(:) KIVISILDNIK | ELi raske valik: mõisaköie lohin või silmused laternapostidel

 

Küsimus Euroopa föderatsioonist või ükskõik kuidas seda uut ebademokraatlikku monstrumit nimetada, on eelkõige küsimus mõisaköiest. See tähendab, kas on midagi lohistada ja kes lohistama pääsevad.
Tiblade okupatsiooni ajal oli lihtne, mõisaköie lohistamise juurde pääsesid praktiliselt kõik, eliit muidugi varastas tööstuslikes kogustes, aga ka lihttööline võis sirge seljaga portfellis majajagu telliseid objektilt koju tarida.
Me ei jõudnudki Euroopas rehepappi teha                                                                                                               
Eks olnud ka siis kontorikehvikuid, kellel polnud varastada muud kui kirjaklambreid, aga tööaega said kõik tuima näoga tuuri panna, eraettevõtlust polnud ja riik köiega ei koonerdanud. Kui Pärnusse ehitati sõjaväelennuvälja, siis kerkisid terved uuslinnaosad ja kõik ehitati üles mõisaköie lohina baasil. Sellist okupatsiooniõnne pole meile uute isandate kanna all osaks langenud, eraomanik raiub su käe veel enne maha, kui köiejupp maad puudutab.
Tänane eliit varastab muidugi endise hooga, kuskile peab see euroraha ometi minema ja lähebki, ent lihtrahva kõrvust on köielohina kaunis hääl jäädavalt kadunud. Riigivargusest on saanud sigapoliitikute ja korrumpeerunud ärieliidi omavaheline asi, millesse laiad massid kuidagi ei puutu, järelikult pole idee jätkusuutlik. Kaua sa ikka õlle ja elektri hinnatõusu kannatad, kui inflatsioon sööb viimased sandikopikad ja õiglane viha lööb silme eest mustaks, kui näed, kuidas väljavalitud virnade viisi head-paremat kokku varastavad.

Suure vale sellest, kuidas me nagu üks mees hakkame ELis rehepappi tegema, ilusaid mehi põrutama ja inimese moodi elama, on tuul laiali kandnud nagu paha haisu. Nemad seal kõrgel muidugi panevad tuuri nii seda kui ka teist, nad on seda teinud iga võimu ajal ja alati puhtalt pääsenud. Kirjutatagu lehtedes Venemaa avarustel haihtunud fondist mida iganes, ega sellepärast veel kedagi kongi topita, sellega oli korras, on korras ja jääb kõik hästi kuni aegade lõpuni.
Ainus asi, mida meil Euroopas põrutada antakse, on poolnülitud kalkun mõnes rõskes Iirimaa keldris, kus külm vesi poolde kummikusäärde ulatub. Lõhu seksuaalseid stereotüüpe kuidas tahad, kalkun ikkagi laiale massile armsaks ei saa. Ei saa veel niipea, ajupesuga tuleb jätkata. Kisendav sotsiaalne ebavõrdsus ei hoia ühiskonda koos, olgu selleks monstrumiks kommude hirmuvalitsus või pankurite vandenõu. See, kes oma röövsaaki laiade massidega ei jaga, peab kuulipildujat õlitama, sest üksi kumminuia väel sa kedagi kalkuniga ei laulata.
Kõik vihkavad kõiki
Eurookupatsioon on toonud karjuva sotsiaalse ülekohtu, kus peale õiglase eliidiviha hõõgub tuha all ka kõige ehedam rassivaen. Kõik vihkavad kõiki, meie nuumatud kreeklasi, kreeklased nuumatud murjaneid, sakslased vihkavad aga üldse kõiki ja kõike, eelkõige aga idaeurooplasi. See on fakt, kui fritsud meid armastaksid, siis nuumaksid nad meid nii nagu nad nuumavad kreeklasi. Ülekohus on ilmne ja ebavõrdsus nii päevselge, et dai bohh, kui keegi koni sellesse vinduvasse inimpüssirohu tünni viskab. Ja keegi kindlasti viskab, varem või hiljem.
Tõstke aga nende vaeste rottide õlle hinda ja taara hakkab lendama, keerake aga elekter kinni, siis nad ei saa enam telekast p**setuunimist vaadata ning hakkavad tänavatel esimest ettejuhtuvat kanni aiateibaga vormi ajama. Uskuge minu sõnu, järgmistel valimistel enam näopildi plakatitega propagandat ei tehta – suurvargad ei julge enam oma larhvi pööbli mällu põletada, mida tuntum lõust, seda valusamalt virutatakse prügikastiga. Ega tunta halastust.
Eurolollus, mis massid närvi ajab, on terve mõistuse ainus liitlane. Viina hinna tõstmine üksi ehk tõesti ei aja märatsevaid jõuke tänavatele, sest salaviin on vana hea äraproovitud lahendus, aga salasööki ei ole, salaelektrit ei ole, salatööd on liiga vähe ja nõmedat salameelelahutust ei saagi olemas olla, sest massid on oma meele lahutamiseks liiga loomastunud.
Eesti, kõige avatum riik maailmas
Lõuna-Euroopas veereb üks laamendamislaine teise järel üle suurlinnade, lausa rõõm on vaadata. Politseivõimsusi on vähe ja neid ei saa ka piiramatult juurde toota, sest esiteks on matsidele elu armas, kes see ikka tahab lasta ennast mõõduka tasu eest tellistega tümitada, pealegi kaotab riigi valitsemine mõtte, kui sa kogu röövsaagi pead löömameestele loovutama. Raha on ikkagi eelkõige selleks, et see endale taskusse toppida. Pole vahet, kes su vaeseks teeb, kas õiglane maksusüsteem või ahne märulipolitseinike grupeering.

