MARTIN HELME: Euro tegelik eesmärk

Saada sõbrale
TMS avaldab ära sõnavõtud, mis kanti ette 30.08 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt korraldatud ESM-i vastasel meeleavaldusel.
Absoluutselt kõigile peaks olema selge, et see, mis toimus Toompea saalis, on absurdne.
Seal on mõistusevarjutus. Seal ei mõelda enam samades kategooriates, milles tavalised inimesed. Kui aastal 1940 astus vale ja pettusega kokku pandud Riigivolikogu Nõukogude Liidu koosseisu ning veidi vähem kui aasta varem olid meie president, kaitseväe juhataja ja valitsus leppinud baaside lepinguga, nõustudes meie iseseisvusest loobuma, siis neil oli vähemalt olemas vabandus: Eesti piiride taga seisid tankid, kahurid ja lennukid, mida meie vaenlane oleks kõhklematult kasutanud. Neil oli vabandus: nad lootsid, et hoiavad hullema ära.
Ma ei näe praegu Eesti piiridel tanke, lennukeid ja kahureid, mis sunniks meie parlamenti ja valitsust samaväärseid otsuseid langetama, nagu seda tehti 1939. või 1940. aastal.
Me anname ära oma maksukogumisõiguse, maksuraha, eelarve koostamise õiguse, oma põhiseaduse kehtimise, oma võimaluse majanduslikuks jõukuseks järgmistes põlvedes. Sest see võlg on nii hiigelsuur, et lähiajalgi ei ole lootust vähendada näiteks makse majanduse elavdamiseks või võimalust ise otsustada, kuhu korjatud maksuraha suunata. See otsus, mis siin plaanitakse langetada, lõpetab meie põhiseaduse kehtimise - niipalju kui ta üldse veel kehtis. Nüüd on viimased räbalad läinud.
Eurokriis ei ole tekkinud ootamatult. Targad pead - majandusteadlased, poliitikud, ajakirjanikud - juhtisid juba 1990-ndatel, kui eurot alles plaaniti kasutusele võtta, tähelepanu sellele, et euro on eluvõimetu valuuta. Tal on nii palju vigu ja probleeme sisse programmeeritud, et ta ei saagi kunagi toimima hakata. Sellest hoolimata lükati kõik vastuväited, hoiatused ja argumendid kõrvale. Need, kes kritiseerisid euro kasutuselevõttu, tembeldati hulludeks, narrideks, paanikaõhutajateks, neid marginaliseeriti. Ometi on kõik nende ennustused 10-15 aasta tagant osutunud õigeks.
Euro tõi kõik need probleemid, mille ees me nüüd oleme: ülekulutamised, lõhkenud laenumullid, riikide eelarvete lõhkiminekud, riikide konkurentsivõime järsk langemine jne.
Juba tookord võis öelda, et rahvas oli targem kui poliitikud, sest mitte üheski Euroopa riigis - mitte üheski! - ei pooldanud rahvas euro kasutuselevõttu ja oma valuutast loobumist. Neis riikides, kus selles küsimuses korraldati rahvahääletus - näiteks Rootsi ja Taani -, lükkas rahvas selle tagasi.
Neis riikides, kus oli selgelt ette näha, et rahvas lükkab euro tagasi, nagu Inglismaa, ei julgenud valitsus rahvahääletust teha ja ei võtnudki eurot kasutusele. Ei Saksamaal ega Prantsusmaal pooldanud rahvas oma valuutast loobumist. Võib-olla mõnes taolises riigis nagu Kreeka või Itaalia oli selles seisukohas leebem hoiak. Ometi - rahvas oli juba toona targem kui poliitikud.
Miks ikkagi euro tehti? Ja miks Eesti läks eurole üle, kui juba aastal 2009 ja 2010 oli täiesti ilmne, et euro on sügavas kriisis? Vastus on lihtne: euro ei ole kunagi olnud majanduslik projekt. Ta on alati olnud poliitiline projekt. Euro ei ole kunagi pidanud tooma jõukust või stabiilsust. Tema ainus eesmärk on alati olnud tuua kaasa tihedam integratsioon, rohkem võimu keskusesse ja suurem võim rahvusvahelistele korporatsioonidele, eelkõige pankadele.
