Erakonna esimehe Mart Helme kõne kongressil
Head erakonnakaaslased, mõttekaaslased, külalised,
Kaks aastat tagasi, kui te Mustpeade majas toimunud kongressil mind Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks valisite, visandasin oma kõnes neid valupunkte, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Samas visandasin ka lahendusi ning rajajooni, milledeni jõudma peame.
Mul on valus märkida, et enamik toona välja toodud kitsaskohtadest takistavad meie riigi arengut ka täna. Enamigi veel: paljud probleemid pole mitte üksnes püsinud, vaid on veelgi enam süvenenud. Kahe möödunud aastaga pole Eesti saaanud mitte rikkamaks, vaid jäänud vaesemaks.
Kahe möödunud aastaga pole eesti rahvas mitte kasvanud suuremaks, vaid jätkanud kahanemist. Kahe möödunud aastaga pole kodumaalt lahkunud eestlased mitte hakanud isade maale tagasi pöörduma, vaid jätkanud kasvavas tempos siit lahkumist.
Kahe möödunud aastaga pole riigi ääremaastumine mitte lakanud, vaid üha süvenenud.
Kahe möödunud aastaga poel demokraatia, sõna- ja arvamusvabaduse olukord Eestis mitte paranenud, vaid järsult halvenenud.
Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise. Oleme seda kahe viimase kuu vältel lakkamatult kogenud. Ja jõudnud selle kõige käigus veendumusele, et oleme õigel teel ning kujutame endast Eesti praegusel poliitmaastikul ainsat organiseeritud jõudu, kes on ühemõtteliselt ja pühendunult väljas eesti rahva huvide eest. Eesti riigi kui eestlaste rahvuskodu eest, eesti rahva, eesti keele ja eesti rahvuskultuuri säilimise eest ajast aega.
Me oleme einus erakond, kes näeb Eesti riiki mitte geograafilise mõistena, vaid poliitilise moodusisena, kus Eestile nime andnud rahvuse õigused ei pea taanduma sissesõitnutele ja võõrpäritolu kodanikele eriliste privileegide andmise ees.
Me oleme ka ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte valitsus pole loonud riiki ja rahvust, vaid riik ja rahvus on andnud eluõiguse valitsusele. Me oleme ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte rahvas ei teeni valitsust ja riiki, vaid valitsus ja riik teenivad rahvast.
Meie erakond ei eksisteeri mitte selleks, et käputäis erakonna juhtfiguure murraks läbi stagneerunud mugavsutsoonis vegeteeriva kliki hulka, vaid selleks, et see stagneerunud mugavustsoon koos oma ülbe klikiga laiali ajada.
Meie printsipiaalne ja kõigist teistest eristuv positsioon tähendab loomulikult konfrontatsiooni nn. vanade erakondadega. Meie rahvuslikkus ja rahvameelsus tähendavad aga ka, et me oleme sobimatu kaart välismaistele pasjansiladujatele, kes ei taha mingil juhul näha, et maarahvas (mõistke seda tähenduses eesti rahvas) nende plaanidesse jokkerina sekkuks. See omakorda tähendab automaatselt , et meie tee järgmiste saavutusteni poliitikas saab olema sõna otseses mõttes per aspera ad astra.
Ent jätkakem heade uudistega. Kaks aastat tagasi sisenes meie erakond valimistsüklisse, mille edukas läbimine oli meile tõsiseks väljakutseks. Seda nii organisatsioooni tugevust, kampaaniakogemusi kui rahalisi vahendeid silmas pidades. Tunnistagem ausalt, kõik ei läinud algul sugugi libedalt. Meie poolt kohalike valimiste kontekstis sihikule seatud läbimurded suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu jäid saavutamata ning see oli meile mõru pill. Suhteliselt kesised, ehkki juba paremad olid meie tulemused Europarlamendi valimistel. Neid kaht valimiskampaaniat täismahus kaasa tegemata poleks saanud aga võimalikuks meie läbimurre 1. märtsil toimunud riigikogu valimistel, kus me ületasime mitte üksnes viie protsendi künnise vaid saime koguni enam kui kaheksa protsenti, mis tagas meile riigikogu praeguses koosseisus seitse kohta.
