaasa elama, kaasa mõtlema.
Kui Poola N. Venemaaga rahulepingu tegi, siis oli huvitav see, et üheks'tingimuseks oli: Poola saab tagasi Kostuschko mõõga kui Poola ajaloolise vabaduse sümbooli. Selle mõõga annetasid Ameerika kodanikud Poola vabaduse juhile Tadeus Kostuschko'le järgmise sooviga: ,,See mõõk on valmistatud Ameerika kodanikkude vabadest annetustest ja iga vabatahtlik santiim selles mõõga terases karjub terve Poola rahva vabaduse järele." Poolakad hindasid õieti oma ajaloolise kangelase sümboolset mõõka. Rahvusliku aate õhutust ja kasvatust peab energiliselt arendama kool ja kaitsevägi. Ei mitte palgaline ametnik, kes teenib ainult tunnitasu, vaid hingega inimene, kelles eneses olemas armastus oma rahva ja kodumaa vastu. Et teisi sütitada, peab ise ennem põlema. Meie iseseisvuse tekkimisega sai meie nooresoo kasvatus järsu pöörde. Näis nagu üleöö nõiaväel kõik muutunud olevat: oma kool, oma kaitsevägi, oma õpetaja, oma ohvitser. Aastapäevil ja igal muul pidulikul juhusel toonitatakse rahvuslisest vaimust, räägitakse suuril sõnul kasvavast noorusest, kes eeskujuks võtaks meie vabaduse ja iseseisvuse aate eest võitlejaid. Kuid... need ilusad sõnad ja soovid on jäänud senini nagu õhku heljuma.
Ei ole need aated seni nagu tarvilist pinda leidnud, et leida teed meie noorsoo hinge.
Meie rahvuslise iseteadvuse kasvatus ei ole kaugeltki sellel kõrgusel, ja eriti sõjaväes.
Meil mürgitab õhku ja noorsoo hingi see tuttavaks saanud lause: ,,A h, m i s meie k a o l e m e , v õ i m i s m e i e k a v õ i m e". See on rahvusliku iseteadvuse a l a h i n d a m i n e . See on nagu v i n g t o a s , mille tekitajaks vast mõni üksik tukijäänus kustuvate süte all, kuid millest küllalt, et mürgitada kogu maja õhku.
Meie olime oma õpeasutuste loomisel ja organiseerimisel liig agarad võtma oma noorsoo kasvatajaks inimesi, kelle hingesse kaugeltki ei mahu meie rahvuslik-riiklik iseolemine. Meil vabandati „eriteadlaste" puudusega, kuid meil unustati selle vähese kasu kõrval see suur kahju, mis tekib tahtmatult sarnasest tunnitasu teenivast ametnik-lektorist.
Meie aja kool ei tohi olla keskajaline skolastiline õpeasutus, kus domineerib teoreetiline õpekava, kus valmistatakse ette elu ja võitlust tundmatuid inimesi, kelledel puudub usk iseendasse ja oma võimetesse, kelledel võõras mõiste, et ka meie midagi oleme ja midagi võime. Võõra keele ja võõra meelega ,,eriteadlastest" imbub see hingeline jõuetus, olgugi et viimased ei väsi tõendamast meile ja meie riiklikule iseolemisele oma „sõprust".
Sarnaste ,,sõprade" kohta lausus vana-testamendis kuningas Taavet omalajal: ,,Jehoova hoia mind sõprade eest, sest vaenlasest saan ma omal väel võimust". (Taaveti laul.)
Võitluses olemasolu eest on maksev see lihtne algtõde, et endine metsloom ei olegi kultuurinimesele enam kardetav: tema hävitamiseks leitakse mõjuvat rohtu. Kuid palju kardetavam on üksikule inimesele ja kogu rahvale nägematu pisielukas, kes asub organismis ,,süütu sõbra" näol, uuristab ja närib kuni organism kokku variseb. Ja häda sarnasele riiklise organismisele, kelle elundites pesitsemas sarnaseid pisielukaid.
Prantsuse sõjaväe moraalses kasvatuses on kaks tugevat külge: 1) siinne kasvatus on vaba suurest teoreetilisest õpeainete bagashist. Siin õpetatakse inimesi m i t t e k u u l a m a, vaid m õ i s t m a ja t e g u t s e m a . Siin domineerib töökooli põhimõte.
Siinne kool ei kasvata sõnakuulelikke teendreid, kelle t a h e ja otsustusvõime rudimenteeritud, vaid siin kasvatatakse t e g u - v õ i m s a i d inimesi, kes selgelt teavad, mis eest nad asuvad kord võitlusse.
. 2) Prantsuse sõjaväe kasvatuses ei tunta „ametnikku-lektorit", kelle mõte ja meel kaugel riiklikust ja rahvuslikust vaimust.