Tänapäeval kuuleme väga sageli - eriti poliitikute suust, aga ka majandusteadlastelt ja ajakirjanikelt - käsilaiutavat juttu: ega me tegelikult ei tea, kuhu Euroopa areneb. Et olukord on segane ja ebakindlust on palju - ja muud sellist udujuttu. Tegelik tõde on see, et me teame, mis juhtuma hakkab. Me teame väga täpselt, sest plaan on algusest saadik olnud selge. See oli selge juba aastal 2003, kui me pidasime referendumit EL-i astumiseks. Selleks ajaks oli avalik Euroopa Liidu põhiseadus, mis lükati rahvahääletustel Hollandis ja Prantsusmaal tagasi, ning siis võeti vastu teise nime all (Lissaboni lepinguna) ja mille Eesti parlament ratifitseeris aastal 2009. See on dokument, mis liigub suure sammu võrra edasi Euroopa Ühendriikide poole. Kogu Euroopa Ühendriikide projekt on kestnud aastakümneid.
Nüüd enam ei varjatagi, et eurokriis ongi kõige parem ettekääne veelgi tihendada võimuhaaret keskuses, veelgi vähendada rahvaste sõltumatust ja iseseisvust ning nende majanduslikku toimetulekut, et teha neid veelgi rohkem keskusest sõltuvateks. Nagu ütles Obama administratsiooni liige: head kriisi ei tohi kunagi lasta raisku minna!
On justkui lootusetult arusaamatu, miks lasevad Euroopa peaministrid, rahandusministrid, komisjonärid iga kuu järel toimuvatel n-ö kriisinõupidamistel asja järjest halvemaks minna. Aga sellel on oma loogika: mida hullem on, seda radikaalsemaid samme saab astuda Euroopa Ühendriikide ehitamiseks ja rahvastelt nende raha äravõtmiseks, nende vabaduse äravõtmiseks.
Eesmärk hoida Saksa pankurite heaolu
Just sel põhjusel ei teinud Euroopa poliitikud välja kõikidest hoiatustest 1990-ndatel ja just sel põhjusel ei teinud Eesti poliitikud aastail 2009 või 2010 välja ühestki hoiatusest, et euroga liitumine on meile majanduslikult kahjulik ja rahvusele ohtlik. Meile räägiti ilusaid muinasjutte stabiilsusest ja rikkusest, mida mitte kunagi ei saanudki tulla, sest seda polnud ette nähtud. Ette oli nähtud võimu koondamine keskusesse ja raha koondamine rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kätte.
Meil liiguvad väga sageli hoiakud ja jutud, kus süüdistatakse kriisis üheselt Kreekat. Kreeklased, teadagi, armastavad ainult tantsida, jäätist süüa ja ouzut juua. Süüdistatakse Hispaaniat ja Itaaliat, aga tegelik tõde on see, et need rahvad on täpselt samamoodi euro ohvrid nagu on Eesti või Soome. Mitte nemad ei ole ajanud midagi valesti, vaid euro on muutnud nende majandused konkurentsivõimetuks ja hävitanud nende majandusliku baasi. See oli algusest peale teada, et nii on ette nähtud, et see juhtub. Tuletame meelde, et Hispaania oli veel viie aasta eest oma eelarvega tugevas plussis ning kogutud oli suured rahavarud. Küll aga olid paljud hispaanlased võtnud kõvasti laenu, sest euroajal oli laenata lihtne ja odav. Täpselt samamoodi oli Kreeka valitsusel hea ja mugav euroajal kõvasti laenata. Aga Kreekas oli samamoodi käitutud ju ka varem. Ometi oli Kreekas riik viimati pankrotis aastal 1932, kui oli toimunud sõda Türgiga ja üks riigipööre järgnes teisele. Hispaania ja Portugal olid viimati pankrotis 19 sajandi lõpul.