Mis meile selle tulemuse tagas? Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et eelkõige meie kõigi ühine pingutus, kõigi meie aktivistide ennastsalgav töö, nappide vahendite maksimaalne väärindamine ning ennekõike usk meie missiooni vajalikkusesse. Aplaus meile kõigile selle eest!
Armas rahvas! Täna oleme olukorras, kus peame taas seadma uusi rajajooni ning järgneva kahe aastaga viima erakonna kvalitatiivselt uuele tasemele. Kui meie senine töö keskendus ringkondade elustamisele ja ülesehitamisele, siis nüüd peame edasi liikuma nii süvitsi kui laiuti. Kuigi me oleme praeguseks likvideerinud organisatsiooni kaardil viimased valged laigud, asutades ringkonnad ka Ida-Virumaale ning Saaremaale ja sirutades käe isegi üle lahe Soome, siis ometi pole sellega töö lõppenud. Kahe ja poole aasta pärast seisavad meil taas ees kohalike omavalitsuste valimised ja kuigi me hetkel ei tea, missuguseks joonistub selleks ajaks Eesti administratiivkaart, tuleb meil ikkagi olla valmis kaasa rääkima kõigi selleks ajaks kujunenud administratiivüksuste juhtimiseks.
Jah, loomulikult ei välista me ka osalemist valimisliitudes, kuid eesmärgiks peab olema ikkagi võimekus maksimaalselt välja panna oma nimekirju. Eesmärgiks peab olema meie mängijatepingi pikendamine niisuguseks, et meil on sellelt võtta kandidaate linnapeadeks ja volikogude esimeesteks ka seal, kus meil see võimekus eelmisel korral puudus. Kahe ja poole aasta pärast peavad meil olema linnapeakandidaad mitte enam üksnes Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid ka Haapsalus, Paides, Rakveres, Viljandis ja paljudes teistes kohtades, milledest me eelmisel korral isegi unistada ei julgenud. Lootust seesuguse võimekuse tekkeks annab muu hulgas fakt, et valimiste järgselt on meie erakonnaga liitunud enam kui kakssada erinevaid piirkondi ja erinevaid elualasid esindavat inimest ja liitumiste tulv jätkub.
Me oleme kasvav organism, me oleme tugevnev organism ja iseenesest mõistetavalt peab see leidma väljundi ka poliitikas.
Meie organismi kasvu, tugevnemist ja süvitsiminekut näitab seegi, et kahe aastaga oleme suutnud luua tugeva noorteorganisatsiooni. See nooruslikult uljas organisatsioon on võtnud endale nimeks Sinine Äratus, märkides niiviisi värvi valikuga oma konservatiivset platvormi ja sõnaga „äratus“ missiooni kutsuda eesti rahvas üles uuele ärkamisajale. Homme, 26. aprillil toimub just nende korraldusel Toompeal massimeeleavaldus kütuseaktsiisi tõstmise vastu.
Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.
Meie põhikirjas on aga veel üks ühendus, milles kätkev elutarkus ja kogemustepagas tuleb senisest sihikindlamalt meie poliitilise agenda vankri ette rakendada. See on eakate ühendus, millele plaanime samuti uue tuule tiibade alla aidata.
Ent organisatsioonist veel. Meie fraktsioon ehk meie seitse samuraid riigikogus on otsustanud, et sellest ei saa kujuneda erakonna raskuskese. Erakonna raskuskese peab jääma endiselt partei juhatusse, volikogusse ja ringkondadesse. Ainult nii saame tagada parteisisese demokraatia, aga ka selle, et jätkame arenemist tõeliseks rahvaerakonnaks kujunemise suunas. Et seda eesmärki paremini teostada, oleme võtnud poole kohaga tööle erakonna liikmehalduri, kelle ülesandeks on korrastada kõigi meie 7 700 liikme kohta käiv andmebaas. Mai algusest asub tööle ka erakonna kantselei juhataja, kes puhub elu sisse meie seni tühjana seisnud Tallinna büroole ning tagab infovoogude sujuva liikumise ja erakonna kui kogu Eestit katva võrgustiku ühtse hingamise.
