Kas riikliku kultuurilehe peatoimetaja õhutab avalikult vaenu?

Varro Vooglaid - 25.09.2012

Kaarel Tarand on pannud kirja anti-religioosse manifesti, milles ta väljendab religioonivaenulikke seisukohti harvaesineva otsekohesuse ja kitsarinnalisusega. Pealkirja "Targa sõitlus või albi laul" kandvas artiklis sedastab ajalehe Sirp peatoimetaja, et "religioonid on raske taak inimkonna turjal" ning nendib, et ehkki need võisid inimkonna evolutsiooni teatud faasides olla vajalikud, on need praeguseks ajaks saanud "inimkonna ühiskondlikku korda ja arengut häirivaks teguriks". "Liigist sõltumata", täpsustab Tarand, andes seeläbi mõista, et ühiskondlikku progressi takistavaks on mitte üks, teine või kolmas religioon ega mõni nende avaldumisvormidest või väärastumistest, vaid religioon kui selline.

Tarand ei püüagi (suudagi?) oma võitlevat anti-kristlikku sentimenti varjata, kirjutades üleolevalt ja nõretava paatosega:

"Võib kujutleda, et kui Euroopa ususõdade ajajärgul oleks kirikul olnud kasutada tänapäevane lõhkeainete sortiment, küllap oleks paavsti plahvatusosakonna iselõhkevaid noorsõdureid liikunud laialt ringi kõigis Euroopa pealinnades, kus metroosid toona küll polnud, rahvarohkeid paiku, kus enese avalik laialipritsimine korraldada, aga küll ja küll."

Selline vinjett peaks siis tõenäoliselt teenima eesmärki hajutada tähelepanu tõsiasjalt, et mitte religioonid ei ole olnud 20. sajandil religiooni-vaenulike ideoloogiate põhjustatud kümnete miljonite inimeste tapmise taga.

Tarand nendib, et me kõik tunneme isikuid, kes on religioossusest hoolimata täitsa kenad inimesed, ent samas häirib teda, et "rohkem kui üks kristlik konfessioon tikub rangelt sekulaarse avaliku võimu osaks". Tema edasine arutluskäik on vägagi lihtne – et mitte öelda primitiivne või koguni banaalne: selleks, et vältida religioosse ekstremismiga kaasnevaid raskusi, tuleb need juba eos lämmatada, tõrjudes ühiskonna avalikust elust "järjekindlalt ja leppimatult" välja mitte ainult ekstremismi, vaid kõik religioonide peavoolud – "igal pool". Ja kui mitte muul põhjusel, siis seepärast, et ühiskonna arengu seisukohast pole usklikest – st potentsiaalsetest enesetaputerroristidest –, olgu nad noored või vanad, raasugi kasu.

Muidugi võiks küsida, kust võtab Tarand, et Eesti avalik võim peaks olema rangelt sekulaarne, sest meie ühiskonnaelu korralduse aluseks olev põhiseadus midagi sellist ei sätesta (põhiseaduse § 40 räägib vaid sellest, et riigikirikut ei ole). Ent oluliselt põnevam kui süvenemine selle luulu võimalikesse tagamaadesse on küsimus sellest, mida Tarandi artikkel endast õieti kujutab.

Kujutlegem korraks, et religiooni asemel oleks kõnealuse artikli vaenuobjektiks nt homoseksualism või juudi rahvus ning et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetaja esitaks samavõrd tõsises toonis üleskutse tõrjuda "igal pool järjekindlalt ja leppimatult" avalikust elust välja nimetatud gruppide esindajad.

Kriitikalaviini, mis sellisel juhul vallanduks – end liberaalse ühiskonnakorralduse valvekoeraks seadnud presidendist kuni võrdse kohtlemise voliniku, erinevusrikastablaste ja õiguskaitseorganiteni – pole raske ette kujutada. Tarandi töökohakaotus oleks tõenäoliselt garanteeritud. Ent kui nende gruppide avalikust elust väljatõrjumisele üleskutsumine oleks sekulaarse dogmaatika produktiks olevas kultuurilises kliimas sanktsioneeritav, siis religiooni suhtes samasuguse üleskutse tegemine näikse olevat igati vastuvõetav – mis sest, et see sama sekularism, mida Tarand kummardab, räägib ühe oma peamise postulaadina kõigi võrdsusest seaduse ees ja diskrimineerimise lubamatusest.

