Lääne ühiskonna kriis on ennekõike vaimne kriis

Metropoliit Illarion - 19.10.2012

Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhi Volokolamski metropoliit Illarion (46) pidas 16. oktoobril kõne Roomas Katoliku Kiriku piiskoppide üleilmsel sinodil paavst Benedictus XVI (85) ja rohkem kui 240 kuulaja ees.
Selles väga tähelepanuväärses kõnes rõhutas Moskva Patriarhaadi välissuhete esindaja vajadust tihedama koostöö järele ortodokside ja katoliiklaste vahel võitluses agressiivse sekularismi pealetungiga mitte üksi Euroopas, vaid ka mitmel pool mujal maailmas. Sedasi kordas metropoliit Illarion oma varasemat üleskutset, mis on samuti eesti keelde tõlgitud ja avaldatud portaalis De Civitate 18. märtsil 2011 pealkirja all "Usuline allianss". Toona avaldatud tekstis kirjutas metropoliit Illarion:

„Tahaksin veelkord rõhutada, et ortodokside ja katoliiklaste vahel eksisteerib kõigile teadaolevaid õpetuslikke erinevusi, kuid leidub ka ühiseid positsioone, mis puudutavad moraali ja sotsiaalseid teemasid, mida täna ei jaga paljud liberaalse protestantismi esindajad. Seetõttu on eelkõige vajalik koostöö ortodokside ja katoliiklaste vahel, mida ma nimetaksingi strateegiliseks liiduks.“

Nagu metropoliit Illarioni kui patriarh Kirilli esindaja kõnest Roomas nähtub, ei olnud 2011. aasta kevadel esitatud seisukohtade näol tegu ühekordse mõtteväljendusega, vaid millegi sellisega, mis seisab Ortodoksi Kiriku hierarhia tipus olevate inimeste prioriteetides kõrgel kohal. Kahtlemata on sellisel suhete soojenemisel, rääkimata strateegilise liidu moodustamisest, potentsiaal mõjutada kultuurilisi protsesse lausa globaalsel tasandil.

Kiriku ühtsust igatsevatel inimestel on sellist kiriklikku lähenemist, sellist strateegilise liidu moodustamise üleskutset väga rõõmustav näha. Rõõmustamisest üksi on aga vähe: küsimuseks jääb, kuidas meie just siin ja praegu peaksime sellele üleskutsele omapoolsete tegudega vastama, et aidata üleskutsel realiseeruda.

De Civitate kolumnistide tervitavad metropoliit Illarioni taaskordset üleskutset! Selle üleskutse keskmes seisvast nägemusest kantuna ongi portaal De Civitate rajatud ning me töötame paljuski just selle nimel, et omalt poolt esitatud üleskutsele vastata. Suuresti sama eesmärgi teenistuses on ka järgmise nädala lõpus toimuv kultuurifestival TriaLogos, mis on juba aastaid püüdnud luua foorumit katoliiklaste ja ortodokside tihedamale läbikäimisele ning sellele tuginevalt ka tõhusamale koostööle. Selgi aastal astub TriaLogose kui katoliiklaste rajatud ja eestveetud kultuurifestivali raames üles terve rida väga tuntud ja hinnatud ortodoksi külalisi Venemaalt – festivali avab metropoliit Kornelius isiklikult.

Lisaks eelöeldule tuleks kristlastel pöörata erilist tähelepanu metropoliit Illarioni poolt Süürias toimuva kohta öeldule. Nimelt selgitab ta, et seal (nagu mitmel pool mujal Lähis-Idas) toimub mõnede lääneriikide abil võimu haaramine sõjakate islamistide poolt, mille tagajärjeks on ulatuslik kristlaste tagakiusamine ja hävitamine. Samal ajal kui kristlikud kogukonnad Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, ei pööra Lääne massimeedia nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga sulgevad aga selle ennenägematu tagakiusamislaine ees oma silmad. Metropoliit Illarioni üleskutse kristlastele mitte leppida sellise valetamise, mavaikimise ning avaliku arvamusega manipuleerimisega on ühemõtteline:

"Meie, õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält tõstma kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks Lähis-idas. Meie kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab."

De Civitate on püüdnud järjepidevalt tuua eesti meediaruumi teateid Süüria tegelikkuse kohta – teateid, mida siinne massimeedia ei kajasta. De Civitate Süüria-teemalist uudisvoogu võib vaadata siit.

Varro Vooglaid

*   *   *

Teie Pühadus!

Teie Eminentsid ja Ekstsellentsid!

Lubage mul teie poole pöörduda Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Kirilli ning Vene Õigeusu Kiriku nimel apostelliku tervitusega: „Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!“ (2 Ts 1:2).

1. Praegune Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinod on ajastatud tähelepanuväärsele tähtpäevale – Vatikani II kirikukogu alguse 50. aastapäevale ja on pühendatud teemale, mis on aktuaalne kõigi kristlaste jaoks – Kristuse jutlustamisele sekulaarses maailmas. Pool sajandit tagasi andsid kirikukogu isad endale väga hästi aru, et erinevatesse traditsioonidesse kuuluvate kristlaste tihedam koostöö teeb tunnistuse andmise Kristusest palju veenvamaks.