Kallid sõbrad! Kuigi äsjastel valimistel püüdis juhtiv võimuerakond rahvast veenda selles, nagu oleks Eesti kõige akuutsem probleem julgeolek, siis meie kaine talupojatarkuse kandjatena teame, et tegelikult on riigi kõige valusamaks probleemiks rahvuse katastroofiline demograafiline olukord. Selle üheks põhjuseks omakorda on meie armetu majanduslik seisund, millest võimuparteid ei oska või ei julge riiki välja tuua.
Valimiskampaania ajal esitas EKRE lahendusena kompleksse kava, millesse kuulusid nii maksupoliitilised kui sotsiaaltagatisi sisaldavad meetmed. Erinevalt praeguse valitsuse plaanist makse tõsta tegime meie ettepaneku käibemaksu langetada, et seeläbi elavneva tarbimise kaudu maksulaekumiste taset parandada, jättes samal ajal ettevõtjatele kätte rohkem raha palkade tõstmiseks ja investeeringute tegemiseks. Tegime ka ettepaneku lastega perede toetamiseks tõsta tulumaks 25% peale, arvates samal ajal iga lapse puhul vanema tulumaksust 5 % maha. See kergendaks oluliselt lastega perede olukorda, lisades samal ajal meie arvestuste kohaselt riigieelarvesse hinnanguliselt 100 miljonit eurot. Ja muidugi võtaksime me raha nendelt, kes seda eesti inimeste taskust kokku korjavad ja siis maksuvabalt riigist välja viivad ehk võõrpankadelt ja nende tütarfirmadelt. Samuti kehtestaksime teemaksu Eestit läbivale transiidile.
Nagu näeme, praegune valitsus midagi taolist teha ei julge. Selle asemel jätkatakse oma inimeste vaeseks tegemise poliitikat, mille paratamatuks järelmiks saab olla vaid Eesti edasine ääremaastumine, inimeste hääletamine jalgadega, sotsiaalsete pahede kasv ning meie rahvuskehandi jätkuv nõrgenemine. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et ennast nn.valgeteks jõududeks nimetavate erakondade juhtimisel on Eesti kui tsiviliseeritult funktsioneeriv ühiskond jõudnud kollapsi piirini. Piisab vaid veel umbes 50 000 töövõimelise inimese lahkumisest (aga see on umbes Pärnu suuruse linna jagu), et kukuksid kokku nii meie pensioni- kui haigekassasüsteem. Just selles suunas me praegu kahjuks aga liigume.
Missioonierakonnana on meie ülesandeks teha kõik endast olenev, et seda ei juhtuks. Ja kuna me oma seitsmeliikmelise fraktsiooniga riigikogus oleme liiga nõrk jõud, et riiklikku ja rahvuslikku enesehävitust seal takistada, pole meil muud teed, kui kaasata oma tegevustesse rahvas. Nii nagu me teeme seda pühapäeval koos rahvaga kütuseaktsiisi tõstmise vastu minnes.
Aga meie missioon ei saa piirduda üksnes majandusküsimustega. Siin, praegu, seistes teie ees, deklareerin ma täie selgusega ka meie positsiooni Eesti-Vene piirilepingu kavandatava ratifitseerimise suhtes. Me hääletame riigikogus selle vastu. Me oleme seisukohal, et Eesti ei saa legaliseerida oma territooriumi loovutamist agressiivsele naaberriigile, vaid peab ootama, kuni tulevik annab meile võimaluse lahendada piiriküsimus Venemaaga mitte ainult Venemaale vaid ka meile vastuvõetavatel tingimustel. Me ei ohverda oma riiklikku järjepidevust, rahvuslikku uhkust ja õigusega meile kuuluvaid Petserimaa loodusvarasid küsitava väärtusega „julgeolekugarantiide“ eest, mida Moskva suure tõenäosusega kohe rikub.