Siin ei harrastata ka mingit šovinistlikku marurahvuslust. Ei. S i i n  h õ õ g u b  i g a st  l o e n g u s t  k a i n e t e n e s e ja oma r a h v a  v ä ä r t u s t e ja v õ i m e te  k r i t i s e e r i v a t  h i n d a m i s t.
Kui üks meie keskkooli õpetajaist hiljuti Ameerikas käis sealsete koolioludega tutvunemas, siis oli ta üllatus suur, et Ameerika noor kodanik nii vähe teadis teiste rahvaste ajalugu, maadeteadust jne. Kuid mida ta teadis põhjalikult, see oli Ameerika kodaniku kohused, õigused, seadused elus ja ühiskonnas.
N. Vene sõjaväe õppeasutustesse ja punaväe Akadeemiasse võetakse a i n u l t ideelisi kommuniste. Enamlased on aru saanud, et on vähe mõne eksami mahavõristamisest: neile on palju tähtsam punaväe juhi i d e e l i ne  m e e l s u s .
Meie kaitseväe kasvatusasutustes on olnud rahvus-aate ohutus kõrvaline asi. Ärge arvake, mu härrad, et siin oleks tarvis mõnd erilist lektori jälle, või koguni propaganda ministrit. Ei. See oleks üleliigne.
Rahvuslist iseteadvust ei saa õpetada mõne eriainena, kuid iga lektor peab olema i d e e l i n e  r a h v u s l a n e . Ideed ja aated antakse edasi a i n u l t h i n g e g a , siis ainult leiavad nad tee noorte hingesse.
Rahvuslik aade on see loosung, lipukiri, mis aluseks kogu meie iseolemisele. Rahvuslik aade on sõjaväe ja seltskonna üheks tervikuks ühendaja.
Enne ilmasõda oli üldiselt tuntud väike nägematu vaen sõjaväe ja seltskonna vahel. Eriti harrastati seda P r e i s i ohvitserkonnas, kelle ideoloogia järele õige inimene algas alles Preisi leitnandist. Vene ohvitserkonnas nimetati tsiviilinimest üleolevalt „zpak'iks." Ohvitserkond ja sõjavägi oli kastiline, erinev instituut, kellel vähe oli ühist oma rahvaga.
Tunti ainult o h v i t s e r k o n n a  auk ü s i m u s t , mitte aga rahvuslikku aukusimust.
Selleaja ohvitserkonda iseloomustab kujukalt Inglise suur teadusemees T. P u a le omas ülihuvitavas raamatus: ,,Inglise tsivilisatsiooni ajalugu". ...„ kui inglise aadelimehe poeg õige vaimukehv on ja kuhugile mujale ei kõlba., siis jääb temale ainult üle, kas astuda sõjaväkke või hakata vaimulikuks. Need kaks elukutset annavad ka kõige vaimukehvematele leiba."
Kuid ajad on muutunud, sellega ühes ka inimesed ja eriti just sõjaväed oma ohvitserkonnaga eesotsas.
Meie ajal maksab Jaapani vana Samuraide vanasõna: ,,Kirsiõis on ilusam õitest ja sõjaväelane on parim kodanikkest." Selle sümbooliks kannavad ka Jaapani sõjaväelased kirsiõie graveeritud kujutust oma mundri nööpidel.
On kadunud kastilised kuningate ja keisrite sõjaväed, kus harrastati upsakat üleolemist. Meie ajal tuntakse ainult r a h v u s l i k ku  k a i t s e v ä g e .
Iga kodanik on sõdur ja iga sõdur on kodanik. Ohvitser ja ohvitser-lektor olgu rahvuslise iseteadvuse k e h a s t a j a ja õ h u t a j a. Tema on see, kes lahingväljal kuulirahes peab mõistma juhtida inimhulkasid, viia neid võidule. See võit vajab s u u r t r a h v u s l i k ku aadet, sest tee võidule käib ainult üle ohvrite.
Ei ole ükskõik, k e s j a k u i d a s seda tulevast juhti ette valmistatakse.
Millise tähelepanekuga valitakse Prantsuse sv. kasvatusasutuste lektore ja millise vaimustatud rahvusliku aate õhutajatena ollakse siin tööl!
Lätis peab Kõrgemas sõjakoolis loenguid president Tshakste. Ma usun, et ei olnud küll tunnitasu see, mis selle halli riigipea oma noortele väejuhtidele sundis loenguid pidama! Sõjaväe kasvatuses on vähe kuivadest teadmistest, mida maha võristatakse loengute näol, jättes täiesti sööti rahvusliku tunde arendamise ja tahtejõu kasvatuse. Elu ja lahingväli nõuab inimesi, kellel terasest tahtejõud, kes murravad tee läbi eluraskuste ja kes kui vaimustatud isamaalane ka lahingväljal langedes lausuks meie kodumaa muinaskangelase sõnadega: ,,Kutsu, kodumaa, ma tõusen ka hauast, kui vajad kord mu abi". (Suur-Tõlli muinasjutt.)