Eestis on olukord eriti tore, vaeseid ja töötuid on meeletult, agressiivne idanaaber rahastab, juhib projekti ja õpetab välja nii palju bandiite kui vaja. Niipea, kui Euroopa on oma Spartacustega jäägitult hõivatud, läheb siin lõbusaks märuliks. Võite kindel olla. Palgaliste provokaatorite järel väljuvad kontrolli alt läbikukkunud integratsiooni jäägid ning kohalik inimsolk ja seda solki on palju. Loodame ka Euroopa tagaotsitavate ja muude hoogsate karvaste peale. Kui järg vanades koloniaalmaades jõuab multikulti-getode likvideerimiseni, sest nõudmine patuoinaste järele kisendab juba täna taevani, küll siis roomatakse ka Pariisi põlevatest eeslinnadest siiapoole. Abiraha puudumine pole probleem, kui prioriteediks saab ellujäämine, siin ikka natuke rahulikum.
Pankuritel jääb liitlasi iga päevaga vähemaks, ühed pikutavad vereloigus ja teised jalutavad, nagu oleks midagi asja, raskete pampude all küürus Brasiilia poole. Märatsejate read aga saavad õige pea massiliselt täiendust – tehnikateadlikud inimesed muust ei räägigi kui sellest, et täna on robotid ainult natuke kallimad kui inimtööjõud elkotekitüüpi ettevõtetes ja juba paari aasta pärast on inimene kui kasutu ballast roogitud välja nii vabrikutest kui ka selveritüüpi müügikeskkondadest. Ja mis meid eriti huvitab, ka keskmise suurusega saekaatritest, ühesõnaga üldse igalt poolt.
Lihtne ja loll töö, mis on eestlase leib, kistakse paari aasta jooksul masside hammaste vahelt. Ja massid hakkavad hambaid krigistama. Siililegi on selge, et tootmisliinil ühte liigutust teinud inimeselaadne olend ei ole enam millekski muuks kasutatav või kui, siis varuosadeks. Seitsme versta peale on siis vallandatud hordide kiunumist ja ägamist kuulda. Lugege oma töökohad üle, härrased ettevõtjad ja arvestage sellega, et õige varsti on tel iga robotiseeritud töökoha kohta kaks töötut rusikat, mis kangesti sügelevad.
Kärsahaisu on tunda
Olemasolevad sotsiaalprogrammid tõmmatakse natuke koomale ja juba on kärsahais taga, tulemas on huvitavad ajad. Loodetavasti on selleks ajaks, kui suurvallandamised algavad, kärpetuuled mässuleegi parajalt kõrgele kütnud, näopeksu koondised on välja töötanud taktika, infrastruktuurid ja käsuliinid. Märatsejate jõugud võivad kanda raskeid kaotusi, värsket verd voolab peale nii mis mühiseb, aitäh, onu robot.
Vaatan kogu seda euroimpeeriumi asja õige lootusrikkalt, kohalikes oludes ja meie rikutud genofondiga on kaunis keeruline parasiite Võidu väljaku valgustite külge riputada, aga Euroopa väärtuste ja heade tavade valguses võime loota peatsetele sotsiaalse õigluse tormilistele puhangutele. Värdjakari peab langetama raske valiku, nad kas lasevad mõisaköie laiapõhjaliselt lohisema või lõpetavad lõhkiste peadega. Ükskord tuleb sõda Euroopasse niikuinii.
Ei ole me ühestki globaalsest õudusest pääsenud ega pääse me ka sellest, et ühel heal päeval silmused laternapostide küljes kõlguvad. Eesti on kõige avatum riik maailmas ja see on talle täiesti paras.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/495661