Me seome piiriküsimuse lahendamise Narva veehoidla veerežiimi lahendamise küsimusega, Venemaal asuvate Eesti varade tagastamise küsimusega ning loomulikult Tartu rahulepingu ja Eesti okupeerimise tunnustamise küsimusega. Neile Eesti jaoks tähtsatele küsimustele Venemaa poolt mõistmist leidmata pole võimalik ka piiriküsimuse lahendamine, mis tähendab, et me külmutame teema määramatuks ajaks, kuni Venemaa saab valitsuse, mida võime võrrelda Teise maailmasõja järel Saksamaal võimule tulnud valitsusega, mis distantseeris ennast selgelt natsirežiimi kuritegudest. Ootame juba 25 aastat, et sarnased arengud leiaksid aset ka Venemaal. Meil on selgroogu ja kannatust, et oodata vajadusel veel 25 aastat.
Möödunud nädalal moodustasime riigikogus toetusgrupi traditsioonilise perekonna kaitseks. Sümptomaatiliselt püüdsid grupi moodustamist takistada valitsuse juhtivpartei homoaktivistid. Me ei lasknud sellel juhtuda. Ja teeme ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et meie ühiskonna põhiosa elutervete hoiakute perverteerimist, halvustamist ja naeruvääristamist takistada. Taas ei kavatse me nn. „demokraatlike“ protseduuride raames lasta endast riigikogu saalis valitsuse hääletusmasinal lihtsalt üle sõita. Homoteerulli juhid peavad arvestama, et nad ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seitsmest vaprast, vaid rahva enamusest. Ja varem või hiljem karistab rahvas neid selle eest. Sest rahvas ei lepi iialgi normaalsuse kuulutamisega ebanormaalsuseks ja mehest, naisest ning lastest koosneva perekonna kuulutamisega seksistlikuks igandiks. Me ei nõustu Eesti muutmisega dekadentlikuks ja degenereerunud ühiskonnaks, sest ajaloos pole ükski niisugune ühiskond elujõuliseks osutunud.
Head kaasvõitlejad! Kõigest eelpoolöeldust peame tegema ühe väga selge järelduse. Eesti on sügavas kriisis ja Eestit seni juhtinud jõududel puudub igasugune visioon ning tahe, et riiki sellest välja juhtida. Selle asemel, et otsida kõigi poliitiliste jõudude vahel konsensust ning liita erinevate erakondade ja ühiskondlike gruppide poolt välja pakutavad ideed ühtseks lahendustepaketiks, on võimulolijad oma ajakirjanduslikke kaasajooksikuid kasutades käivitanud ühiskonnas massiivse nõiajahi teisitimõtlejate, nende hulgas ka meie vastu. Me ei lase ennast sellest kõigutada. Erinevalt neist on meil probleemide ületamiseks lahendused – olgu nendeks siis maavarade uurimise ja kaevandamise alustamine, meie metsarikkuste parem väärindamine, riiklike investeeringute tark suunamine, teadlaste ja spetsialistide majandusse kaasamine, maksupoliitilised sammud või meie riigis tegutsevate välismaiste röövkapitalistide ohjeldamine – rääkimata julgusest kõike nimetatud ja paljut enamatki ellu viia.
Poliitiline ja majanduslik stagnatsioon Eestis on jõudnud piirini, millest edasi saab tulla üksnes kollaps. Me ei saa seda ootama jääda. Me peame tegutsema. Me tegutsemegi. Meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, oleme ainus poliitiline jõud Eestis, kes näeb oma missioonina rahvuse äratamist, rahvuse ärkamist.
Ma hüüangi seepärast täna siit saalist, siit kõnepuldist Eesti rahvale: Tõll, Tõll, tõuse üles!
Eesti rahvas ärka üles, seisa enda eest! Sõbrad, viige siit saalist see sõnum üle kogu maa! On aeg!