Pariis, Kevadpühil 1926. j      A. J.                  Sõjandusajakirjast "Sõdur"

Rahvusline aade kui meie sõjaväe kasvatuse alus.

Suurte ajalooliste sündmuste hindamisel on valit­senud kaks diametraalselt vastupidist vaadet: ühed väidavad, et suuri ajaloolisi sündmusi tekitavad üksikud isikud – ajaloo geeniused, kellel mass, rahvahulgad on ainult aineks, objektiks ja selleks materjaliks, mille kaudu geenius teostab omi kõrgeid sihte, pannes laine­tama inimhulgad.

Teised ajaloolased, selle vastu, tõendavad, et iga ajaloo tegelane on omaaja olude saavutus ja oma aja mõtteilma produkt, on tuhandete salajaste narmasjuurekestega seotud massiga, kust ta võrsunud. Soodsad ajaloo sündmused upitavad sarnased ajaloo juhid inim­masside etteotsa, mass viskab, nagu kraater oma sügavusest, teatava isiku oma pinnale, kes kehastab massi salajased ideed, jahtides ja viies rahvahulgad „tõo­tatud maale”.

Viimane väide näib viimasel ajal võitvat ja domineerivat. Dr. G. Bon omas „Masside psühholoogias” nimetab meie aega masside ajajärguks. „Ajalooline teguvõim ja valitsemine on libisenud kunin­gate käest ja ajalugu juhivad inimmassid. Masside jõud on ainukene võim, mida keegi ei kõiguta, vaid mis järjest kasvab.” (Bon.)

Ei saa eitada ajaloo suurvaimude teeneid suurte ajaloo sündmuste juhtimisel. Kuid ajaloo juhid vajavad oma ideede teostamisel ideeliselt valminud massi. Selleks massi ettevalmistuseks on tarvis rahvahulkadele sisse kasvatada – sugereerida aadet, mis valdaks tervet hulka, mis oleks ühiseks plat­vormiks ja üldiseks kandvaks ideeks ühisel ajaloo tege­vusel.

Niisugused suured ajaloo sündmused on nõudnud pikka ettevalmistust, sest mass on konservatiivne omama uusi vaateid. Isegi vanaaja sõjakäigud tõendavad seda.     

Aleksander Suure sõjakäik Aasia valdamiseks nõudis kahe inimpõlve eeltööd. Oli tarvis sundida vai­kima sõjakat Balkani poolsaart ja oli tarvis enne võita riiukaid Greeka võimkondi, et siis alles ettevõtta suurejoonelist sõjakäiku Väike-Aasiasse.

