Kas juba aitab, laulurahvas?

Markus Järvi - 28.05.2012

Eesti poliitilise eliidi skandaalid on jõudnud sinnamaale, kus legendaarse eesti vanarahva ütelused on kasutuks muutunud. Aga see on juba tõsine ohu märk, head kodanikud! Vanarahva aegade sügavusest kostuvad muhedad mõminad stiilis “Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab” ning “Tasa ja targu” on põrkunud omavahel süsteemisisesesse teleoloogilisse vastuollu.

Kõik ju teavad, et tasa ja targu tasub sahistada vaid suurema eesmärgi nimel ja valitsevate isandate kibedat malakat – olgu selle vibutajateks siis tsipa vildakat eesti keelt purssivad saksapoisid või kodumaise popsisoo mülgastest võrsunud nasaalselt inisevad kupjad – tasub oma tugeval maarahva turjal taluda vaid grande finale'i ootuses. Ülimaks teleoloogiliseks ja võiks öelda isegi immanentselt eshatoloogiliseks horisondiks pole meie rahva ühisel nõul loomulikult mitte miski muu peale laulupeo, mis terve oma ajaloo vältel on rahva ja kodanikuühiskonna sidususele osutanud asendamatuid teeneid. Laulupidu loob ühise pinna, kus pudulojus ei kompa hetkeks kämblaga oma tambitud turja ega kubjas haara vitsa järgi, vaid mõlemad on selga tõmmanud mulgi kuued ning ühiselt üles võtnud tuttava laulujupi.

Nüüd on aga korruptsioon jõudnud punktini, kus Aristotelese eetika baasmõistestikku kasutades ohustab vanade järeleproovitud vahendite valimine tervet eesmärki, ehk poliitiline eliit oma häbitus ahnuses on riiki põhja laskmas ning isegi kui laulupidu aset leiaks, ei matsuks maarahva suu tuleval rahvapeol enam nii magusalt ega viisk tatsuks muru pääl nõnda mõnusalt kui endistel aegadel, sest ainukese terves maailmaajaloos ennast laulurahvana defineeriva etnose loodud riigi moraalne ja eksistentsialne krahh on kõikidele selgeks saanud fakt, mida ka kõige süüdimatuma tatsaja ja kargleja eest pole enam võimalik varjata.

Olukorra tõsidust arvestades tuleb asuda kodanikuühiskonna sidususe ja meie rahvusliku identiteedi keskmes paikneva laulukultuuri säilimise eesmärgil valima uusi radikaalseid vahendeid, mida vanarahvas ette ei näinud. Pakun välja nendest mõningaid võimalikke:

• avalik protest
• üldstreik
• resoluutsed nõuded valitsuse tagasiastumiseks ühendatuna parteide riigipoolse rahastamise olulise vähendamisega
• DASA/MSA-de riigipoolse rahastamise lõpetamine või neid puudutava eelnõu tühistamine
• elementaarse moraalse autoriteedi kaotanud parteisüsteemi baasilt moodustatud riigikogu laialisaatmine ja uute eakoraliste valimiste väljakuulutamine
• eetiliselt laostunud Riigikogu poolt ratifitseeritud, kuid meie rahva ja riigi püsimajäämist ohustavate rahvusvaheliste kohustuste ülevaatamine ning teiste, nagu ESF´i, põhiseadusevastaseks kuulutamine.

Ülo Vooglaid (Delfi, 28.05.2012) paneb olukorda analüüsides ette, et:

"Pahede põhjused on vaja avastada SÜSTEEMINA (vastastikku seotud nähtuste ja protsesside tervikliku kogumina). Puuduste põhjused on vaja avastada, sõnastada ja avalikustada. Seejärel tuleb luua eeldused: a) pahede põhjustest vabanemiseks ja b) uute, seni puudunud regulatsioonide rajamiseks. Muidugi on vaja varuda lisaks ajale ka kannatust, sest võimuga kaasnevaid hüvesid nautima harjunud isikud hoiavad tavaliselt küünte ja hammastega võimust kinni. Järelikult tuleb tegutseda, visalt ja järjekindlalt, ausalt ja õiglaselt, avalikult, leppimatult ja süsteemselt. Mõne pahe ümber askeldamine ja ohkamine, nagu ka mõne põhjuse kõrvaldamine kas omaette või Prokuratuuri abiga, ei muudaks midagi!"