Allikas: http://www.ekre.ee/erakonna-esimehe-mart-helme-kone-kongressil/
Kaks aastat tagasi, kui te Mustpeade majas toimunud kongressil mind Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks valisite, visandasin oma kõnes neid valupunkte, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Samas visandasin ka lahendusi ning rajajooni, milledeni jõudma peame.
Mul on valus märkida, et enamik toona välja toodud kitsaskohtadest takistavad meie riigi arengut ka täna. Enamigi veel: paljud probleemid pole mitte üksnes püsinud, vaid on veelgi enam süvenenud. Kahe möödunud aastaga pole Eesti saaanud mitte rikkamaks, vaid jäänud vaesemaks.
Kahe möödunud aastaga pole eesti rahvas mitte kasvanud suuremaks, vaid jätkanud kahanemist. Kahe möödunud aastaga pole kodumaalt lahkunud eestlased mitte hakanud isade maale tagasi pöörduma, vaid jätkanud kasvavas tempos siit lahkumist.
Kahe möödunud aastaga pole riigi ääremaastumine mitte lakanud, vaid üha süvenenud.
Kahe möödunud aastaga poel demokraatia, sõna- ja arvamusvabaduse olukord Eestis mitte paranenud, vaid järsult halvenenud.
Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise. Oleme seda kahe viimase kuu vältel lakkamatult kogenud. Ja jõudnud selle kõige käigus veendumusele, et oleme õigel teel ning kujutame endast Eesti praegusel poliitmaastikul ainsat organiseeritud jõudu, kes on ühemõtteliselt ja pühendunult väljas eesti rahva huvide eest. Eesti riigi kui eestlaste rahvuskodu eest, eesti rahva, eesti keele ja eesti rahvuskultuuri säilimise eest ajast aega.
Me oleme einus erakond, kes näeb Eesti riiki mitte geograafilise mõistena, vaid poliitilise moodusisena, kus Eestile nime andnud rahvuse õigused ei pea taanduma sissesõitnutele ja võõrpäritolu kodanikele eriliste privileegide andmise ees.
Me oleme ka ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte valitsus pole loonud riiki ja rahvust, vaid riik ja rahvus on andnud eluõiguse valitsusele. Me oleme ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte rahvas ei teeni valitsust ja riiki, vaid valitsus ja riik teenivad rahvast.
Meie erakond ei eksisteeri mitte selleks, et käputäis erakonna juhtfiguure murraks läbi stagneerunud mugavsutsoonis vegeteeriva kliki hulka, vaid selleks, et see stagneerunud mugavustsoon koos oma ülbe klikiga laiali ajada.
Meie printsipiaalne ja kõigist teistest eristuv positsioon tähendab loomulikult konfrontatsiooni nn. vanade erakondadega. Meie rahvuslikkus ja rahvameelsus tähendavad aga ka, et me oleme sobimatu kaart välismaistele pasjansiladujatele, kes ei taha mingil juhul näha, et maarahvas (mõistke seda tähenduses eesti rahvas) nende plaanidesse jokkerina sekkuks. See omakorda tähendab automaatselt , et meie tee järgmiste saavutusteni poliitikas saab olema sõna otseses mõttes per aspera ad astra.
Ent jätkakem heade uudistega. Kaks aastat tagasi sisenes meie erakond valimistsüklisse, mille edukas läbimine oli meile tõsiseks väljakutseks. Seda nii organisatsioooni tugevust, kampaaniakogemusi kui rahalisi vahendeid silmas pidades. Tunnistagem ausalt, kõik ei läinud algul sugugi libedalt. Meie poolt kohalike valimiste kontekstis sihikule seatud läbimurded suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu jäid saavutamata ning see oli meile mõru pill. Suhteliselt kesised, ehkki juba paremad olid meie tulemused Europarlamendi valimistel. Neid kaht valimiskampaaniat täismahus kaasa tegemata poleks saanud aga võimalikuks meie läbimurre 1. märtsil toimunud riigikogu valimistel, kus me ületasime mitte üksnes viie protsendi künnise vaid saime koguni enam kui kaheksa protsenti, mis tagas meile riigikogu praeguses koosseisus seitse kohta.