Niisama nõudis Hannibali sõjakäik Rooma vastu 2-3 inimpõlve eeltööd. Hamilkar Barki ja Asdrubali oli enne tarvis, et võis tõusta sellestsamast pere­konnast Hannibal, kes viis omad Afrika päikesest pruuniks põlenud kõrbepojad üle lumiste Alpide.

Prantsuse revolutsioon, mis pani liikuma määratud rahva massid, nõudis mitme inimpõlve eeltööd. Kuid Prantsuse revolutsioon lõi ka sõdade pidamises uue ajajärgu. Siit saavad alguse „rahvaste sõjad” ehk „sõja­riistus rahvad”.

Revolutsioon rakendas sõja otstarbeks tegevusse terve rahva ja terve tema jõu. Kuid suurte inimmasside liikumapanemiseks oli tarvis lihtsaid, kuid kõrgeid aateid, oli tarvis lipukirja, mis massi sütitas, mille eest sõditi ja mis vääriline oli, et tema eest surra võiks.

Need olid vabaduse, vendluse ja sar­nasuse ideed (liberté, fraternité, égalité), mis Napoleoni sõdurid oma püssitääkidel Euroopa pehki­nud mõtteilma laialikandsid.

Revolutsiooni lihtsad ideed, mis ühtlasi tugesid prantslaste rahvuse enesetundele ja uhkusele, olid selleks vaimliseks baasiks, mis pani ideeliselt liikuma terve Prantsuse rahva. See võimas liikumine osutus kohutavaks tervele Euroopale.

Uueaja mõistete järele esines siin esimest korda, ajaloo näitelaval terve sõjariistus rahvas, olles vallatud ühisest ideest.

Napoleonile kerkib tasahiljukesi vastane, kes kasu­tas tema enese võtteid ja kes Napoleoni saatuse otsus­tamisel a. 1813-1815 esimest rolli mängib. See on Preisimaa.

Prantsuse vägedele, kes sütitatud revolutsiooni ideedest, pannakse Preisimaa poolt vastu rahvus­line  sõjavägi, kelle aateks „Vaterland!”

„Preisimaa lüüasaamine 1805-1807 a. ja Tilsit’i rahu 1807 a. toob Preisimaa romantilistest unistuspilvedest   alla maapeale”. (Batault).

Preisimaa elas senini oma mineviku – Friedrich Suure loorberitel. Napoleoni sõjavägesid peeti barbariteks, kellel aimugi ei olevat Friedrich Suure sõja­pidamise kunstist.

Kuid Preisimaa lüüasaamine avab sakslaste silmad: Prantsusmaa on tugev – ideeliselt tugev.

Preisimaa algab suuri sõjaväelisi ja riiklisi reforme. Kõik rahva jõud pandi selleks liikvele. Poliitikas viib riigimees S t e i n läbi tähtsad uuendused. Sõjavägi reorganiseeritakse. Scharnhorst ja Gneisenau viivad läbi üldise sundusliku väeteenistuse” kohustuse. Mõtte­teadlased Fichte ja Hegel on Saksa rahvusetunde inspiraatoriteks. Schleiermacher, Arndt, Kleist, ja Schle­gel on Saksa koolinoorsoo sütitajateks ja õhutajateks. Kõik rahva aineline ja vaimline jõud koondatakse ühte tulipunkti – rahvusetundesse, mille tule­museks tugev   rahvusline   sõjavägi.

See rahvuse tunne oli Saksamaa tugevamaks alu­seks, mis murdis ajajooksul Napoleonigi ja mis pool­sada aastat hiljem lõi Saksa keiserriigi. See rahvuse tunne kasvas lõpuks hiiglaseks, pannes hirmu tundma kogu Euroopa.