On täiesti arusaamatu, kuidas kõik need riigid satuvad nüüd ühel ajal pankrotti? Vastus on väga lihtne: seda ei ole põhjustanud ühtäkki vastutustundetuks muutunud valitsused või inimesed, seda on põhjustanud euro ise. Euro on loonud süsteemi, kus euroala äärealade rahvad maksavad lõputult peale Saksa pankuritele. Kui meilt küsitakse nüüd miljardeid ja miljardeid ja miljardeid, siis see ei ole hispaanlaste ega kreeklaste ega iirlaste aitamine, vaid Saksa pankurite aitamine, et nad ei läheks pankrotti. Et nad saaks elada edasi samasugust koorivat eluviisi, nagu nad siiani on elanud ega peaks sealjuures vastutama mitte millegagi. ESM-i kehtima panemise puhul muutub see skeem püsivaks, pöördumatuks ja sellest ei ole võimalik lahkuda.
See ongi põhjus, miks ESM-ile tuleb nii kategooriliselt vastu olla. See lukustab meid lõputusse võlaorjusesse ilma võimaluseta lahkuda. Isegi kui me vahetame valitsuse välja, on väga keeruline neist otsustest taganeda.
See, mida ESM praegu teeb, tähendab üheselt seda, et võetakse vaestelt ja antakse rikastele.
Meilt võetakse ära vabadus sellest keelduda. Meilt võetakse ära võimalus sellele ei öelda. Samamoodi võetakse kreeklastelt ja hispaanlastelt ära võimalus ja vabadus öelda ei sellele skeemile.
Kõik need riigid, kes satuvad n-ö troikade või Komisjoni valve alla, on täpselt samamoodi orjastatud nagu need, kellele surutakse peale kohustus maksta. Sest kasusaajad on hoopis kusagil mujal. Ja selletõttu on kõik jutud solidaarsusest absurdsed.
Kreekad, Hispaaniad, Itaaliad, Iirimaad on nautinud palju pikemalt kõikvõimalikku euroabi kui meie. Need euroabid on olnud palju suuremad, kui meie iial oleme saanud. Nad saavad praegugi suuremaid eurotoetusi kui meie.
Solidaarsus on täiesti võltsargument selles jutus. Solidaarsus oleks see, kui rikkad aitaks vaesemaid, mitte vastupidi.
Nii et kõigile neile, kes tulevad rääkima solidaarsusest, tahaks ma öelda: võtke oma võltssolidaarsuse jutt ja pistke sinna, kus päike ei paista. Meie ei taha sellega kaasa tulla!
Me tegelikult teame, mida tuleks teha, et meid ei röövitaks paljaks; et meie tulevast põlvkonda ei tehtaks võõraste võlgade maksjaks; et Eesti rahvast ei määrataks järgmiseks 20-30 aastaks virelusse. Selle jaoks tuleks meil lahkuda eurotsoonist ja taastada Eesti kroon. Eesti kroon tuleks lahti siduda eurost, mis on hukkunud valuuta, - ta ei hakka kunagi tööle.
Ainult sel juhul, kui meil on normaalselt laekuvad maksud - ja seda ei saa me saavutada, kui paneme end võlaorjusesse, sest maksame kõik raha ära -; ainult sel juhul, kui meie eelarve on tasakaalus - ja seda ei saa me ka saavutada, kui maksame kõik oma rahad ESM-i ja EFSF skeemidesse ära -, on tagatud Eesti jõukus. Kui on raha, mis on kaetud meie endi töökusega ja meie endi varadega, ja kui me ei pea maksma võõraid võlgu, siis on tagatud meie endi jõukus.
Kui riigikogulased ja valitsejad ei oska valitseda niimoodi, et Eestile jõukus hja vabadus alles jääks, siis astugu kõrvale ja andku ohjad üle neile, kes on oma rahva poolel!

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php