Mis meile selle tulemuse tagas? Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et eelkõige meie kõigi ühine pingutus, kõigi meie aktivistide ennastsalgav töö, nappide vahendite maksimaalne väärindamine ning ennekõike usk meie missiooni vajalikkusesse. Aplaus meile kõigile selle eest!
Armas rahvas! Täna oleme olukorras, kus peame taas seadma uusi rajajooni ning järgneva kahe aastaga viima erakonna kvalitatiivselt uuele tasemele. Kui meie senine töö keskendus ringkondade elustamisele ja ülesehitamisele, siis nüüd peame edasi liikuma nii süvitsi kui laiuti. Kuigi me oleme praeguseks likvideerinud organisatsiooni kaardil viimased valged laigud, asutades ringkonnad ka Ida-Virumaale ning Saaremaale ja sirutades käe isegi üle lahe Soome, siis ometi pole sellega töö lõppenud. Kahe ja poole aasta pärast seisavad meil taas ees kohalike omavalitsuste valimised ja kuigi me hetkel ei tea, missuguseks joonistub selleks ajaks Eesti administratiivkaart, tuleb meil ikkagi olla valmis kaasa rääkima kõigi selleks ajaks kujunenud administratiivüksuste juhtimiseks.
Jah, loomulikult ei välista me ka osalemist valimisliitudes, kuid eesmärgiks peab olema ikkagi võimekus maksimaalselt välja panna oma nimekirju. Eesmärgiks peab olema meie mängijatepingi pikendamine niisuguseks, et meil on sellelt võtta kandidaate linnapeadeks ja volikogude esimeesteks ka seal, kus meil see võimekus eelmisel korral puudus. Kahe ja poole aasta pärast peavad meil olema linnapeakandidaad mitte enam üksnes Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid ka Haapsalus, Paides, Rakveres, Viljandis ja paljudes teistes kohtades, milledest me eelmisel korral isegi unistada ei julgenud. Lootust seesuguse võimekuse tekkeks annab muu hulgas fakt, et valimiste järgselt on meie erakonnaga liitunud enam kui kakssada erinevaid piirkondi ja erinevaid elualasid esindavat inimest ja liitumiste tulv jätkub.
Me oleme kasvav organism, me oleme tugevnev organism ja iseenesest mõistetavalt peab see leidma väljundi ka poliitikas.
Meie organismi kasvu, tugevnemist ja süvitsiminekut näitab seegi, et kahe aastaga oleme suutnud luua tugeva noorteorganisatsiooni. See nooruslikult uljas organisatsioon on võtnud endale nimeks Sinine Äratus, märkides niiviisi värvi valikuga oma konservatiivset platvormi ja sõnaga „äratus“ missiooni kutsuda eesti rahvas üles uuele ärkamisajale. Homme, 26. aprillil toimub just nende korraldusel Toompeal massimeeleavaldus kütuseaktsiisi tõstmise vastu.
Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.
Meie põhikirjas on aga veel üks ühendus, milles kätkev elutarkus ja kogemustepagas tuleb senisest sihikindlamalt meie poliitilise agenda vankri ette rakendada. See on eakate ühendus, millele plaanime samuti uue tuule tiibade alla aidata.
Ent organisatsioonist veel. Meie fraktsioon ehk meie seitse samuraid riigikogus on otsustanud, et sellest ei saa kujuneda erakonna raskuskese. Erakonna raskuskese peab jääma endiselt partei juhatusse, volikogusse ja ringkondadesse. Ainult nii saame tagada parteisisese demokraatia, aga ka selle, et jätkame arenemist tõeliseks rahvaerakonnaks kujunemise suunas. Et seda eesmärki paremini teostada, oleme võtnud poole kohaga tööle erakonna liikmehalduri, kelle ülesandeks on korrastada kõigi meie 7 700 liikme kohta käiv andmebaas. Mai algusest asub tööle ka erakonna kantselei juhataja, kes puhub elu sisse meie seni tühjana seisnud Tallinna büroole ning tagab infovoogude sujuva liikumise ja erakonna kui kogu Eestit katva võrgustiku ühtse hingamise.