Prantsuse revolutsiooni väed ja Preisimaa rahvusline sõjavägi – need on kaks iseloomulist ajaloolist näidet, kuidas rahvaste sõjad vajavad üldist aadet ja platvormi, mis oleks rahvamassidele liht­sad ja arusaadavad, mis ühendavad, vaimustavad ja sütitavad. J.Jaurès ütleb omas L’arméeNouvelle: „Rahvas on alati olnud enam-vähem inertne mass; tarvis alati ohvrituld, mis massi lõõmama paneks”.

Ja millised jõud peituvad ühes rahvas, kui ta tervikuna sütitatud ühisest ideest!

Mis oli meie sõjaväe kandvaks aateks, ohvrituleks, mis Vabadussõja kestel sütitas ja vaimustas? Ja mis peab olema meie praeguse sõjaväe kasvatuse vaimliseks baasiks, mis sütitaks ja vaimustaks tulevikus ?

Siin ei või olla kahte vastust. Meie oleme rahvusline riik. Meie rahva ühine minevik, ühine kultuur ühine rahvus, ühine keel ja meel peab tuginema ühisele rahvustundele. Tugev rahvustunne peab olema meie kindlamaks siduvaineks, kitiks, mis liidab väikese miljonilise rahva üheks ter­vikuks, mis ei puruneks välishädaohu haamri all. Meie riiklise iseseisvuse teostamiseks mõjus kaasa aja­loo liselt soodne silmapilk. Kuid see soodne juhus oleks ka ainult juhuseks jäänud, kui ei oleks olnud juba ajalooliselt valmistatud pinda ja esimeses järjekorras ajalooliselt õhutatud rahvustunnet, mis oli tugevamaks nurgakiviks meie sõjaväe loomisel ja riigi rajamisel. Seda ajaloolist riiklise iseolemise pinda valmistasid juba mitu inimpõlve ette, – kasva­tades ja ergutades rahvast rahvuslise aatega ja meie ajaloolise mineviku kauge iseolemisega. Mine­vik ja tulevik on ju alati rahvuslise aate suurimateks õhutajateks olnud. Ilusaks näiteks sellele, peale meie naabrite – rajariikide – on veel Iiri rahva kange­kaelne võitlus, kes 700 a. tagasi vaba ja iseseisev oli ja ka nüüd end õigustatuks arvab vabaks saada ja vaba olla. Ka siin sütitab ja ühendab rahvusline aade ühiseid rahvapoegi veriseks võitluseks.

Kui kõik muud elemendid, mis tarvilikud riigi moodustamiseks, on olemas, nagu: territoorium, rah­vas, valitsus ja sõjavägi – siis on kõigi nende elementide ühendajaks ja neist ühe terviku loojaks – ühine rahvuse   tunne.

Praeguse Euroopa riikide piiritlemine baseerub ju peaasjalikult rahvuste järele. Ilmasõda tõstis küsi­muse veel teravamal kujul esile, tuues rahvaste enese määramise õiguse – aate, mis ka Rahvaste L i i d u s omale eluõiguse omas.

Väljaminnes sellest, et meil ei ole sõjaväge, vaid kaitsevägi ja hädaohu ähvardusel peab kogu rahvas ühinema tervikuks, just sellepärast ei pea mitte ainult sõjaväe, vaid kogu meie rahva kasvatus baseeruma rahvuslise aate aluspinnale. Veel enam. Meil olgu kogu meie rahva materiaalsed ja vaimlised jõud koondatud ühte tulipunkti – rah­vuslise aate õhutamiseks ja sütitamiseks. Ilus ajalooline näide ja eeskuju selleks on Saksa rahvus­tunde ärkamine 1813 a.

Kuid selle rahvuslise aate õhutamiseks on meil kasvatuses ja eriti sõjaväe kasvatuses omad määratu­mad puudused. Meie kurblooline ja kirju minevik on jätnud armid meie rahva hingeellu. Rahvas, mis suures enamuses võõras keeles ja võõras meeles kasvatatud, ei suuda sütitada nüüdset noorsugu rahvuslises vai­mus. Et teistele tuld anda, selleks peab enne ise põlema. Kuis võib rahva juhtidelt nõuda eneseohverdust, kui neid on kasvatanud külmad palgalised ametnikud? Kuis võib meie ohvitserilt nõuda rahvuslist uhkust, kui teda alles 1921 a. õpetati: „Vabadussõda oli mustlaste sõda!” Võõra kasvatuse näol on meie hingeellu pesitsema jäänud armid ja neid põeme vist kaua.