Siit koorubki välja veelgi põnevam küsimus sellest, kuidas ühitada Tarandi üleskutset põhiseaduse §-s 12 sätestatuga, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, mis keelab diskrimineerimise mh usutunnistuse tõttu ning mis sätestab, et usulise vihkamise ja diskrimineerimise õhutamine "on seadusega keelatud ja karistatav" (vt KarS § 151).

Muidugi on siin ohtralt ruumi tõlgendusteks, mille kohaselt ei pea Tarandi üleskutset Karistusseadustiku tähenduses vaenu õhutamisena kvalifitseerima. Nt võib seletada, et üleskutse on tehtud religiooni, mitte religioossete inimeste vastu (justkui religiooni saaks avalikust elust välja tõrjuda tõrjumata samas religioosseid inimesi), või et üleskutse tõrjuda religioon või religioossed inimesed avalikust elust välja ei kujuta endast üleskutset vihkamisele.

Ent juriidilisest kvalifitseerimisest olulisem oleks ehk see, et need, kes vastutavad riikliku kultuuriajakirjanduse suundumuste eest, võtaksid mõtiskleda Tarandi varjamatult religioonivaenuliku üleskutse tähenduse üle. Et sallivusest jutlustavad inimesed ei märka oma enda käitumises täiesti ilmseid sallimatuse jooni, ei ole enam ammu üllatav – see on saanud tavaliseks. Ent kusagilt lähevad siiski piirid ning see, mis võiks ehk olla aktsepteeritav mõne suvalise tatipritsi puhul, ei pruugi olla kohane rääkides riikliku kultuurilehe peatoimetajast.

Kui sellist käitumist siiski peetakse igati kohaseks, siis tuleks riiklikul tasandil avalikult tunnistada, et religioonis nähakse ühiskonna jaoks mitte väärtust, vaid taaka ja arengutõket, ning et Eesti kultuuripoliitika jaoks ongi mitte üksi aktsepteeritav, vaid lausa ihaldusväärne religioon – liigist olenemata! – koos kõige sellega kaasnevaga avalikust elust välja tõrjuda.

The Zenith of French Glory: The Pinnacle of Liberty.
Religion, Justice, Loyalty & all the Bugbears of Unenlightened Minds, Farewell!

Sellisel juhul võiks poliitiliste ideaalide elluviimist alustada näiteks avalikus ruumis paiknevate sakraalhoonete lammutamisest (või vähemasti neilt religioosse sümboolika kõrvaldamisest), riiklikes või kohaliku omavalitsuse asutustes ning avalikes haridusasutustest töötavate usklike inimeste vallandamisest, avalike jumalateenistuste karistuse ähvardusel keelamisest ning religioosse sisuga kirjanduse raamatupoodidest ja raamatukogudest väljatõrjumisest. Vaevalt, et see Kaarel Tarandile – kes on nimetanud kõike eelnevat kätkenud ning sekulaarse "vabaduseajastu" sissejuhatuseks olnud Prantsuse Revolutsiooni valgustusajastu suurimaks kunstiteoseks – kuigi vastumeelne oleks.

Kõige selle juures on siiski hämmastav, et niisugust kitsarinnalisust ilmutavad inimesed näevad end ise igati salliva ja avatuna. Veelgi hämmastavam on, et sellised labased ja sügavalt ebakultuursed – et mitte öelda matslikud – üleskutsed ei too endaga kaasa pea mingit avalikkuse kriitikat. Mida enamat on tarvis nägemaks, kui naeruväärselt vasturääkivad ja öönsad on meie ajal inimkonna progressi aluseks seatud loosungid?

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index
_____________________
Selline suhtumine on moraalitu liberaaldemokraatia tagajärg. Minister Lang tegi juba ettepaneku, anda osa kirikuid riigi käsutusse, et see saaks hakata neid kasutame mõnel muul otstarbel. Rünnak kirikule jätkub, justkui nõukogude ajal.
M.I.