Kallid sõbrad! Kuigi äsjastel valimistel püüdis juhtiv võimuerakond rahvast veenda selles, nagu oleks Eesti kõige akuutsem probleem julgeolek, siis meie kaine talupojatarkuse kandjatena teame, et tegelikult on riigi kõige valusamaks probleemiks rahvuse katastroofiline demograafiline olukord. Selle üheks põhjuseks omakorda on meie armetu majanduslik seisund, millest võimuparteid ei oska või ei julge riiki välja tuua.
Valimiskampaania ajal esitas EKRE lahendusena kompleksse kava, millesse kuulusid nii maksupoliitilised kui sotsiaaltagatisi sisaldavad meetmed. Erinevalt praeguse valitsuse plaanist makse tõsta tegime meie ettepaneku käibemaksu langetada, et seeläbi elavneva tarbimise kaudu maksulaekumiste taset parandada, jättes samal ajal ettevõtjatele kätte rohkem raha palkade tõstmiseks ja investeeringute tegemiseks. Tegime ka ettepaneku lastega perede toetamiseks tõsta tulumaks 25% peale, arvates samal ajal iga lapse puhul vanema tulumaksust 5 % maha. See kergendaks oluliselt lastega perede olukorda, lisades samal ajal meie arvestuste kohaselt riigieelarvesse hinnanguliselt 100 miljonit eurot. Ja muidugi võtaksime me raha nendelt, kes seda eesti inimeste taskust kokku korjavad ja siis maksuvabalt riigist välja viivad ehk võõrpankadelt ja nende tütarfirmadelt. Samuti kehtestaksime teemaksu Eestit läbivale transiidile.
Nagu näeme, praegune valitsus midagi taolist teha ei julge. Selle asemel jätkatakse oma inimeste vaeseks tegemise poliitikat, mille paratamatuks järelmiks saab olla vaid Eesti edasine ääremaastumine, inimeste hääletamine jalgadega, sotsiaalsete pahede kasv ning meie rahvuskehandi jätkuv nõrgenemine. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et ennast nn.valgeteks jõududeks nimetavate erakondade juhtimisel on Eesti kui tsiviliseeritult funktsioneeriv ühiskond jõudnud kollapsi piirini. Piisab vaid veel umbes 50 000 töövõimelise inimese lahkumisest (aga see on umbes Pärnu suuruse linna jagu), et kukuksid kokku nii meie pensioni- kui haigekassasüsteem. Just selles suunas me praegu kahjuks aga liigume.
Missioonierakonnana on meie ülesandeks teha kõik endast olenev, et seda ei juhtuks. Ja kuna me oma seitsmeliikmelise fraktsiooniga riigikogus oleme liiga nõrk jõud, et riiklikku ja rahvuslikku enesehävitust seal takistada, pole meil muud teed, kui kaasata oma tegevustesse rahvas. Nii nagu me teeme seda pühapäeval koos rahvaga kütuseaktsiisi tõstmise vastu minnes.
Aga meie missioon ei saa piirduda üksnes majandusküsimustega. Siin, praegu, seistes teie ees, deklareerin ma täie selgusega ka meie positsiooni Eesti-Vene piirilepingu kavandatava ratifitseerimise suhtes. Me hääletame riigikogus selle vastu. Me oleme seisukohal, et Eesti ei saa legaliseerida oma territooriumi loovutamist agressiivsele naaberriigile, vaid peab ootama, kuni tulevik annab meile võimaluse lahendada piiriküsimus Venemaaga mitte ainult Venemaale vaid ka meile vastuvõetavatel tingimustel. Me ei ohverda oma riiklikku järjepidevust, rahvuslikku uhkust ja õigusega meile kuuluvaid Petserimaa loodusvarasid küsitava väärtusega „julgeolekugarantiide“ eest, mida Moskva suure tõenäosusega kohe rikub.