„Kulub ära mitu põlve soodsaid olusid ja visa püüdu rahva ihu ja hinge tervendamiseks, et kidur rahvas kujuneks jälle Eesti rahvaks” (J. Luiga. „Eesti vabadusvõitlus”, lhk. 179). Kuid see ei tähenda veel, et meie peaksime käed lõdvalt rüppe laskma, et peak­sime ohkama ja hoigama. Ei. Praegune ajalooline moment nõuab energilist tööd, terve rahva ühistööd ja esimeses järjekorras sisemist propagandat – õhutust rahvuslise aate süvenda­miseks!

Vähe on sellest, et meie sõjakooli kasvandikud omavad tarku ja kuivi sõjateadmisi – väga tarvilikke nende tulevasele elukutsele, kuid tarvis oleks ka peale selle sütitavat tuld rahvuslise aate õhu­tamiseks.

Veel enam oleks seda õhutust tarvis meie kooli noorsoole, kellest ajajooksul võrsub välja meie intelligents, meie mõtlev ja juhtiv rahvakiht.

Rahvuslist õhutust on tarvis seltskondlistes organisatsioonides, mis moodustavad vahelüli rahva ja sõjaväe vahel.

Meie kirjanikud peaksid loobuma haig­lasest kosmopoliitilisest epigonismist ja anduma rahvuslise kultuuri ja aate levitamise tegevusele. Ajakirjandus peaks leidma paremaid jõudusid ja alati ruumi oma veergudel rahvuslise aate õhutami­seks. Poliitilised parteid peaksid loosungiks võtma suure riigimehe Stolõpini hüüdsõna: „Mul ei ole tarvis tugevaid parteisid, mulle on tarvis tugevat riiki!”

Kogu see rahvuslise aate õhutustöö kannaks riik­lise kasvatuse propaganda ilmet. Ta peaks olema rahvusline propaganda, mis oleks vaba igasugus­test marurahvuslistest kahtlastest ja mustadest võte­test. Meil ei ole kahjuks sellel alal senini liigutatud udusulgegi.

Riiklise iseseisvuse saavutamisega oleks tehtud nagu kõik. Välishädaoht liitis Vabadussõja ajal meie rahva üheks pereks, kuid siis loodud sisemine side näib ajajooksul pudenevat. Kogu meie vaimuelu on viril. Meil puuduvad sihid – suurejoonelised ja kaugeulatuslised. Vaimline tardumus on halvanud kogu meie olemise.

Kui pöörame pilgu Idasse, üle piiri, siis võiksime kahjuks sealt palju-palju õppida. Kihutustöö noorsoo kasvatuses ja kõigekülgne propaganda on riigi juhtide esimeseks ülesandeks. Selleks ohverdatakse määratud summad ja rakendatakse tööle paremad vaimujõud. Erilist tähelpanu väärib seal propaganda sõja­väes. Selle ülesanne on lihtne: igast punaväe sõdu­rist teha ideelist kommunisti – punaväe aadete eest ideeliselt võitlejat. See õhtustöö tehakse laialdasel mastaabil, teades, et tuleviku sõjaks on tarvis lihtsat üldköitvat vaimlist baasi, mis sibis tuleb ka kasvatada rahuaja sõjaväge.

Õppigem vaenlaselt!

1. detsembri õpetund olgu meile selgeks näiteks, millise vaenlasega ja milliste võtetega meil tegemist.

Meie tulevane vastane on kasvatatud klassisõda õhutavas vaimus – ühe rahvaklassi terroris teiste üle.

Meie peame temale vastu seadma oma kaitse­väe ja terve rahva, mis kasvatatud rahvus­lise aate ja rahvuslise iseolemise ideedel.

Rahvuslise aate õhutamiseks asugem tööle!    

A. J.

Sõdurist nr. 51/52 1924

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/