On selge, et püüd automaatselt parteide rahastamist puudutavates seadusandlikes muudatustes lohutust leida, nagu on korduvalt ette pannud peaminister Andrus Ansip, ei kujuta endas sisuliselt midagi muud peale tolmu vaiba alla pühkimise. Parteide juhtkondade kommentaarid on senini kulgenud teeseldud naiivsuse pahelist rada pidi – meie tahame teha õigesti, kuid seadused soosivad praegust olukorda, või nagu juba banaalsuseni korratud fraas ette näeb: meie oleme solidaarsed rahvaga, kuid ei suuda midagi oma palga ja kuluhüvitiste määra kasvule, mille sätestab seadusandlus.

Ühiskonnas on vajalik teostada teatav eetiline murrang. Poliitikud ja terve ühiskond peab vaatama enda südamesse ja ütlema, kas me soovime vassivaid ja omakasupüüdlikke parteisid, kus peamiseks liigutajaks on väikesed isiklikud huvid, ja kus vastastikusel nõusolekul ja kodanikuühiskonna vaikival heakskiidul sahkerdavad kõige „edukamad“ maarahva pojad ja tütred hankides tallalakkumise ning nahhaalsuse üllaid kunste omavahel oskuslikult tasakaalustades „vähemedukate“ kadetsevate pilkude saatel poliitilisi võimupositsioone. Kui otsus on eitav, peavad valijad näitama ülbele poliiteliidile oma koha kätte ja poliitikutel tuleb Ülo Vooglaidu tsiteerides:

"seletada ausalt, kuidas asju tegelikult aeti, paluda rahvalt vabandust ja astuda kõrvale – tegelema millegi muuga, kus ei ole võimalik riiki ja rahvast enam kahjustada või jääda naerualuseks ja põlastusväärseks."

Kui otsus on jaatav ja me tunnistame küünilist paratamatust, et „asjad käivadki niimoodi ja on kogu aeg käinud“ ning riiki peavadki valitsema sulide panded, siis tuleb seda avalikult deklareerida ja järgmisel Riigikogu istungil tahan ma näha närviliselt oma higiseid kämblaid mudivaid, kohtlaselt, kuid samas küüniliselt muigavaid natukene kühmu tõmbunuid jätiseid, kes teavad, et nad ei vääri muud peale põlastuse ja pilke ning pole seetõttu enam võimelised oma avalikustatud olukorras ette manama ühiskonna moraalse alustala rasvast nägu. Siis ei jää ka muud üle, kui tsiteerida püha Augustinust, kes ütleb oma peateoses De Civitate Dei, et riigid ilma kõrgema, jumaliku printsiibita ja sellest sündiva hierarhiata polegi midagi rohkemat kui suured vägivalda kasutavad röövlijõugud.

Igal juhul on eesti ühiskonnal aeg maha rebida pudulojuse silmaklapid ja asuda ümber hindama oma tasa-ja-targu-poliitikat, mis pahatihti pole mitte midagi muud kui lihtsalt argus või kõige paremal juhul täielik osavõtmatu idiotism selle sõna antiikses kreekakeelses tähenduses ja kontekstis. On vaja sõnavõtte, mille raames oma näo ja nime taga seisvatest isikutest moodustub vabade kodanike, vabade persoonide kogukond, mis suudab murendada näotute broilerite raudtrellide tagust hämarat haudetegevust, mida nad ise hellitavalt kutsuvad poliitilise süsteemi stabiilsuse garantiiks. Aeg on küps, et siinmail leiaks ükskord ometi päevavalgust vabade kodanike ühiskond.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1074