2. Vatikani II kirikukogu andis olulise panuse kristlastevahelise dialoogi arengusse ja pani tegelikult aluse ametlikele suhetele Rooma-Katoliku Kiriku ja õigeusu kirikute vahel. Sellest annab tunnistust ka meie viibimine Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinodil. Täna kutsutakse meid mõtlema sellele, kuidas lahendada ühiseid ülesandeid, mida praegune aeg meie ette asetab.

3. Euroopa ja Ameerika arenenud ühiskondi on viimastel aastakümnetel iseloomustanud ohjeldamatu naudingu tagaajamine ja iha vastutustundetu rikastumise järele ühiskonna vaesemate kihtide arvel. Individualism ja egoism on põhjustanud kriisi mitte ainult inim- ja sotsiaalsetes suhetes, vaid ka poliitikas ja majanduses. Kriisil, mida lääne ühiskond praegu läbi elab, on ennekõike vaimsed juured. Ilmalik, jumalatu ühiskond arvab naiivselt, et omamis- ja tarbimisinstinkti ekspluateerides suudab ta edukalt reguleerida heaolu kasvu ja saavutada seeläbi õitsengut ja õiglust. Paraku on kogu 20. sajandi traagiline kogemus selgelt näidanud, et Jumalast ja Tema käskudest lahti ütlemine ei too inimestele sugugi õnne, vaid, vastupidi, toob kaasa loendamatuid hädasid ja kannatusi. Praegune kriis, mis on mõjutanud paljusid maailma riike, näitab, et ilmalik ühiskond on valinud eksliku arengutee.

4. Nii Vene Õigeusu Kirik kui Rooma-Katoliku Kirik täidavad missiooni, milleks Kristus ise on neid kutsunud, ja annavad väsimatut tunnistust tõest, tuues maailmale selguse „patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh 16:8). Selles teenistuses teadvustavad meie Kirikud üha enam vajadust ühendada jõupingutused selleks, et kristlaste vastus tänapäeva ühiskonna väljakutsetele oleks kuuldav. Viimastel aastatel on Ortodoksi Kirik ja Katoliku Kirik teinud viljakalt koostööd õigeusu-katoliku foorumi raames, erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja teistes kohtades dialoogis ilmaliku maailmaga. Kuid ma olen veendunud, et me suudame ja peaksime tegema palju enam, et ühiselt vastata uutele väljakutsetele ja ohtudele.

5. Ma tahaksin kasutada seda võimalust ja kutsuda üles oma vendi katoliku kirikust moodustama ühisrinde, et kaitsta kristlikku usku kõikides riikides, kus seda alla surutakse ja taga kiusatakse. Me oleme tunnistajaks, kuidas Euroopas ja Aasias püüavad võitleva sekularismi ja ateismi pooldajad ristiusku avalikust sfäärist välja tõrjuda, keelustada kristlikke sümboleid, hävitada traditsioonilise kristliku arusaama perekonnast ja abielust kui mehe ja naise vahelisest ühendusest ning seada kahtluse alla koguni inimelu väärtuslikkuse alates eostamisest kuni selle loomuliku lõpuni.

6. Mõnedes maailma paikades on ohtu sattunud koguni kristliku kiriku eksistents. Riikides, kus on käimas niinimetatud „araabia kevad“, kannatavad miljonid kristlased julma tagakiusamise all. Paljud on põgenenud paikadest, kus nad on sajandeid elanud. Iraagis, kus veel mõne aasta eest elas 1,5 miljonit kristlast, on neid alles jäänud ainult 150 000, samas kui kõik teised on kas hukkunud või välja aetud. Raske kristlaste tagakiusamine leiab aset Egiptuses, Liibüas, Afganistanis, Pakistanis, Nigeerias, Indias, Indoneesias ja paljudes teistes riikides, nii Lähis-Idas kui mujal.

7. Me oleme väga mures humanitaarkatastroofi pärast, mis leiab aset Süürias, kus sõjakad islamistid püüavad mõnede lääneriikide abiga haarata poliitilist võimu. Seal, kus see neil õnnestunud on, kiusatakse kristlasi taga või neid hävitatakse. Kristlikud kogukonnad Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, samas kui lääne massimeedia ei pööra nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga sulgevad silmad selle ennenägematu tagakiusamislaine ees.

8. Meie, õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält tõstma kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks Lähis-idas. Meie kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab.

9. Ainult siis, kui me ühendame oma jõud, suudame kaitsta kristlikku usku, üle saada praegusest kriisist ja anda uut hoogu meie ühisele uue evangeliseerimise ülesandele, „et maailm usuks“ (Jh 17:21).

Ma soovin teile rahu, Jumala õnnistust ja edu eesseisvas töös.

Inglis- ja venekeelse teksti põhjal tõlkinud Veiko Vihuri. Artikkel on avaldatud kokkuleppel portaaliga Meie Kirik.

http://www.decivitate.ee/?go=index