Me seome piiriküsimuse lahendamise Narva veehoidla veerežiimi lahendamise küsimusega, Venemaal asuvate Eesti varade tagastamise küsimusega ning loomulikult Tartu rahulepingu ja Eesti okupeerimise tunnustamise küsimusega. Neile Eesti jaoks tähtsatele küsimustele Venemaa poolt mõistmist leidmata pole võimalik ka piiriküsimuse lahendamine, mis tähendab, et me külmutame teema määramatuks ajaks, kuni Venemaa saab valitsuse, mida võime võrrelda Teise maailmasõja järel Saksamaal võimule tulnud valitsusega, mis distantseeris ennast selgelt natsirežiimi kuritegudest. Ootame juba 25 aastat, et sarnased arengud leiaksid aset ka Venemaal. Meil on selgroogu ja kannatust, et oodata vajadusel veel 25 aastat.
Möödunud nädalal moodustasime riigikogus toetusgrupi traditsioonilise perekonna kaitseks. Sümptomaatiliselt püüdsid grupi moodustamist takistada valitsuse juhtivpartei homoaktivistid. Me ei lasknud sellel juhtuda. Ja teeme ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et meie ühiskonna põhiosa elutervete hoiakute perverteerimist, halvustamist ja naeruvääristamist takistada. Taas ei kavatse me nn. „demokraatlike“ protseduuride raames lasta endast riigikogu saalis valitsuse hääletusmasinal lihtsalt üle sõita. Homoteerulli juhid peavad arvestama, et nad ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seitsmest vaprast, vaid rahva enamusest. Ja varem või hiljem karistab rahvas neid selle eest. Sest rahvas ei lepi iialgi normaalsuse kuulutamisega ebanormaalsuseks ja mehest, naisest ning lastest koosneva perekonna kuulutamisega seksistlikuks igandiks. Me ei nõustu Eesti muutmisega dekadentlikuks ja degenereerunud ühiskonnaks, sest ajaloos pole ükski niisugune ühiskond elujõuliseks osutunud.
Head kaasvõitlejad! Kõigest eelpoolöeldust peame tegema ühe väga selge järelduse. Eesti on sügavas kriisis ja Eestit seni juhtinud jõududel puudub igasugune visioon ning tahe, et riiki sellest välja juhtida. Selle asemel, et otsida kõigi poliitiliste jõudude vahel konsensust ning liita erinevate erakondade ja ühiskondlike gruppide poolt välja pakutavad ideed ühtseks lahendustepaketiks, on võimulolijad oma ajakirjanduslikke kaasajooksikuid kasutades käivitanud ühiskonnas massiivse nõiajahi teisitimõtlejate, nende hulgas ka meie vastu. Me ei lase ennast sellest kõigutada. Erinevalt neist on meil probleemide ületamiseks lahendused – olgu nendeks siis maavarade uurimise ja kaevandamise alustamine, meie metsarikkuste parem väärindamine, riiklike investeeringute tark suunamine, teadlaste ja spetsialistide majandusse kaasamine, maksupoliitilised sammud või meie riigis tegutsevate välismaiste röövkapitalistide ohjeldamine – rääkimata julgusest kõike nimetatud ja paljut enamatki ellu viia.
Poliitiline ja majanduslik stagnatsioon Eestis on jõudnud piirini, millest edasi saab tulla üksnes kollaps. Me ei saa seda ootama jääda. Me peame tegutsema. Me tegutsemegi. Meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, oleme ainus poliitiline jõud Eestis, kes näeb oma missioonina rahvuse äratamist, rahvuse ärkamist.
Ma hüüangi seepärast täna siit saalist, siit kõnepuldist Eesti rahvale: Tõll, Tõll, tõuse üles!
Eesti rahvas ärka üles, seisa enda eest! Sõbrad, viige siit saalist see sõnum üle kogu maa! On aeg!
Allikas: http://www.ekre.ee/erakonna-esimehe-mart-helme-kone-kongressil/
0 kommentaari:
Postita kommentaar